Tänavu kevadel valiti Maarja Kangro nelja kandidaadi seast Eesti Kirjanike Liidu esimeheks. Varem on kirjanike liitu juhtinud vaid mehed. Esimesed viis kuud uuel ametikohal on Kangro jaoks olnud inspireerivad ja põnevad, kuid siiski peab ta mõnes teemas nõustuma istuva kultuuriministriga, kelle sõnul on kirjanduse olukord lausa katastroofiline.

"Üleüldiselt on meil pea vee peal. Katastroofiline oli seis enne seda, kui laenutustasusid tõsteti ja selle summa on lubanud minister kärpimata jätta praegu. Katastroofiline on olukord meie Käsmu majas, kus talvel on tõelised hundilauda tingimused ja elektriarved hirmsad. Samamoodi on katastroofiline võib-olla seis meie Kirjanike Majas liikumispuudega inimeste jaoks, sest meil puudub endiselt seal invaligipääs. On väga markantseid lugusid jutustada näiteks sellest, kuidas Mart Laari tuli kanda ratastoolis üles kolmandale korrusele festivali HeadRead ajal, aga on teisigi inimesi, kelle jaoks ligipääs kirjandusüritustele on väga raske," tõi Kangro näiteid. Mures on kirjandusrahvas ka riigi sihtasutuste kärbete pärast, sest kirjanikele on sihtasutus Kultuurileht üks olulisi honorariallikaid.

Koostöö kultuuriministeeriumiga toimib Kangro sõnul endistviisi – mingit raha juurdevoolu pole tekkinud. "Need, kes naeratavad, on endiselt naeratavad, kirjutavad mingisuguseid andmeid, mida mina neile välja käin, ilusti märkmikku üles ja siis teatavad, et ega lähiaastatel me ei saa küll midagi lubada," ütles ta.

Praegu peab liit Kangro hinnangul hirmsasti rabelema, et toime tulla, sh koormama kultuurkapitali, et oma üritusteks ja kirjanduselu korralduseks raha saada. Palju lihtsam oleks kirjaniku arvates see, kui kultuuriministeeriumil oleks oma kirjandusprogramm. "Sealt me saaksime üritusteks raha küsida ja selle arvelt jääks vabaks vahendeid, millest loovisikuid toetada. Praegu me konkureerime nendega, et kuidagiviisi kirjandust ja kirjandussündmusi elus hoida, sest ega peale meie niisugust püsivat intensiivset kirjandusekorraldajat või -keskust tegelikult ei ole," rääkis Kangro ja lisas, et kultuurkapitalist taotletakse raha omaenese palgakuludeks, aga liit katsub kuidagiviisi leida raha ka näiteks oma kinnisvara pealt.

Kultuuritöötajate palgast on viimasel ajal palju räägitud. Vahepeal levis info, et liidu juhil on palgaks 900 eurot. Oma töötasu Maarja Kangro ei avaldanud, kuid ütles, et kultuuritöötaja miinimumpalgast on see pisut rohkem.

Vastutus ajada suuremat asja

Kangro tõdes, et liidu juhi kohustuste kõrvalt on oma tekstide kirjutamine väga keeruline. "Esimese kuu jooksul mulle tundus, et oh, kus tuleb mõtteid ja teatav ajaline surve mõjub isegi hästi, aga praegu pean tõdema, et see päris nii ei ole," nentis ta.

Juhiks kandideeris ta osaliselt mõnede liikmete soovitusest ja teisalt tõigast, et midagi peaks ka teiste jaoks ära tegema. "Päris paljud liikmed olid mulle survet avaldanud või soovitanud ja selle mõtte välja käinud, et mina ometi peaksin selle vastutuse enda õlule võtma. Vähemalt kolmel viimasel esimehe valimise perioodil olid mõned inimesed mulle öelnud, et ma peaksin kandideerima sinna. Siis ma küll ei tahtnud, tahtsin olla vaba metsik inimene, aga nüüd tundsin, et kui ma jälle ära ütlen, on see kuidagi näotu. Ükskord tuleb hakata teiste asju ajama ka, muidu tunned juba iseenda ees kuidagi kehvasti, et kes sa siis selline oled, ajad enesekeskselt ainult mingit oma tohutu suure tähtsa loomingu asja, see ka ei kõlba," lausus kirjanik.

