Alustaks kaugemalt. Oled maininud, et Abi Morgani "Pikse jälgedel" on teatud temaatilisi sarnasusi sinu eelmise lavastusega "Tramm nimega Iha" (Ugala 2023). Mis lugu sa seekord tahad lavastajana vaatajatele pakkuda?

See ei ole mu enda mõte, aga minu arvates peaks teater ikkagi olema koht, kus me anname inimestele mingisuguse lootuse. Muidugi ei tähenda see, et peaksime seal kogu aeg rääkima optimistlikke lugusid. Isegi kui me näitame selliseid jubedusi nagu "Tramm nimega Ihas", on seal siiski potentsiaali mingisugusele katarsisele või puhastusele. Inimene saab saalist väljudes kas või mõelda – jumal tänatud, et minu elu selline ei ole. Eestis on teater justkui kiriku eest. Aga see ei tähenda, et peaks rääkima kirikule kohaseid lugusid. Kuid see on võib-olla liiga kauge teema.

Viimasel ajal paelub mind, kuidas me suhtume nendesse inimestesse, kes on teistsugused. Siin loos on sarnaselt "Trammiga" raske öelda, kes on peategelane ja miks ta on teistsugune. Kuidas teised temasse suhtuvad ja kuidas peaks teda hoidma? Teisalt olen ma väga individualismi usku. Mind huvitavad tegelased, kes julgevad teha asju omamoodi. See ei tähenda tingimata, et nad oleksid ühiskonna vastu või sooviksid seda tühistada, vaid neil ei ole seda süsteemi vaja. Nende tegevus mõnes mõttes parandab seda.  

Mida sa materjali valides esimesena märkad? Teemat või tegelasi?

Kui esimest korda mingit materjali loen, otsin sealt tegelast, kes taotleb oma lugu. Muidugi on ka teema oluline, aga ma loen materjale nagu lavastaja ja püüan hinnata, kas seal on midagi näitlejal mängida. Millised on alltekstid, kas tegelastevahelised suhted on huvitavad – need on esimesed asjad, mida hindan. Sama on ka mu enda kirjutatu puhul. Ma proovin kirjutada niimoodi, et seal oleks, mille pealt mängida.

Sa ütlesid, et oled individualismi usku ja otsid teatud tüüpi tegelasi. Kuidas sa "Pikse jälgede" tegelasi näed? Kes nad on?

Siin on kaks täiskasvanud meest, kellevaheline suhe on justkui isa-poja suhe. Üks on ühiskonna mõttes talitaja ja teine on talitatav. Ühe poolt tulevad ühiskondlikud moraali- ja käitumisnormid, teine üritab omakorda nende juhistega kohaneda või nende vastu mässata. Kolmas tegelane Emma sümboliseerib juhust, mis meeste suhtedünaamikasse lisandudes annab sellele uue värvingu ja võimaluse. Originaalis tähistas ka naise nimi, Madeleine, mälestuste esiletoojat.

Ühesõnaga – naine toob korraga probleemi esile ja on samal ajal selle üks lahendusvõimalus. Meeste vahele jääb minevik, valu ja probleem. Nad ei ole võimelised seda omapäi lahendama. Juhuse tahtel kerkib see kõik pinnale, mingis mõttes nagu deus ex machina.

Algmaterjali lugedes ei olegi täpselt aru saada, kas see tüdruk on päris või mitte? Kas ta on mälestuste esiletooja ja nende lahendaja või on ta ise mälestus.

Eks me oleme otsustanud ühtviisi, aga lavastaja seisukohast ei ole absoluutselt oluline, kuidas vaataja teda tõlgendab. Autor ei anna mitte mingit taustainfot naise kohta. Ühelt poolt oleks loogiline, et seda avataks, et mehed küsiksid tema päritolu ja tausta kohta, aga võib-olla nad tahavadki, et see illusioon säiliks. Eks me otsime inimesena kõikjalt sarnasusi. Ka mina näen seoseid inimeste vahel, mida tegelikult ei ole. Kusjuures vahel piisab üksikutest detailidest, nagu prillid või tedretähnid, et pidada kahte inimest sarnaseks.

Seoste tõmbamine on seega individuaalne. Sama on lugude jutustamisega, igaühele pakuvad nad midagi erinevat. Antud loos jutustavad ja loevad peategelased pidevalt üksteisele imetabaseid lugusid.

Küsimus on uskumises. Seal on üks mees, kes nii tahab uskuda, et tegemist on sama naisega. Milleks me räägime oma lugu, kui me seda ise ei usu? Mitte kellelgi teisel ei ole seda vaja peale inimese enda.

