Jaan Elken: õudsed maailmasündmused on mu töödesse värvi tagasi toonud
Tallinna Allee galeriis avati hiljuti Jaan Elkeni maalinäitus "Camino", mis hõlmab läbilõiget kunstniku loomingust aastatest 2005–2024. Klassikaraadio saates "Delta" arvasid näituse kuraator Harry Liivrand ja Jaan Elken ise, et kunstniku roll muutub ajas tähtsamaks ning tehisintellekti tulekuga muutub käsitöö ühiskonnas hinnalisemaks.
Harry Liivranna sõnul peaks sõnas camino väljenduma Elkeni viimase 20 aasta loomingu spirituaalne läbilõige, mis sümboliseeriks kunstniku nii päris rännakuid, näiteks Hiinasse, Egiptusesse või Kambodžasse, kuid ka maalitehnilisi otsinguid ja elulooliste küsimuste analüüsi.
Elkeni sõnul on iga inimese elu rännak. "See on tõesti selline teatud idee või eesmärgi nimel ühe nime alla viidud valim väga erineval ajal alustatud töödest, mis kokku on tõesti natuke hektiline," sõnas ta. "Ma olen ju tegelikult omas mõttes hüperrealist olnud, kuigi väga ekspressiivne ja dünaamiline ja nüüd on siis kasutatud nimetust abstraktne kunstnik. Minu arust ma hetkel enam ammu seda pole: kujund on tagasi, jutustus on tagasi, nii et need pole väga tihti abstraktse kunstiga koos käivad, aga võivad olla," rääkis Elken.
Elken on oma maalide loomisel impulsse saanud enda rännakutest, näiteks Hiinas Zhangjiajie mägedes käimisest. "Igal Hiinas käigul olen sellele samale looduspargile või mäestikule erinevast kohast lähenenud. Esimene kord 2005 või 2006 oli võib-olla kõige muljetavaldavam," rääkis Elken ja lisas, kuidas sealt samast on üks ühele James Cameron enda "Avatari" filmi jaoks mäed laenanud. "See Hollywoodi mõju on nii võimas, et mäestiku enda nimi hakkab ära kaduma, nüüd on Avatar Country. On näha, kuidas kommertskultuur ei mõjuta kõrgkultuuri, vaid ta mõjutab loodust ja üldse meie mõtlemist ja paradigmat, kuidas me maailma tajume. Me oleme mässitud kõik ühte suurde puntrasse," väitis Elken.
Kambodža reisidest tõi Elken välja sealse Ta Prohmi templikompleksi, kus on üles võetud Lara Crofti film. "See on põhiline, kus kõigil südamed põksuma hakkavad, need suured puud, mis on läbi kasvanud. Mul on elamusi ka muid, nad pole kõik turistlikud ja nad ei seostu ainult filmidega," muigas Elken.
"Need on vapustavad vaatepildid, kui sa näed, kuidas üks puu on kasvanud läbi templimüüride, kuidas ta risomaatiliselt areneb mööda seda templi ala. Loodus ja inimkätega loodu muutuvad üheks. Jaani paaril pildil on seda kogemust väga assotsiatiivselt edasi antud," sõnas Liivrand.
Maalimisel alustabki Elken enda sõnul alati mälupildist. "Mu praegune kujutusviis on veidike nagu kangakudumine ilma plaanita. Millest see inimene ikka laulu teeb, kui sellest, mida ta kogenud on. Mäluga on nagu on, nii et need tööd on ka sellised, et need kujundid ilmuvad ja siis nad on natuke kustutatud ja pühitud, et ma veidi rekonstrueerin seda mäletamise mehhanismi," rääkis kunstnik.
"Ma arvan, et praegu on tehnoloogilised vahendid nii võimsad, rääkimata AI-st, et me ei pea looma selliseid perfektseid kujutlusi, mis niigi kuuluvad reklaamile ja teistele valdkondadele. Mina maalikunstnikuna ei pea siin võistlema, ma pean selles nišis töötama, kus on mälu, isiklik kadreering, ma ei pea kellelegi aru andma," sõnas Elken ja märkis, et maailmapoliitikas ja sõjarinnetel toimuva tõttu, on ta töödesse tagasi tulnud värv. "Ma pole kunagi seda planeerinud. Headel aegadel olen ma must-valge ja hall olnud," ütles Elken.
"Camino" on järjekorras neljas Elkeni ja Liivranna koostöös sündinud näitus. "Ma arvan, et ta on kuraatori jaoks hea koostööpartner, kellega üht või teist projekti teostada," sõnas Liivrand.
Elken eelistab oma näituseid teha suuremates ruumides. "Ma olen üles kasvanud teadmisega, et kunst kuulub avalikkusele. Avalikkus käib suurtes riiklikes näitusehallides, kus on valged seinad. Sellised, kus on väike lillelaud ja tool ja veiniklaas – need on mingid butiigid. Mulle meeldib ikka kaubamajas käia, mitte butiigis," muigas Elken. "Kunstifinantseerimise mehhanismid on ühiskonnas muutunud, riiki pole ostjana olemas, nii et tegelikult on see, et galeriivõrgustik Eestis tekkis väga hea. Galeriid on need, kes viivad kunsti ja kunstniku ebatarbijani, kollektsionäärini," lisas ta.
Liivrand tõi välja, et Eestis võiks white cube'i taolisi galeriisid rohkem olla. "Praegune Vaal näeb väga efektne välja, aga see on ka üks väheseid," märkis kuraator, tuues veel lisaks välja Tartu Pallase galerii ja Tallinna kunstihoone galerii.
Elken usub, et kunstniku roll ühiskonnas järjest tõuseb. "See on seotud sellega, et kui me ühelt poolt ihaleme, teiselt poolt kardame seda AI tulekut, siis järjest kõrgemalt hinda läheb käsitöö. See on palju kõrgemas hinnas kui see, mille teeb kompuuter, mõtleb välja tehisaju," nõustus Liivrand.
Elken tõi paralleeli muusikast. "Miks me tahame seda elavat esitust? Ma ei arva, et see on sellepärast, et me tahame lipsuga kuskil sirge seljaga istuda. Seal on väga palju midagi seletamatut, õhus toimub midagi, mida salvestistes ei ole," mõtiskles kunstnik.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Delta", intervjueeris Kersti Inno