Näituse alapealkirja "Ida-Euroopa autsaiderkunst" peale tekkis mul küsimus, millistest autsaideritest on jutt. Kunstikriitiku ja (mitte küll selle näituse) kuraatori Indrek Grigori tutvustus mitte niivõrd ei seleta, vaid ajab asja segasemaks:

Autsaiderkunst ja -kunstnikud tähendavad – nagu nimigi ütleb – hulka loomingut ja autoreid, kes on peavoolu kunstielu suhtes oma nonkonformistliku olemuse tõttu kõrvalseisja rollis. Tähelepanuväärne aga on, et see ei vähenda kuidagi valdkonna väärtust, otse vastupidi, unikaalsus on kunstis üks hinnatumaid omadusi.

Autsaiderlusest ei järeldu kindlasti nonkonformism: enamik lillemaalijaid on kaasaegse kunsti peavoolu suhtes autsaidereist konformistlikud kõrvalseisjad, samas kui paljud nimetatud peavoolu kunstnikud on nonkonformistid (millest ka Grigori märkus, et "unikaalsus on kunstis üks hinnatumaid omadusi"). Kui Grigor räägib aga n-ö laiatarbekunsti peavoolust, pole mainitud lillemaalijad selle suhtes ei kõrvalseisjad, autsaiderid ega ka nonkonformistid (s.t sellest ta tõenäoliselt ei räägi).

Autsaider? | Autsaiderid

Vaatame seda küsimust lähemalt. Eesti Kunstnike Liidul on tuhat liiget, kellest maksimaalselt kümnendik on insaiderid (auhinnad, kunstnikupalk, meediakajastus, head galeriid jne). Kust ma tean? Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse andmebaasis on 77 kunstnikku, neistki osa surnud (KKEKi valikupõhimõte: "kunstnik on päevakajaline, kõneaine tekitaja, tema jälg on tuntav kohalikus kaasaegses kunstis"). Võimaldades ka n-ö halli ala in- ja autsaiderite vahel, loeme mitteautsaiderite koguarvuks 200. EKLi kuulumiseks tuleb täita teatud formaalsed tingimused (millest olulisim on kõrgem kunstiharidus), samas kui neid, keda kas püsivalt või hooti kunstnikeks nimetatakse, on kokku (ütleme) 10 000. Tuleb välja, et 98% Eesti kunstiväljal figureerivatest kunstnikest on autsaiderid. Oletades, et 25‒50% neist on omakorda autsaiderid ka ühiskonnas (vaesus, puuduv ravikindlustus jne, mis vabakutselise staatusega Eestis üldjuhul kaasneb), saame 2500‒5000 kahekordset autsaiderit. Neist omakorda mõni protsent on autsaiderid ka juriidilis-meditsiiniliselt (puue, psüühiline erivajadus, koht poolkinnises ravi- või hooldeasutuses), seega kolmekordsed autsaiderid.

Niisiis, isegi kui tundub, et "autsaiderkunsti" on sel näitusel tõlgendatud liiga kitsalt (selle tegelik ulatus ühiskonnas on üle kümne korra suurem), on mõistekasutus siiski põhjendatud, kuna tähistatakse kolmekordseid, s.t kõige suuremaid autsaidereid. Tõsi, neil on olemas (ühelt poolt naivismi ja teisalt hooldeasutuste kunstiteraapiaga seostuv) esiletõstev traditsioon ja mehhanism, samas kui ülejäänud autsaiderkunstil (s.t selle valdaval osal) puudub nii see kui ka teine, s.t peagu igasugune viis esile tõstetud saada (kuigi mingeid meediatrikke, promo jms muidugi teha üritada võib, lisaks veel kunstiringid, näitused teise- ja kolmandajärgulistes galeriides, kohvikutes, fuajeedes jne).

Nii või teisiti, kolmekordsed autsaiderid väärivad erilist tähelepanu, kuna kunst on sageli ainus, mis neid kuidagigi (lisaks diagnoosile ja hooldekodude süsteemile) ühiskonda integreerib. Aga mitte ainult sel põhjusel. Parimal juhul avab autsaiderkunst (nagu iga teinegi, aga praegusel juhul loodetavasti veel eriti) hämmastava varjatud maailma, millele juhib tähelepanu ka näituse pealkiri ("Varjatud maailmade avardumine").

Maailmad

Märkan murega, et pool arvustust on juba läbi, aga pealkirjadest kaugemale pole veel jõudnudki. TÜ muuseumis oleva näituse kaks (sõltumatut) fookust on 19. sajandi lõpu ning 20. sajandi alguse tööd ja omamaailmad. Jõuan neist käsitleda ainult teist.

