Triin Reidla sõnul on Eestis hästi palju pärandit ja kultuuriobjekte, millest paljud on muinsuskaitse all, kuid on ka objekte, mille seisukord pole kiita. "On neid pärandhooneid, mis on pigem kehvas seisus ja on võib-olla ka kogukondlikult või piirkondlikult olulised, kuid näiteks riiklikult pole olulised. Ikkagi on ju oluline, et meie ruum oleks mitmekesine ja et kohalikud pärandhooned oleks ka kuidagi hoitud või kaitstud," sõnas Reidla.

N-ö metsiku muinsuskaitse taga seisab Reidla sõnul tavaliselt kaks seltskonda: "Üks on see, et on kohalik kogukond, kes on mingi objektiga seotud ja nad tunnevad vajadust, et see objekt oleks korras. Näiteks Leesi külapood on väga palju tähelepanu saanud. On ka väiksemaid kogukondlike asju, nagu Tahkuna tõrvaahi," märkis ta.

"Siis on meil Eestis ka sellised restauraatorite kogukonnad, kes käivad külakorda erinevates kohtades. Üks tuntumaid neist on Vanaajamaja meeskond, mis on rahvusvaheline, ka Jaapanist ja Ameerikast tulevad inimesed siia pärandhooneid korrastama," rääkis Reidla ja märkis, et viimasel ajal on rohkem korda tehtud kirikuid. "Üks neist on Lalsi kirik, millega tegeleti viis-kuus aastat, enne seda oli Puutli puukirik."

Üks vanemaid geriljarestaureerimise ehk kogukondliku muinsuskaitse näiteid seostub ka kirikute restaureerimisega. "Üks vanemaid on Inglismaal asuv Friends of Friendless Churches (sõpradeta kirikute sõbrad), mis on asutatud juba 50ndatel ja tegeleb tühjaks jäämas või juba mahajäetud kirikute hooldamise ja tutvustamisega," tõi Reidla välja, kuid nentis, et kindlasti on veelgi varasemaid kogukondliku korrastamise näiteid.

Reidla rõhuks ise just väikevormide, nagu paviljonide, müügilettide või bussipeatuste korrastamise peale. "Need on sellised asjad, mis kipuvad ära kaduma ja mida üldiselt keegi ka ei kaitse," märkis ta. "Laiemalt võttes kogu puitarhitektuur – võiks mõelda ka taluarhitektuuri või puitmõisate peale. Puit lihtsalt kui materjal kaob kiiremini, kui nendel majadel katust ei ole, siis nad lahkuvad siit ilmast päris kiiresti," tõi ta veel välja.

Restaureerimisprojektid on iseeneses ka kogukondade liitjad. "Päris paljud inimesed nende restaureerimisprojektide taga on ka suvitajad, mitte püsivad elanikud. See on võib-olla see koht, mis liidab need aastaringselt elavad inimesed ja suvitajad kokku. Võib-olla tekib rohkem õlatunnet maapiirkondades. Teiseks see, et selline linnast väljas geriljarestaureerimine rikastab seda maaelu laiemalt ka," märkis Reidla.

Leesi külapoe näitel on kogukondlikul restaureerimisel positiivsed pikaajalised mõjud. "Nüüd on seal aastaringselt pood ja suviti näiteks saavad kohalikud lapsed proovida esimesi tööotsi ja olla poepidajad. Näiteks ka poe sildid on kohalikus murdes, mis on võluv nüanss, mis seda pärandit mitmekihiliselt kohale toob. Kui on avalik funktsioon sees, näiteks koolituskeskus või töökoda või pood, siis rahvas käib nii palju, et see järelelu hakkab juba ise elama."

"Nii mõnigi on öelnud, et need majad nagu ütlevad ette, missugused inimesed sinna tulevad ja kuidas nad saavad selle maja jaoks kasulikud olla. See on nagu müstiline magnet või fluidum, mis seal ümber käib ja siis inimesed seal ümber kogunevad," rääkis Reidla.