Jõerüüdi uue novellikogu "Põlemine, pommitamine ja teisi lugusid. 25 novelli" eest leiab essee pealkirjaga "Millal on raamat valmis?", mille Jõerüüt soovitab lugejatel ette võtta enne novellide juurde suundumist.

"See pole päris tavaline eessõna. Mitme lehekülje moraal on lühidalt kokkuvõttes see, et raamat ei ole mitte kunagi valmis nii kaua, kuni selle autor elab. Nii ütleme irriteerivalt, et mis mõtet on sellisel juhul teha valitud või kogutud teosed, kui tean, et võin tahta neid mõne aja pärast jälle parandada," selgitas Jõerüüt Kirjandustänava festivali lugemispaviljonis toimunud "Loetud ja kirjutatud" intervjuus.

Teema, millal on raamat valmis ning millal ja kas tasub ilmunud asju parandada, köeb Jõerüüdi sees juba aastakümneid. "Ma lihtsalt sõnastasin selle lõpuks ära. Ja kui see valmis oli ja andsin valmis essee Loomingu toimetusse, Looming pani selle juba plaani, aga siis võtsin ma selle tagasi. Sellepärast, et parajasti oli mu ette sattunud Poola kirjanik Marek Hlasko ja tema kirjutas rohkem kui pool sajandit tagasi niimoodi, millele ma kahe käega alla kirjutan:

"Artur Sandauer soovitas korduvalt, kui oli lugenud mõnda minu teost käsikirjas, selle trükkimine edasi lükata, aga ma ei arva, et tal oli õigus. Inimene ei suuda hinnata oma vigu seni, kui jutustus lebab lauasahtlis. See tuleb avaldada ja häbenema hakata. See on ainus viis midagi tulevikuks õppida, kui üldse ollakse õppimisvõimelised."

Me olen kirjutanud mõniteist pikemat jutustust. Nendest mõneteistkümnest suudan lugeda vaid nelja, aga ükski neist ei meeldi mulle. Mulle meeldib mõelda sellest, mida ma hakkan kirjutama. Siis tundub mulle kõik olevat korras. Kui ma juba kirjutan, on asjad kehvemini, ja kõige hullem muidugi siis, kui loen seda, mis on juba avaldatud. Siis ma näen, kuidas olen idee ära raisanud. Alles siis mõistan, kuidas oleksin pidanud tegelikult kirjutama.

Jõerüüdi sõnul ei ole tegu lõpliku valitud novellide koguga, vaid kogumik novellidest, mille puhul talle ei tundu, et ta lähiajal neid uuesti puudutada tahaks. "Ära rapitud novellid. Aga mingisugune valik sellest, mis ma olen kirjutanud novellideks, kui ma õieti mäletan, siis neid raamatuid oli kuus erinevatest aastakümnetest ja nende hulgast tegin lihtsalt ühe karmi valiku," selgitas Jõerüüt.

Raamatu sissejuhatuses leiab palju kirjanikke, kes on tegelenud oma teoste pideva või järkjärgulise muutmisega. "Või neid kirjanikke või literaate, kes seletavad, mis protsess see selline on. Näiteks Margaret Atwood on mul seal üks korduvalt kasutatud nimi. Aga Eesti inimesele hästi tuttav nimi on Mati Unt, kelle uurija Mihkel Mutt ütleb otse, et Undi "kollast kassi" on vähemalt kolm korda erinevas sõnastuses ja eri aegadel avaldatud," rääkis Jõerüüt, lisades, et Kalev Keskküla tuvastas uurides viis "kassi".

Uue novellikogu kujundus on väga sarnane Jõerüüdi 1990. aasta novellikoguga "Teateid põrgust", kust on uude valimisse jõudnud päris palju novelle, nende hulgas ka niminovell. Jõerüüdi sõnul on tegu siiski juhusega ja kaks kujundajat jõudsid lugedes sarnase tulemuseni.

"See on minu arvates üks nendest asjadest, mis teeb iga inimese elu, rääkimata kultuurimaailmast, huvitavaks. Need asjad lihtsalt juhtuvad. "Teateid põrgust" kaane on teinud juba lahkunud sõber Andres Tolts ja teise on teinud Andres Tali alles nüüd sellel aastal. Veerandsajandi tagant on kahel inimesel tekkinud lihtsalt samasugune alateadvuslik purse. Mina ei ole neid kuidagi suunanud," kinnitas Jõerüüt.

Lisaks hoiatavale kaanele algab raamat ka pommitamislooga, mis ka kogu nimes välja toodud. "Raamatule pealkirja leidmine on alati igavene nuhtlus olnud. Vahel on kergem, vahel raskem, aga selle puhul oli väga lihtne, kui seal on 25 erinevat novelli eri aastatest, 1980 kuni 2023, kuigi osasid vanu novelle on niivõrd rapitud, et kuuluvad pigem eelmisse aastasse, siis ei ole võimalik leida ühte liini või märksõna pealkirja," selgitas kirjanik.

Jõerüüdi hinnangul hakkavad kogu avalood "Põlemine" ja "Pommitamine" ilmselt rohkem rääkima kui mõnel muul ajalooperioodil. "Esimeses "Põlemise" loos on juttu sellest, kuidas sakslased ja venelased peavad Rannamõisas lahingut päris teise maailmasõja alguses. Selle lahingu käigus põletasid nad maha üle sealse maja, mis kuulus meie suguvõsale," lisas ta.