Tahan kohe välja öelda – olen väsinud tehisintellektist ja selle tegelikust valetõlgendusest tänapäeva maailmas. Tekib pidevalt tunne, et muud ei kuule ja näegi kui ChatGPT integratsiooni igasse võimalikku süsteemi, kuhu teda toppida annab. Sellest hoolimata tekitasid selle aasta tehisintellektiteemalised EFI minutifilmid minus palju kasulikke mõtteid ja panid sügavamalt mõtlema sellele, mille üle varemgi olen mõtet mõlgutanud.

Robotite rünnak

Nagu enamik teisi tallinlasi, olen ka mina märganud tänaval pakiroboteid sõitmas ja paratamatult on tekkinud nende vastu pisike uudishimu, kuna neil on omamoodi robotlik nunnufaktor, mida teistel tänapäeva seadmetel samamoodi ei esine. Elemente sellest võib leida ka näiteks Bolti tõukeratastelt: kui pikali kukkunud tõukeratas püsti tõsta, kuuleb sellelt armsat aitäh-sõna, mis masina juba usaldusväärsemaks ja meeldivamaks teeb.

"Teekond" (Maria Uppin ja Robi Uppin) võtab selle lihtsa tunde ja paneb selle tõhusalt ühte minutisse, näitamaks, millised võivad olla mõtted selle roboti peas, kes oma igapäevaseid raskusi kohtab, tehes selle üheselt mõistetavaks ja seetõttu ka siiralt ja absurdselt naljakaks. Eestlaste päritud huumorimeel võib ka olla tänapäeval hea Turingu testi vorm. Esitada jaburaid küsimusi lätlaste varbaarvu kohta, et tuletada teisel pool ekraani peituva osapoole tegelik olemus, on väga tore ja tõhus mõte.

Kuid samuti esitab film minu jaoks huvitava küsimuse, kas keelemudelitel põhineva tehisintellekti väärtus on nii kõrge, kui me teda selleks peame? Kui tehisintellekti õnnestunud kasutamiseks läheb lõpuks kordades rohkem inim- ja tehisressurssi, kui seda läheks inimesel, kes ülesannet üksi täidab, siis kas see on seda väärt?

Toetudes moodsale tehnoloogiale kui kargule, mida kasutada iga nurga peal, kukume nagu Alice läbi jäneseuru imedemaale, kust ennast hiljem välja tirida on raskem kui sinna mitte üldse astuda. Nii leiamegi end punktist, kus tarbime aina rohkem kui vaja ja saame aina vähem kui tarvis.

Toetudes tänapäeva klienditeenindusele, on Kevin Piperali "SOS" äratuntavalt naljakas. Oleme kõik istunud telefonitoru otsas ja piiksutanud numbrilaual nuppe, et pääseda ühe spetsialisti juurest teiseni, jõudmata aga peale tunnist ootamist kuhugi. Andes selgeid juhiseid, ei pruugi me üldsegi jõuda sinna, kuhu tahtsime. Olgu siis abimeheks inimene või robot, pomiseb ta sul lõpuks ikkagi kõrva otsast, jättes sind mõtlema: kuhu korrusele ma oma elus üldse minna tahan? Igatahes ju mitte siia, kus ma praegu olen.

Palju igapäevasem kasutus tehisintellektile peitub paljude inimeste jaoks digitaalsete assistentide näol, nagu seda on Apple'i Siri või Amazoni Alexa. "Oomen" (Marko Lillemägi) toob ekraanile taoliste abiliste kõhedad küljed, näidates läbi satiiri seda, mis võib osutuda mõne aasta jooksul vägagi reaalseks. Inimestele, kes on tehnoloogia arenguga natukenegi kursis, on ilmne, et taolised abivahendid ei kuula meid vaid siis, kui me seda palume, vaid pidevalt. Kuidas muidu masin teaks, et sa ta nime hüüad ja abi palud?

Kõhedus tekib juba siis, kuid "Oomen" viib asja nõksu võrra kaugemale, omistades digiabilisele oraakli rolli, kes suudab lugeda mõtteid enne nende teket. Juba on võimalik tõmmata paralleele päris seadmetega, nagu seda on Elon Muski algatatud Neuralink, mis suudab haarata inimese ajust elektrilisi impulsse enne, kui isik selle alateadvusest teadvusesse suudab liigutada.