Praegu on liidul liikmeid 353. Seaduse järgi saab liit liikmete arvu järgi veidi pearaha. "Just sel laupäeval oli Kirjanike Liidu Käsmu väljasõit, kus kahe bussi ja oma autodega sõitsid literaadid Käsmu, pakkusime neile väikese tänapäevamuusika kontserdi, Tarmo Johannes ja Merje Roomere esitasid nüüdismuusikat ja siis sõime lõhet – vaadake, kui hästi elavad kirjanikud!" muigas Kangro.

Kirjanike liitu kandideerimiseks peab kirjanikul olema kahe liidu liikme soovitus ja kaks juba avaldatud teost. Liidu liikmeks saamine pole aga niisama lihtne ja kõiki vastu ei võeta. 13-liikmeline eestseisus teeb otsuse kandidaadi loomingu põhjal. "Ühel koosolekul tutvustatakse kandidaati, siis kuu aja jooksul on inimestel aega tema teost lugeda ja järgmisel koosolekul hääletatakse," selgitas Kangro.

Ta nentis, et eestseisuses on igaühel omad esteetilised kriteeriumid, millele teos võiks vastata ja kui "ei" võib mõjuda frustreerivalt ja kurvastavalt, siis pikemas plaanis on see Kangro sõnul kirjanikule kasulikum. "Kui on tegu väga kehva stiiliga, ükskõik kui viljaka autoriga tegu pole, kui ikka lugu koos ei püsi ja on näha, et see lugejale midagi uut ei paku ja et inimene võiks ju teha midagi muud, mis tal hästi välja tuleb, siis ma leian küll, et ei ole mõtet vale signaali saata. On nii palju muid toredaid tegevusi. Inimene võib hakata portselani maalima, puidutööd tegema, minna giidiks. Kui on võimalik, saada isaks. Igasugu tegevusi on, mis võivad paremini välja tulla ja kui me nüüd ütleme, et sa oled kirjanik küll ja lase edasi, siis see võib-olla lõpuks mõjub inimesele ikkagi kuidagi kehvasti. Ta vaatab, et kümnes romaan ilmus, Vikerkaares arvustust ei ole, kunagi nomineeritud ei ole, miks mind ei hinnata. Siis ta hakkab looma mingeid vandenõuteooriaid enda peas, mõtlema, et kõige selle taga on mingi mahhinatsioon. Tegelikult ei ole nii. Igaühel on ju erinevad kalduvused ja võimed," rääkis Kangro.

Tema sõnul kirjaniku geeni olemas ei ole, kuid kahtlemata on mingisugused sünnipärased eeldused teatud asjadega tegelemiseks. "Mis see rahvalik ütlemine oli – toida hunti palju tahad, karu riist on ikka suurem. Tõesti on nii, et üks on musikaalsem kui teine, ühele istub selline narratiivse teksti loomine paremini, teine on andekam kujundite looja. Need andelaadid on erinevad. Väga määrav on see, et inimene oleks kirjutamise ja kirjanduse teatud tüüpi analüüsiga suhteliselt vara kokku puutunud ja liikunud õigetes ringkondadesse, et tema lähenemine ei oleks liiga naivistlik sellele asjale," ütles kirjanik.

Naised kirjanduses

Mitmed kirjanike liidu naisliikmed on lootnud, et Kangro hakkab senisest enam võitlema naiste koha eest kirjandusväljal. Ometi väljendas ta hiljuti kahtluseid, kas ikka maksab luua liidu juurde naiste sektsiooni, sest liidus on juba naisi päris palju. "Viimati suve alguses lugesin üle, siis oli 44 protsenti, aga kui juba niimoodi tubli kvoot on neid naisliikmeid olemas, peaaegu pooled liikmed on naised, siis tekib küsimus, et mille alusel on see sektsioon moodustatud, mis asi see on, mida nad seal ajavad," ütles Kangro, nentides et täiesti omal kohal oleks feministide sektsioon, mis võiks koos käia filosoofide sektsiooniga.

Kevadisel Kultuurikapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade üleandmisel tuli Kangro pärast tseremooniat mikrofoni juurde ja andis teada, et pole rahul sellega, kuidas auhindu jaotati – enamik laureaate olid mehed. Ta ütles, et kui ta oleks siis olnud Kirjanduse Liidu esinaine, pidanuks ta selle ürituse avama ja oma kõnes oleks teemat ikkagi puudutanud.

