Varakult saadud kehalise trauma tõttu pidi Seletskaja juba varakult välja mõtlema, mida ta peale oma baleriinikarjääri edasi teeb. Kuna Seletskaja mängis heal tasemel ka klaverit, siis ühe Rahvusooper Estonia muusiku soovitusel vaataski ta dirigendiameti poole.

"Ma arvan, et see oli päris võimalik see tee, sest kui ma omandasin kõik teoreetilised teadmised ja hakkasin käima meistrikursustel ja võtma eratunde, siis ma hakkasin saama tagasisidet, et dirigeerimine tuleb mul päris hästi välja. Olgu see siis tänu balletitaustale, et ma omandan liigutusi päris kiiresti ja ka balletitantsijana olin ma päris töökas," rääkis Seletskaja.

2018. aastal oli toona 35-aastasel Seletskajal võimalus tantsida edasi veel viis aastat, kuid otsustas riskida ja panustada selle asemele dirigeerimisse kui ametisse, mis võiks ta enda sõnul potentsiaalselt kesta tema viimase südamelöögini.

Nüüd seisavad dirigendil uuest hooajast ees kohustused Inglise Rahvusballeti muusikajuhina. Nii suurtest ametitest ja võimalustest ei mõelnud ta õppides aga kunagi. "Mina mõtlesin, et kui ma üldse saan sellega tegeleda, siis see on üks suur rõõm. Kõik need võimalused, mis tulid mulle tee peale, olid suureks boonuseks ja mulle täiesti ootamatud," tunnistas Seletskaja

Natuke rohkem kui aasta eest läks Seletskaja Inglismaale asendajana juhatama balletigalat. Orkester jäi temaga väga rahule ning soovis ka tulevikus tema all mängida, mistõttu uuris Inglise Rahvusballeti kunstiline juht Aaron Watkin Seletskajalt, kas ta oleks huvitatud muusikalise juhi kohale kandideerima. Ja ülejäänud on juba ajalugu.

"See hõlmab endas väga-väga palju suhtlemist nii verbaalset kui mitte-verbaalset, väga paljude probleemide lahendamist, konfliktide lahendamist. Kuna Inglise Rahvusballeti filharmoonia orkestril ei olnud muusikalist juhti, siis neil on kogunenud natuke lahendamata probleeme. See on mulle väga hea õppetund, sest öeldakse, et dirigent on 70 protsenti psühholoog ja 30 protsenti muusik. Kui on probleem, siis ma pean kõik osapooled ära kuulama ja jõudma lahenduseni. See on minu jaoks täiesti uus."

Seletskaja sõnas, et tema möödunud karjäär balletitantsijana annab talle ka dirigendina eelise. "Ma näen tantsijaid esimest korda, ma vaatan ja saan kohe aru, mis neil vaja on. See säästab aega, kuna me ei pea midagi kordama, see säästab nende jalgu ja lõpuks etendusel loksub kõik paika," sõnas ta.

Veel balletitantsijana kinnitas Seletskaja nii endale kui ka teistele, et ballett pole tema jaoks lõpp-punkt. "Ma kohe tajusin seda. Kuhu elu mind viib, seda ma ei teadnud, aga mul oli tunne, et ballett hoiab mind nii kaua oma peos kuni ma pole mingit õppetundi selgeks saanud. Mis õppetund see oli? Ma ei tea, aga ehk ma sain selle selgeks, kodutöö on tehtud ja ma olen vaba."

Kuigi hetkel tunneb Seletskaja end peamiselt veel teatridirigendina, siis on ta tulevikus huvitatud ka teistest žanridest.