Mäletan, et nägin aastaid tagasi Youtube'is videot kahest Alexast omavahel vestlust pidamas ja mõtlesin, kui tobedalt naljakas nende seadmete saamatus oli. "Tühimik" (Ranno Kasemaa) võtab selle tunde, mida ehedalt mäletan, tekitades postapokalüptilise keskkonna, kus inimestest on alles jäänud vaid nende leiutatud tehishäälte kaja. Masinad kordavad pool-monotoonselt nimesid, mis oleks justkui hüübivad appihüüded oma kunagistele lihast ja luust omanikele, keda juba ammu olemas pole. Kõhe? Kindlasti. Kuid ta pole päris pahaendeline, vaid pigem meeldetuletus sellest, mida ja keda me siia maailma maha jätame, kui meid enam ei ole – nagu laulis prohvetlikult Urmas Alender.

Kui Voyager 1 ja 2 avakosmose poole teele pandi, olid nendega kaasas kaks plaati, millesse oli graveeritud mitut moodi informatsiooni inimkonna kohta. Tegemist on ajakapslitega, mis on mõeldud igasugusele intelligentsele eluvormile, kes neid kosmoses kohata võib. "Kollane meloodia" (Hille Karm) näitab sellise idee üht tulemit, milleks võib vägagi tõenäoliselt olla uudishimulik ignorantsus.

Kuna maavälise intelligentse elu reaalsus võib olla inimelust radikaalselt erinev, võib ka nende tõlgendus meie loomingust ja elust olla täiesti teistsugune. Meie appikarjed muutuvad nende jaoks muusikaks või üldse millekski muuks. Arvan, et selles peitub midagi kõhedalt ilusat – loodan, et tekib võimalus enda eluajal näha midagi, mis "Kollase meloodia" loomingu veelgi elulisemaks teeb.

Inspiratsiooni ja varguse õhkõrn piir

Suhtun kahetiselt tehisintellekti kasutuse vastu kunstis, kuigi pean nentima, et "Ideaalne mälupilt" (Edina Csüllog) teeb selle kohati värdjaliku tehnoloogiaga midagi huvitavat. Mind on pidevalt painanud mõte, kui palju meie mälestustest on fabritseeritud ja kui palju sellest on n-ö tõeline. See minut, mis vuristab läbi mitu derivaati ühest lapsepõlvefotost, illustreerib minu jaoks just seda mälestuste ähmasust. Esmane pilt võib küll olla see, kuidas asjad päriselt olid, kuid kõik järgnevad tuletised esindaks justkui erinevate inimeste või osapoolte kogetut läbi nende reaalsuse objektiivi.

Siinkohal töötab tehisintellekti kasuks faktor, et inimnägusid ja muid taolisi aspekte on keeruline luua, ehk tulemuseks ongi hägune, kuid selgete kujutistega pilt, mida inimeste mälust võib leida. Pilt mäletab selgelt ja raudselt, kuid (tehis)intellekt mäletab amorfselt ja subjektiivselt – ja selles peitubki mälestuste tegelik võlu.

Järjekordne pildigeneratsiooniga eksperimenteeriv ja põgusaid küsimusi esitav film "Fotoalbum" (Joosep Ehasalu) räägiks justkui tulevikust, kus maailm on pungil genereeritud võltspilte, mida on ilmselt tol ajal juba võimatu eristada sellest, mis on päris ja mis mitte. Taoline genereerimine annab inimestele ohtliku võimaluse luua võltsmälestusi ja selle kaudu muuta nad pärismälestusteks (kuna iga pärismälestus, nagu enne mainitud, on mõningal määral fabritseeritud).

Reaalsuse fabritseerimine – mille nimel?

"Tehis Arno" (Liina Särkinen) on jällegi tehiskaaslasi pilkav tükk, mis meenutab oma loomult kohati 11 aastat tagasi linastunud telesarja "Black Mirrori" episoodi "Be Right Back", mis jutustab mehest, kes leiab viisi oma surnud kaaslane panna tehnoloogia abil edasi elama. Tulemuseks on hingenäriv ja judinaid tekitav 50 minutit, mille "Tehis Arno" paneb tõhusalt ühte minutisse, andes sellele eestipäraselt tobeda ja koduse maigu.

Kuigi tegemist on jällegi eestlastes äratuntava pilkamisega, suudab ta siiski istutada pähe moraalse ja elulise küsimuse: kas tulevikus on meil üldse vajadust lahti lasta sellest, mida enam ei ole, kui on võimalik puutetundlikus inkubaatoris igavesti edasi elada?

