X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Pärt Uusberg: looming on minu rahusti

Foto: Ken Mürk/ERR

Kultuurisaatele "OP" antud pikemas intervjuus tõdes aasta muusiku tiitli pälvinud Pärt Uusberg, et oma ärevale natuurile ja hirmudele otsib ta leevendust läbi muusika ja loomingu. Praegu tegeleb helilooja ja dirigent tegusast aastast taastumisega ning endas rahu ja tasakaalu leidmisega.

Me oleme Rapla Kesklinna koolis ja ruumis, mis on sinu jaoks isiklikult olulist rolli mänginud. Millal sa esimest korda siia ruumi sisse astusid?

Jah, tõesti, see ruum on mõneti üks nostalgilisemaid minu muusikuks kasvamise teel. Minu ema loodud Riinimanda koor on siin ruumis harjutanud kõik need rohkem kui 30 aastat, mis see koor tegutsenud on. Ka minu enda esimesed koorijuhi kogemused pärinevad siit.

Kui ma alustasin heliloominguga tegelemist, millest saab nüüd jaanuaris 20 aastat, siis ma alustasin klaveripaladega, millest osa on sellesama klaveri peal kirjutatud, reaalselt, siinsamas ruumis. Kuna mu ema on siin koolis ikka töötanud, siis ma sain emalt võtmeid laenata ja ma sain isegi suvevaheaegadel käia siin muusikat kirjutamas. 

Me täna jõudsime siia ka hetkel, kui käis kooriproov ja sinu ema oli siin. Viis see sind kuidagi lapsepõlve tagasi?

Eks ta ikka viib jah ja eks mul sellega on üldse eraldi teema tekkinud, et ma liigitun vist üha enam selliseks ernstennolikuks loojanatuuriks, kes mida vanemaks saab, seda sügavamalt igatseb taga oma kaotatud lapsepõlve.

Minul on Raplaga ka selline üha kliinilisem või obsessiivsem suhe tegelikult, nii et ma isegi pean sellega nagu natuke vaeva nägema, et vaimses mõttes mitte liiga problemaatiliselt sellesse kinni jääda, vaid tunda siiski ka rõõmu nendest tegemistest, mis minu praegused nii-öelda eakohased tegemised on.

Nii et sa peadki peaaegu et sundmõtetega tegelema, et lasta Raplast lahti, sest sind lihtsalt tõmbab siia tagasi?

Jah, see on ikkagi selline tugev magnet ja vahepeal olen meenutanud ka üht teist olulist eeskuju, Cyrillus Kreeki, et temal ka väidetavalt oli selline väga tugev paiga- või kohatruudus ja ta koliski tagasi sinna Haapsalu-maile.

Pead sa seda võimalikuks, et sa kolid Raplasse tagasi?

Eks see mõte käib peast läbi väga tihti jah.

Kui me tuleme nüüd selle aasta muusiku auhinna juurde, siis otse loomulikult väga suur osa oli selles noorte laulupeol. Ütle, kas see oli mingisugune unistuse täitumine sinu jaoks?

Aus vastus oleks, et oli küll, aga unistustega kipub vähemalt minu puhul nii olema, et need täituvad siis, kui sa enam neist ei unista. Ma pean tunnistama, et siis, kui ma tegelikult reaalselt kandideerisin oma ideekavandiga, siis ma olin ikka üsna suurtes kõhklustes, kas üldse see ära saata. Sel hetkel oli ta pigem isegi nagu missioon või mingi selline tunne, et kuidas ma siis teele ei saada, kui ma ise olen üles kasvanud laulupeoliikumisega ja kui mul on mingi mõte, mida jagada.

Aga mu elus sattus olema sellel perioodil ka muid suuri jõulisi muutusi, näiteks isaks-saamine, aga ka kolimine. Sellised palju kohanemist nõudvad küsimused. Ja ma olen siin viimase aja eneseanalüüsis jõudnud üsna selgelt selleni, et ma ikkagi loomult olen introvert. See, et ma üldse laulupeo kunstiliseks juhiks pürgisin ja selles rollis ikkagi kokkuvõttes nii-öelda ellu jäin, see nõudis minult ka rohkem sellist vaimset eneseületust. Tegelikult loomu poolest mulle massid ei meeldi, kui päris aus olla.

