Laval oleva naise ja mehe lugu on justkui koondportree armastusest, selle kulgemisest ning muutumisest läbi aja. Ühe lavastuse autori ja etendaja Joonas Vatteri sõnul oli huvitav ning kurb asjaolu, et ise selliseid kirju kirjutada ei oskaks. "Nad räägivad ikkagi armastusest, igatsusest, sellest kuidas olla kallimaga koos, kui parajasti ei saa temaga koos olla, missuguste sõnadega oma tundeid väljendada. Huvitav ja kurb oli see, et ise vist ei oska sellist armastuskirja kirjutada, nagu kunagi on kirjutatud, mis on keeleliselt niivõrd rikkalik, kuidas on võimalik oma tundeid sõnadesse panna ja missuguseid keelelisi võimalusi selleks kasutada. See oli küll väga nauditav avastada," tõdes Vatter.

Teine autor ja etendaja Anne-Mai Tevahi mõtleb täna oma kirjandusõpetaja peale. "Ja sellele, mis kirjandus on mulle inimesena andnud ja kui palju mu mõttemaailma ning sõnavara rikastanud. Sellel on väga oluline väärtus ja pean ütlema, et iga kord, kui ma seda tükki laval mängin, siis mul on kananahk ihul, sest ma tunnen, et sellel on mingisugune võim, mis käib minust suuresti üle," ütles Tevahi.