Kui rääkida elust kui sellisest, mida üritada igavesti ühes vormis alles hoida, toob "Uued P(r)illid" (Kristiina Iilane) lauale virtuaalreaalsuse. Ühest küljest on võimalik luua andmete põhjal terve isiksus, kes justkui elab, olgugi et juba millegi eksisteeriva baasil, kuid elades vähem-kui-ihaldatud elukvaliteediga, tundub justkui parem elada sellises reaalsuses, kus elukvaliteet oli kõrgem ja ajad olid helgemad. Kas selline ignorantsus on tulukas või viib meid aina rohkem hukka? Eks näis.

Sarnaselt klienditeenindusele kasutavad põikpäisemad inimesed, kellel on inimsuhtlusest tähtsamaid asju teha, tehisintellekti ka tavasuhtluseks, nagu seda näitab "Ai-ai-ai" (Anti Naulainen, Edina Csüllög ja Urmas Reisberg). Sellise suhtluse väärtus on raskelt vaieldav, kuna ühe osapoole jaoks võib tegemist olla siira ja armastusväärse vestlusega, kui teise jaoks on see lihtsalt olmetegevus, mille võib arvutile edasi anda sellise "Mul on sulle üks ülesanne!" suhtumisega.

See on lause, mis on hakanud viimaste aastate jooksul esinema justkui ahelas. Ülesande annab inimene inimesele, kes annab selle omakorda tehisintellektile. "Garanteeritud AI-ta" (Robert Raska Ly) on sketšimaiguga lühikas, mis esitab tabavalt sellise olukorra irooniat. Imitatsioon ja inspiratsioon on justkui loomingu nurgakivid, kuid paljud inimesed, sealhulgas mina, tunnevad tehisintellekti puhul selles varguse maiku. Tegemist on ju siiski eksisteeriva materjali pealt toore genereerimisega, kus puudub peaaegu igasugune originaalne töö. Kuid kui sama asja teeb inimene, suudab ta endale alles jätta pseudomoraalid, tehes tegelikult mitte midagi teisiti. See vägagi keel põses satiir on pahaennatlikult naljakas ja mõne aasta pärast ehk juba prohvetlik looming.

Sarnaselt esitab "Vaas" (Riho Unt) küsimusi omaloomingust ja selle väärtusest. Oma kätega midagi teha on tänapäeval aina keerulisemalt mõistetav idee, kuna nii palju oma kohustustest ja ka hobidest anname juba kasvõi osaliselt tehnoloogia kätte. Võib ju midagi valmis teha, kuid kas ta ka otstarvet leiab, nagu sellest on pungil meie igapäevased seadmed, on vägagi kaheldav.

Anne Maria Vahtra film "KKK" on inspireeritud Artur Alliksaare luuletusest "Alternatiive", mis on kuidagi elementaarselt inspireeriv tükk luulet. Kasutades ära eesti keele kohati oksümoroonset olemust, esitab ta ehedaid ja toredaid mõtisklusi elu enese kohta, mida ongi parajalt sobiv nimetada infoajastul "korduma kippuvateks küsimusteks". Samad küsimused võivad torkida igat inimest, olenemata vanusest ja rollist ühiskonnas – sellest ka nende küsimuste tore universaalsus. Kuigi küsimused jäävad samaks, muutub läbi elu nende 
kontekst ja seetõttu ka nende vastused. Elu on ikka tõsiselt naljakas.

Tänapäeva elust enesest

Lõpetuseks tundub sobiv panna kõrvale minutifilmike, mis tehisintellektist veidi kaugemaks jääb. On imetore näha ilusate pintslitõmmetega animatsiooni, mis oleks justkui lõuendite kogum igapäevaelust koos kõikide nende helidega, mis nendega kaasas käivad. Olgu selleks metsa rahustav kohin või sellele sarnaselt harmooniline ühine lauluhääl, koosneb meie igapäev nii ülekülluslikust mürast, mille keskel seda kõike eristada on keeruline. Tuleb lihtsalt võtta hetk ja tähele panna – seda tuletab "Helin" (Teresa Baroet) meelde suurepäraselt.

*

Olen aus – ma polnud enne 2024. aastat kordagi tutvunud EFI minutifilmide kontseptsiooniga, kuid tunnen end nii mõnegi kogemuse võrra rikkamalt. Andes filmitegijatele ranged piirid püsida minuti sees ja saada oma sõnum sedakaudu välja, on imeline väljakutse, mis toodab ilmselgelt loomingulisi ja omanäolisi tulemusi. Arvestades eesti filmi regressiooni peitub just nendes minutifilmides tõeline omapära ja potentsiaal, mida loodaks leida ka tulevikus Eesti täispikkadest filmidest.