Saksamaa (Duisburgi, s.t sügava Lääne-, mitte Ida-Euroopa) kunstniku Michael Golzi puhul kehtib "varjatud maailma" metafoor sõna-sõnalt. Nimelt on ta loonud Athoslandi-nimelise maa, mille topograafiat on kujutatud vajaliku täpsusega u 130 m² maakaardil. Maa on täiesti hoomamatu, selle kaart värviline (pealtnäha tundub, et kasutatud on nii värvipliiatseid, vildikaid kui ka vesivärve) ja vägagi detailne (näiteks linnu on kujutatud tänava ja kvartali täpsusega). Athoslandile oli näitusel pühendatud terve omaette ruum, kaarti jätkus nii põrandale kui ka seintele, aga ma ei usu, et kõik 130 m² eksponeeritud olid. Kaart koosneb üksteisega ühendatud suurtest paberilehtedest, millest osa võis olla erakogudes laiali ja osa ümbertegemisel (kuna maa, nagu iga teinegi, ju areneb ja saateteksti sõnul peavad kollektsionäärid olema alati valmis selleks, et ostetud töö täienduste tegemiseks tagasi palutakse). Ja kollektsionääre ilmselt on, kuna Golzi on (autsaiderile ebatüüpiliselt) pärjatud ja tema kaheksa-aastaselt (1965, koos kaksikvend Wulfiga) alustatud elutööst on nüüdseks saanud ka põhitöö.

Kuigi kaart on maa pilkupüüdvaim osa, ei piirdu Athosland ainult sellega. Kui olete lugenud Borgese novelli "Tlön, Uqbar, Orbis Tertius", siis seal kirjeldatakse samalaadset projekti (maad nimega Uqbar, mida käsitlev mahukas artikkel leitakse "Anglo-Ameerika entsüklopeedia" 46. köite ühest eksemplarist – seegi asjaolu meenutab Athoslandi materiaalset unikaalsust). Golzi teadmised Athoslandist, selle topograafiast, eluolust, -korraldusest ja tööpõhimõtetest on kahtlemata entsüklopeedilised, ja nagu sellest veel vähe oleks, on Athoslandil ka midagi entsüklopeediasarnast – mitme tuhande leheline A4-kaante vahele köidetud patakas sümbolite, tekstide ja numbritega täiendatud värvilisi joonistusi. Näiteks leheküljel 4054 on kaks pilti: isomeetriline vaade mingile püramiide sisaldavale linnale ja kala, millel on saba asemel hari, millega ta näib nõusid pesevat. Leheküljel 4055 on 12 pilti, mis kujutavad poolt (pildiraami tõttu crop'itud) robotipead autorooli taga koos esimese isiku vaatega maanteele, mida auto sel leheküljel ilmselt läbib. Lehekülg 4529 kujutab isomeetrilist kiirteevaadet, kus ühes suunas sõidab midagi buldooseri ja raketi vahepealset, teises võimatuseni kandiline buss, ning tee ääres jalutavad suured munad rihma otsas pealtnäha täispuhutud olendeid, kelle juures on hiirte või hamstritega karbid – stseen, mida kõige suurema munaga ühendatud kaamera omakorda filmib. Järgmisel, millegipärast nummerdamata lehel on kujutatud mehi, tundmatuid sümboleid, käemärke, hiirt, hulka identifitseerimatuid objekte ja sama identifitseerimatut "infoakent" ülanurgas.

Teine esileküündiv autor Golzi kõrval oli samuti massiliselt, paarikümne pildiga esindatud Lembar Linder, kes kasutas (aastatel 1996‒2008, olles nüüdseks kunstist loobunud) samuti värvipliiatseid ja jagas oma pildid keskeltläbi 1‒6 osaks. Tema peale mõeldes tulevad mul silme ette üksteise all või kõrval olevate kalade, loomade või inimeste koonud; kindla, vaba käega joonistatud veeuputuseelsed või teiste maailmade elukad. Niisiis taaskohtumine "varjatud maailmaga", aga Golziga võrreldes märksa vabamas vormis, mida kuidagi muidu kui väga obskuurselt täpsustatud pole. Näiteks pildil "Minu Gquandy" on portree (millel kujutatus on midagi ühtaegu võõrapärast, stereotüüpilist ja kaptenlikku – kuigi võimatu öelda, kas tegu on laeva, lennuki või UFO kapteniga), mille all on kolm kaarti (Liara meri, Edneese meri; Lääne-Soooome meri, Ida-Soooome meri; Idao meri, Rodoosia meri, Soome meri). Ühel kolmeks-neljaks (täpsemalt on raske öelda) jagatud pildil on lisaks peadele, inimfiguuridele, kaartidele ja infole nõukogude tähtpäevade kohta kirillitsas tekst "planedska vesimesilased". Kui Lembar oleks tavaline kunstnik, oleks mu tõlgendus tema autoriintentsioonist "arvake, mida ise tahate", kuna ta seda aga pole, ei oska ma midagi arvata.

Kuigi kõrgkunst (nt modernistlik ja kaasaegne kunst) on autsaiderite kunstist puhtformaalse barjääriga – kõrgem kunstiharidus ja hooldeasutuste patsiendid – kahekordselt eraldatud, siis nii sisulisi kui ka vormilisi kokkupuutepunkte neil siiski on. Kummalisel kombel on autsaiderite eeldatavate (s.t psüühiliste) probleemide vahendamisel olnud kõnekam hoopis professionaalide kunst (nt Francis Bacon ja van Gogh). See omakorda tekitab küsimuse, kuivõrd on autsaiderite eeldatav psüühiline probleem üldse psüühiline ja kuivõrd sotsiaalne.