Jah, antud lavastuses räägivad tegelased imetabaseid lugusid, mis ühelt poolt on eneseiroonilised. Korduvalt osutatakse, et mingi lugu tundub pastakast välja imetuna. Teiselt poolt on see protsess imede otsimine. See on midagi, mida iga inimene püüab leida – elusolemise ime. Elu ise ongi ime. Kui Tom on mingite numbrite ja tõenäosuste peale mõtlev riskianalüütik, kes elab maailmas, kus igal asjal on oma põhjus-tagajärg, siis ometi usub temagi, et sellest veidrikust Alexist, kes justkui ühiskonda või siia maailma ei sobitu, võib pärast kõiki neid aastaid ikkagi asja saada. Nii ta võtabki sõbra suvepuhkusele kaasa ja proovib kõige lihtsamate ülesannete abil Alexile elamist õpetada.

See on investori kiindumus investeeringusse – parem on hoida positsiooni, kui seda kahjumiga maha müüa. Äkki ikkagi turg pöördub ja asja väärtus jälle tõuseb.

Jah, ta ootab seda imet. Nagu krüptoinvestor loodab, et ühel hetkel turg pöördub ja ta saab rikkaks. Mis sellest, et see on statistiliselt ebatõenäoline. Samas Alex usub ja ootab ka imet. Tema mõnes mõttes ootab midagi maailmavälist, mis raputaks. Nagu välk, mis on väga vähetõenäoline, aga mis võib inimest ikkagi tabada.

On asju, mida sa ei saa ette planeerida või oma otsustega kontrollida. Sa pead lootma.

Kui rääkida lootusest ja usust, on muidugi ka armastus. Kui Emma küsib, kas ta saab kuidagi aidata, siis Alex teab, mis on õige vastus. Alex soovib armastust, kuid see peab tulema sundimatult. Põhimõtteliselt tähendab see, et kui sina mind armastad, siis on kõik jälle korras. Kõik saab korda küll Vaikse ookeani ääres ja inimestest eemal, aga siiski mitte täielikult väljaspool ühiskonda. Ta tahab näida normaalne, olla nii nagu kõik teised, aga üksi ta seda ei oska.

Kui tegelased räägivad lugusid enda elust ja loevad jutukesi ajalehest, siis mis on see lugu, mida sina inimesena teistele räägid? Mis lugu jutustad enda sõpradele?

Ma alustaksin sellest, miks me üldse lugusid räägime. Me jutustame lugusid selleks, et korrastada elusolemise kogemust. See on kogu loo puänt. Mis lugu mina räägin? Ma üritan rääkida endale või teistele lugu, et ma olen hea inimene. Või täpsemalt, et ma pingutan, olemaks hea inimene. Näiteks abikaasa, sõber, kolleeg ja lavastaja. Pingutan, et olla inimlik, kompetentne ja teiste jaoks olemas. Ilma teisteta ei ole nagu olemisel eriti mõtet.

Muidugi saaks küsida, mida tähendab hea. See on sügavalt isiklik moraalne kompass ega pruugi teiste jaoks kehtida. Teistele püüan ma sisendada, et ära muretse, ole sina ise. Mis muidugi ei tähenda, et vahepeal ei peaks astuma kellelegi varba peale. Alati on valikumoment, kus saab mingit suhet kinnistada või ära lõhkuda. Sa kas kohkud ära või astud teise inimese poole. Selles mõttes me mitte ainult ei motiveeri oma lugudega teisi, vaid jagame nende kaudu ka enda hirme ja haavatavust. Kui sa tahad, et teine inimene jääks sinu ellu, pead olema avatud.

Selle kõrval tuleb muidugi aru saada, milline käitumine on autentne. Kas inimene on (ala)teadlikult manipulatiivne või on ka tema sinu suhtes päriselt siiras ja avatud.

Suhetes võiks olla olemas kantilik printsiip, et inimene ei ole vahend, vaid eesmärk. See tähendab, et mina ei tohiks suhtuda sinusse kui vahendisse ja vastupidi. Tuleb osata seista oma inimväärikuse eest.

Aga vahel me lihtsalt ei oska seda.

Selle kaudu me tegelikult jõuamegi Morgani näidendini tagasi. Ka nendel tegelastel on oma vead. Alex näeb Emmas vahendit enda isiklikuks õnneks, mitte eesmärki – kui sina mind armastad, on mul kõik hästi. See on midagi, mis aktiveerib mängu ja teeb selle loo üldinimlikuks. Seetõttu ei olegi halb mõte otsida materjalist mängupotentsiaali. Sealt jõuab paratamatult sisuliste ja üldfilosoofiliste küsimusteni, millised üldse on need inimestevahelised suhted. Ja paraku tähendab see, et kuigi meil on soov elada kõigile kaasa, siis iga hästi loodud tegelane on oma loomult ambivalentne – üheselt ei hea ega halb. Tehnoloogia arenedes on tänapäeval imesid justkui vähemaks jäänud. Samas peituvad tõelised imed alati inimestevahelistes suhetes. See on meie vajadus teise järele.