"Žürii tööd ma ei oleks saanud muidugi kuidagi mõjutada, aga ma oleksin kahtlemata juba kõnes sellest rääkinud, sest naiste teoseid ilmus eelmise aasta jooksul tublisti ja need olid kõrge kvaliteediga. Mitte et ma tahaksin midagi halba öelda nende meeslaureaatide kohta, see võis tõepoolest olla ka juhus, et üheksast preemiast 1,5 läks naistele, aga see on nähtus, millele tuleb kogu aeg tähelepanu juhtida. Neid küsimusi tuleb pidevalt monitoorida," rõhutas Kangro.

Tendentsid on aga kirjaniku sõnul pigem rõõmustavad, sest naisautorite teostest räägitakse üha rohkem. "Võib-olla mõnele mehele jääb mulje, et tohutu haip käib mõne naise teose ümber ja tema on jäänud üldse sellest valgusvihust välja. Ka arvustajaid on naiste seas rohkem, mis tagab selle, et naiskirjanike teosed on rohkem pildis. On olnud aastaid, kus on rohkem naislaureaate ja kultuurkapitali auhinnavõitjate seas on naisi natukene rohkem, aga ometi ei ole meil erinevalt kunsti ja sihtkapitali tseremooniatest olnud sellist aastat, kus kõik preemiad on läinud naistele. On küll aastaid, kus kõik preemiad on läinud meestele, selle sajandi algul ja mitte keegi ei piiksatanud. See oli nullindatel kahel korral niimoodi. Kuskil ma ei märganud, et oleksid lained loksuma hakanud selle peale," nentis ta.

Eesti kirjanduse tuntus

Oma Arvo Pärti eesti kirjandusel pole. Tõkked selleks on Kangro hinnangul väike keel väheste oskajatega ja tõlkijate leidmise raskused. "Kui ma olen näiteks Saksamaa üritustel käinud ja näinud, kuidas sakslased annavad välja Balkani, valgevenelaste, ukrainlaste teoseid, selline korje niisugustest regioonidest on päris suur, siis Baltikum on jäänud kuidagi sellest huviorbiidist täitsa välja. See on selline hästi lahja initsiatiiv nende poolt. 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses pärast taasiseseisvumist ja selle murrangu ajal hakati rohkem huvi tundma, aga see mingil hetkel vaibus," rääkis Kangro.

"Võib-olla tõepoolest me ei ole piisavalt eksootilised elukad, piisavalt ida ega põhjamaad, et need meid enda rüppe tõmbaksid. Mida eksootilist meil siin pakkuda on, ei ole ka niisuguseid drastilisi konflikte olnud, mis oleksid selle fookuse suunanud meie peale. Nüüd võib-olla on mingisuguseid märke sellest, et ka Baltikumi kirjanduse vastu võiks huvi kasvada," lisas kirjanik.

Tema hinnangul võib olla sellele kaasa aidanud sõda Ukrainas, sest oleme oma väljaütlemistega lõpuks pildile jõudnud. "On aru saadud, et me oleme mingisugune täiesti eripärase ajaloolise kogemusega koht," ütles Kangro. Enim vajame kirjaniku hinnangul ikkagi tõlkijaid, kellel oleks ligipääs suurtele kirjastustele ja kes oleksid piisavalt prominentsed kultuuritegelased juba oma kultuuris.

Kangro on lennukalt öelnud, et eesti kirjandus vajaks Nobeli preemiat ja sellele tuleks kuidagi kaasa aidata. 10. oktoobril kuulutakse tänavune Nobeli kirjanduspreemia taas välja ja ka Eestil on oma kandidaat esitatud, ent esitamise ajal Kangro veel eestseisusesse ei kuulunud. Šanssi oleks eesti kirjanikel tema arvates küll. "Ma ise pakuksin ühe keskealise heteroseksuaalse mehe välja. Mulle tundub, et kõige põnevam isik pärast intervjuusid andma ja oma loomingust rääkima oleks Hasso Krull. Tema looming on ka väga eripärane, tal on seal sellised elemendid, mis seovad nii Eestit kui ka globaalseid dimensioone: seal on mütoloogia, ka ökoloogia. Ta on alati seisnud marginaliseeritute ja allasurutute poole peal, selle väikese maailma poole peal. Kuidas ta maailma viia, see on keeruline," tõdes Kangro. Viimati esitas Kirjanike Liidu eestseisus Nobeli preemiale Viivi Luige. Esitatud on ka Doris Karevat, kes on jõudnud isegi kihlveokontori aruteludesse.

