Narvat on läbi ajaloo korduvalt maatasa tehtud ja hiljem taas üles ehitatud. 1944. aasta häving viis Narvast ka elanikud, kes kodulinna enam tagasi ei tulnud ja kelle lugusid pole siiani korralikult uuritud. "Mitmekihiline Narva" püüabki seda lünka täita.

"Seda on võimatu heastada, aga mingil määral tahaks heastada seda ebaõiglust nende inimeste suhtes, kes siiski aastakümneid pühendasid enda elu Narva paremaks muutmisele ja järsku üks kuritegelik režiim otsustab, et nad ei ole mitte midagi väärt," ütles näituse kuraator Zurab Jänes.

Lugusid inimestest, kes sõjaeelsesse Narvasse panustasid, on palju, museaale aga vähevõitu. Neid pole varem süsteemselt kogutud ning ka sõjas hävinud linnast polnud suurt midagi võtta. Nii ongi näitusel Garnisoni kalmistu lõhutud ristid, vanalinna varemetest leitud vaas ja perekond Annikute kohver, mis Narvast lahkudes kelgule pandi.

"Minu tädil oli ainult üks kohver. Tema oli üks viimaseid minejaid. Kohver, milles oli Raekoja kassaraamat ja ühtegi saksa marka ei olnud, sest raha enam linnal ei olnud. Ja seal oli paar tema eset ja siis tõukekelguga sõitis-lükkas tema seda kohvrit ees kuni Jõhvini," ütles Narva elanik Rein Annik.

Rein Anniku sõnul põgenes toona Narvast 25 000 inimest ja nende järeltulijad võiks Narva muuseumi lugude ja museaalidega aidata.

Omaette kihistuseks on nõukogudeaegsed ideoloogilised tänavasildid, mis on näitusel viimase puhkepaiga leidnud ja riigireetur Nikolai Trankmanni portree. Ka see on osa Narva keerulisest ja mitmekihilisest ajaloost.

Narva muuseum jätab näituse Narva külastajatele avatuks pikemaks ajaks.