Kaks korda Eesti teatri aastaauhindade jagamisel parima etendust teenindava töötaja auhinna pälvinud etenduse juht ja rekvisiitor Reet Loderaud on Eesti Noorsooteatris töötanud 37 aastat.

Teatrihuvi pesitses Loderauas juba lapsepõlves. "Eks see kõik algab kodust," usub ta. "Mu isa töötas tolleaegses teatriühingus ja ma käisin temaga aeg-ajalt kaasas," sõnas ta ja lisas, et eriti eredalt on tal meeles, kuidas ta Eesti Draamateatris näitlejate pilte vaatas ja mõtles, et näitlemine oleks tore asi, mida teha.

Kooliajal ta teatriga aga ei tegelenud, selle asemel tegeles ta hoopis koorilaulu ja spordiga. "Aga lauljat ega ka sportlast minust ei saanud ning kooli lõpus läksin pedagoogilisse instituuti näitejuhtimist õppima. Nii et teatris oli midagi, mis mind selle poole tõmbas," meenutas ta.

Loderaud lõpetas näitejuhtimise eriala 1981. aastal ning asus teatrisse tööle 1987. aastal. Kuigi Loderaud ei ole näitleja, on ta saanud nii mõneski noorsooteatri lavastuses mängida. Siiski tõdes ta, et temas pole näitlejale vajalikku edevust.

"Näitleja peab edev olema, et lavale minna," usub ta. "Võib-olla ei ole seda elus nii palju vaja, aga et lavale minna, on edevust vaja. Minul seda ei ole. Ma olen rahul sellega, mis ma lava taga teen," rääkis Loderaud.

Teatris köidab kahekordset Thedori silma omanikku enim, et iga päev on täiesti omamoodi. "Võib öelda, et peaaegu iga päev on nullist algav. Ühtepidi tehakse teatrit muidugi vanamoodi, aga samas on teater väga palju muutunud. Eelkõige vormilt. Vormide paljusus, uudsus ja puhas algus, see on alati uus ja huvitav. Seal kordusi ei ole. See on ilmselt see, mis teatris hoiab," sõnas ta.

Inspitsiendi ja rekvisiitori tiitlit kandev Loderaud sõnas, et uut lavastust välja tooma hakates on kõige põnevam aeg, mil esimesed kavandid tulevad, sest siis näeb lavastusmeeskond, millisena kunstnik uut tükki näeb ning saab mõtlema hakata, kust vajalikke rekvisiite leida. "Mingil määral see asjade maailm huvitab mind. Mida vanem periood, seda põnevam."

Üheks Loderaua ülesandeks on enne etendust rekvisiidid laval paika panna. "See on minu kõige suurem hirm, et äkki on mõni rekvisiit puudu, aga siinkohal peab näitleja ise ka alati kontrollima, et tema rekvisiidid oleks kohal. Nad teevad seda ja aeg-ajalt juhtubki niimoodi, et mul on mõni asi panemata," märkis ta.

Teater muutub ajas

37 teatris töötatud aasta jooksul on teater palju muutunud. Muu seas kasutatakse üha enam elektroonilisi seadmeid, mis Loderaua pisut ettevaatlikuks teevad.

"Tehnika võimaldab teatris tõesti väga palju ja on avardanud teatri tehnilist külge, aga mulle tundub, et see on nii haavatav, kasvõi juhe seinast väljas ja keegi ei tule selle pealegi. Teinekord võib tehnikainimesele lihtne asi olla, aga etendus võib hilineda või ka ära jääda. Meil on olnud, et etendus jääb ära. See oli küll aastaid tagasi, aga ütleme nii, et ma pelgan seda tänapäeva tehnikat," nentis ta.

Nii nagu tehnikagi, on ka publik aja jooksul muutunud. "Natukene tuleb sellist üleolekut kaasa. Ei tea, kas noortel on vähe teatrikogemust või on see maailm nii palju muutunud," arutles ta. "Mingisugune respekt peaks publiku poolt ikka olema. Kui ma olen teatrisse tulnud, siis ma ikkagi vaatan. Kui mulle ei meeldi, siis ei meeldi, ma võin seda hiljem väljendada, aga etendusel olles ei tohiks seda teha."

Kogenud teatritegija pani õpetajatele südamele, et nad enne klassiga teatrisse tulemist teatris kehtivatest reeglitest räägiksid. "Ma ei taha nende tööd alahinnata, aga vahel tundub, et pannakse see klass istuma ja siis minnakse ise kuhugi kaugemale – et nüüd ei ole enam minu asi. Kui tullakse oma klassiga teatrisse, võtke need kümme minutit, rääkige, kuhu te lähete, kuidas seal olla ja käituda, see ei tohiks väga raske olla. Mõni laps on võib-olla tõesti esimest korda elus teatris ja tal puudub see kogemus. Siin võiks õpetaja ikkagi vahendaja olla," leiab ta.