Kangro on avameelselt rääkinud sellest, kuidas Eestis preemiaid ja auhindu jagatakse – sinna, kus juba on, tuleb juurde, ja need, kellel pole, vaatavad muudkui pealt. "Prestiiži ja auhinnakultuuri analüütikud on tuvastanud selle nähtuse, et kus on, sinna antakse ja nii igal pool maailmas. Tõepoolest hakkab toimima selline vastasmõju. Prestiižikas autor annab prestiiži auhinnale juurde ja autor saab omakorda auhinnalt jälle prestiiži juurde. Võib küll juhtuda see, et võitja võtab kõik," ütles Kangro.

Teine tendents on tema sõnul see, et žüriid tahavad olla omapärased ja pakkuda välja mingisugust vau-efekti. "Eks selle Rootsi akadeemiaga on samamoodi, Rootsi on ju ka lõpuks väike riik, kes tahab paista tähtsa ja võimsama. Rootsi akadeemiagi on ju Academie Francaise põhjal loodud. Nüüd on neil muidugi ressurss, et nad saavad end kirjanduslukku kirjutada, sest neil on Nobeli preemia. Küll seal püütakse ka selliseid erilisi otsuseid vastu võtta," rääkis kirjanik.

Praegu pakutakse potentsiaalseteks laureaatideks näiteks Hiina avangardi kirjanik Can Xue'd ja ka meile tõlgitud Ljudmila Ulitskajat ja Anne Carsonit. Kangro ise annaks auhinna ukraina kirjanik Oksana Zabužkole. "Ukrainlased olid juba ammu õnnetud, enne täiemahulist invasiooni, et nendel Nobeli preemiat ei ole. Suur rahvas, häid kirjanikke küll, aga millegipärast ei ole nad seda veel saanud. Ma kahtlustan, mina seda Rootsi akadeemiat ei usalda, mul tulevad need vaibid, et Zabužko ka ei saa sel aastal."

Kangro looming

Maarja Kangro töid iseloomustavad küünilisus, iroonilisus, ka ei pelga ta vajadusel vulgaarset või jämedat keelt. Ta enda sõnul ei olnud selline stiil mingi teadlik valik, vaid kukkus iseenesest nii välja. "Nii kaua kui ma mäletan ennast, olengi olnud selline ja minu jaoks on see muidugi aususe küsimus. Kui ma näen, et asjal on mitu aspekti, siis ma ei saa seda niimoodi paatoslikult üks-ühele välja pakkudagi. Ma olen olnud, nagu ka mu kolleegid, sellises keskkonnas, kus meil on olnud see võimalus ja privileeg kuuluda nende hulka, kes tulevad hiljem ja kes võivad asjadest rääkida juba neid dekonstrueerides ja tükkideks lahti võttes," sõnas Kangro.

Kirjanduse juurde jõudis Kangro esmalt tõlkijana. Lisaks muule on ta tõlkinud ka itaalia filosoofe – raamatu "Modernsuse lõpp" Gianni Vattimolt ja kolm raamatut Giorgio Agambenilt. Agamben on elav filosoof, kes avaldab jooksvalt mõtteid oma avalikus blogis. Tema augustikuust pärinev sissekanne räägib sellest, et Ukraina on Nõukogude Liidu leiutis ja Ukraina vabadusvõitlus oleks võrreldav sellega, kui Sitsiilia hakkaks Itaaliast eralduma.