Kas selleks, et looming sünniks, selleks on sul ikkagi vaja eraldatust?

Otseselt ei ole vaja. Ma arvan, et kõige olulisem heliloomingu puhul on aeg ja distsipliin.

Sinu loomingust rääkides – Ernst Enno, Juhan Liiv, Artur Alliksaar – mis teema sellega on, et kaasaegsed sõnaloojad ei kõneta sind?

Kui päris aus olla, siis ma ei tunnegi väga tugevat isiklikku sidet kaasaegse kunstiga laiemas mõttes, et ma olen nagu mingis mõttes selline hästi vanakooli inimene. 

Oled sa mõelnud, miks see nii on? Kas see tuleb kuskilt kasvatusest, mingisugusest taustast?

Ma ei tea, võib-olla mingis mõttes mängib rolli ikkagi see, et ma siit Raplast pärit olen – väike linn nähtusena on ka heas mõttes vanakoolilik. Siin on sellist looduslähedust ja rahu ja vaikust ja ei ole võib-olla nii palju sellist erutust, mis pealinnades nähtusena olemas on.

Ma tunnen üha enam huvi muusikaajaloo vastu ja ma leian sealt, näiteks barokist selle, mis mind kõnetab täiesti kaasaegselt või mis tundub lihtsalt jumalikult ilus. Kasvõi juba barokkinstrumendid ja nende kõla on minu hingele. Vahel olen mõelnud, et kui peaks ütlema ühe pilli, mis väljendaks minu hinge tänasel päeval, siis ma ütleks viola da gamba

Kui rääkida muusika kuulamisest ja ka muusika loomisest, siis mulle tundub, et selles on hästi palju rahu. Aga samas sinus endas on sees ka mingisugune ärevus. Kuidas sa tunned, kas muusika loomine on sind muutnud kokkuvõttes rahulikumaks?

Jah, see küsimus tabab jälle väga ausat kohta. Paljudele tuleb see võib-olla üllatusena, aga ma olen loomult pigem ärev inimene, olen seda olnud lapsest peale. Väga tundlik ja ärev. Ma arvan, et looming on olnud minu rahusti. Ma olen otsinud muusikast rahu iseenda ärevale hingele. Minu natuuris on lapsest peale varjul selline ärevuse tuum – surmahirm. Ja see on olnud üsna intensiivne ja sealt tulevad ka igasugused muud hirmud. Ma arvan, et see võib olla täitsa sünnipärane. Eks selle küsimusega me seisame silmitsi absoluutselt igaüks, aga aju keemiline tundlikkus on inimestel erinev.

Võimas aasta on sul selja taha jäänud. Millest sa nüüd unistad?

Kuidagi on nii sattunud, et mõneti tegelen praegu laiemalt sellise rahu ja tasakaalu leidmisega iseendas. Võib vist öelda, et ikkagi mingisugune energiaressurss sai tühjaks kulutatud.

Mind on hakanud veelgi sügavamalt huvitama inimeseks olemine laiemalt ja näiteks ma käisin sügisel leerikoolis. Mul oli väga huvitav ja see aitas viia veel sügavamale mu huvi kristluse suhtes ja see oli minu jaoks vaimukosutav. Nii et ma otsin mingisugust sügavamat tasakaalu inimeseks olemises ja ma arvan, et nii looming kui inimene on omavahel tihedalt seotud. Nii et eks siis ole näha, milliseid vaimseid vilju võib sellest teekonnast hakata sündima, kas siis helilooja või dirigendina.

Aga tihti võib-olla oodatakse loomeinimestest selliseid sportlikke eesmärke. Neid mul praegu ei ole – tark ei torma. Tasapisi.

Toimetaja: Ave-Marleen Rei, Rasmus Kuningas

Allikas: "OP", intervjueeris Owe Petersell

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: