Lavastuse algtõukeks on mütoloogiline madu ouroboros, kes tähistab elu, surma ja taassünni ringkäiku. Selle sümboliga viitavad tantsukunstnikud pidevale muutumisele, mis on inimeseks olemise üks põhilisi omadusi.

"Me võime siin identiteete otsida: siin on üks naine, kaks meest, erinevad nahavärvid, rahvused, kultuuritaustad – aga midagi ühendab meid. Kuidas me saaksime läbi oma tantsukunsti vahendite jõuda lähemale sellele, mis meid ühendab ja kas on üldse nii selged piirid, et mina ja tema? Selline uuenemise ja liikumises olemise metafoor see ouroboros meie jaoks on," rääkis Roosna.

Poeetilises lavastuses kasutavad tantsijad enda randmete ja pahkluude küljes olevaid liikumissensoreid, et tekitada heli ja visuaalseid efekte.

"Selles lavastuses kasutame esimest korda väikseid mootoreid, neid võib ka väga lihtsateks robotiteks nimetada, mis reageerivad meie liigutustele läbi liikumissensorite. Mõnes stseenis laseme mootoritel mängida ja mängime ise nende peal, nii et nad muutuvad helivahenditeks. Teistes stseenides on neil rohkem skulpturaalne roll ja kolmandas stseenis liigutame ja juhime neid ise, nii et nad muutuvad tõesti osaks meie lavastusest ja on meiega tihedalt seotud," kirjeldas Kenneth Flak.

"Varjupaik Ouroboros" etendub sel nädalal kolm korda Sõltumatu Tantsu Laval, seejärel minnakse sama lavastusega Norrasse.