"Ära keeranud on inimene. Ta hakkas ära keerama juba pandeemia ajal, kui temast sai antivakser, sest tal oli tunne, et koroonapiirangud ongi elus kehastus sellele, kuidas tema kirjeldab eriolukorda, millest saab normaalsus. Kust ma võisin seda teada? Ma olen küll ise mõnes intervjuus uhkelt öelnud, et ma olen selline eetilistest tõekspidamistest lähtuv tõlkija, kes ei taha tõlkida neid inimesi, kellega minu poliitilised või eetilised vaated ei ühti, aga kui autor on elus ja elab edasi, ega mina ei saa ju teda ohjes hoida, kui ta hakkab niimoodi vaikselt ära pöörama. Seda oli hirmus lugeda, tõepoolest," rääkis Kangro.

Agamben alustab oma blogis juttu Ukraina kohta nii, et üks nendest valedest, mida meile on pakutud, on see, et justkui oleks Venemaa rünnanud iseseisvat suveräänset riiki, aga tegelikult on see kuulunud Vene tsaaririigi alla, lääneosa olnud Austria-Ungari impeeriumi osa. "Ta ütleb, et ei ole mingisugust alust ajaloos, et see riik oleks iseseisev," ütles kirjanik.

Põhjus, miks Kangro teda üldse tõlkis, on see, et ta kuulus antifundatsionistlike autorite hulka, kes just nimelt püüdsid lammutada metafüüsilistel vundamentidel põhinevat maailma. "Ennäe, nüüd ta ise argumenteerib Ukraina iseseisvusele vastu sellega, et ajaloolist fundamentot siin ei ole," lisas Kangro.

Kangro on pärit põlvkonnast, kes hindab postmodernseid mõtlejaid, kelle jaoks maailm on voolav, ilma kindlate piirjoonteta, aga ka ilma fundamentaalse eetikata: väärtuste asemel on tõhusam pragmatism, kus peamised on inimlikud kokkulepped, aga mitte suured tõed. Praeguste sõdade valguses, kus tõde ja vale, hea ja kuri on jälle omandanud selged piirid, ei saa Kangro sõnul siiski öelda, et postmodernsed mõtlejad ajasid lihtsalt mingit arbitraarset udu.

"Kui Trumpi võimule saades juba räägiti sellest, et vaadake nüüd, teie relativistid, kas see ei ole nüüd elus tõestus sellele, et relativism viib meid hukatusse, sillutab põrgutee. Tegelikult selle taga oli just nende võimusuhete lammutamine ja soov näidata, et selliseid metafüüsilisi aluseid ei ole nendel nähtustel, mida on välja pakutud niisuguste üldkehtivate absoluutsetena. Selle taga oli tõesti nii-öelda hea üritus, mis pidi olema nende poole peal, kelle käes seda võimu ei ole või kes on kannatanud nende n-ö jäikade ja üldkehtivate tõeprintsiipide käes," sõnas Kangro.

Oma romaanis "Klaaslaps" toob Kangro lugejate ette loo lapse kaotusest raseduse ajal. Selle loo juures on ta rõhutanud, et tarvis on vaadata ka elu tumedusse. "Ma usun, et ikka väga paljudel, kui just mitte kõigil, tuleb elus lõpuks ette selliseid hetki, kus nad puutuvad kokku sellise eksistentsiaalse murdepunktiga, kust edasi paistab, et justkui ei saagi minna. Need hetked, kus tundub, et nüüd on kõik läbi, kõik see, millele ma enne oma elu üles ehitasin, on nüüd kokku kukkunud. Selliste kogemuste jagamine on ju ülivajalik. Sellega kunst tegelebki," rääkis kirjanik.

Kultuurisoovitus. "Ma soovitaksin kahte asja. Esiteks EKA galerii, kus praegu on väljas selline tore noorte eesti ja norra graafikute näitus "Amfiibne seis(und)". Ka teisi näitusi soovitan sinna vaatama minna, võib-olla inimesed ei ole seda galeriid veel üles leidnud, aga sealt te saate aimu, mida mõtlevad alles kunstnikuna alustavad inimesed. Teine asi on saabuva rahvusvahelise muusikapäeva puhul muusikasoovitus – järeleproovitult hea kava, Tarmo Johannes ja Merje Roomere 26. oktoobril Eesti Kaasaegse Muusika keskuses. See on maa-alune koht, selline põrandaalune, Mustpeade maja keldrisaal, seal nad teevad sellise toreda kava, kus on itaalia heliloojad Donatoni, Gervasoni, prantslane Tristan Murail, Tanja Kozlova ja Kaija Saariaho," soovitas Kangro.