Enamik neist töist on valminud mõnes psühhiaatriahaiglas või erihooldekodus. Autor joonistab oma mure, tunde või suhte ümbritsevaga endast välja. "Varjatud maailmade avardumine" on ka näituse pealkiri ja Valka ehk ühte näitusepaika kolmest on koondatud portreed. Ekspertide hinnangul võib seda loomingut pidada ainulaadseks ja küllap varjatuks ka, sest paljusid neist kollektsioonidest pole avalikkus näinudki.

"Suur vahe lääne ühiskondadega on see, et inimesed, kes mingil põhjusel, näiteks vaimsetel põhjustel, elavad isolatsioonis või teismoodi, neil on väga vähe eneseväljendusvõimalusi. Need teenused pole toetatud sel määral nagu lääneühiskonnas. Selles mõttes on meil pikk maa minna, mis aga ei tähenda, et siin ei tehta fantastilist kunsti – meie regioonis ja Ida-Euroopas laiemalt. Aga me teame sellest väga vähe," rääkis Viljandi Kondase keskuse juhataja ja kuraator Mari Vallikivi.

Iseküsimus on, kas ja kuidas looming aitab keerulise elusaatusega inimestel end leida ja tunda osana ühiskonnast. Siin on riigiti olukord üsna erinev, leiab maailma üks tuntumaid autsaiderkunsti asjatundjaid, Saksamaa Prinhorzi muuseumi direktor Thomas Röske.

"Huvi autsaiderkunsti vastu kasvab. Paljud riigid üritavad nüüd neid kunstnikke avastada. Minu arvates on väga tähtis, et meil oleks erinev maailmataju, mis kajastub ka nendel piltidel. Siia on koondatud erinevad kogemused ja maailmavaated," sõnas Röske,

"Püüame siiamaani üle saada stigmadest, mis puudutavad psüühikahäiretega inimesi, nende elu ja tegevust, samuti intellektipuudega inimesi," lisas Vallikivi.

Kui Valga muuseumis keskendutakse portreedele, siis Tartus vaadatakse tagasi ajastule, mil psühhiaatrid üldse hakkasid oma patsientide loomingule tähelepanu pöörama. Viljandi Kondase keskuses kohtuvad aga elusloodus ja tehismaailm. Võib-olla ei saagi autsaiderkunstile omistada kindlat stiili, kuid igalt pildilt vaatab vastu ehedus – olgu see kartus, trauma, igatsus, põgenemine või mõni teine tunne.