Näituse algimpulsiks oli 19. sajandi biidermeierlikest interjööridest lähtuv vaikuse ja ajatuse tunne ning peidetud ja nähtava ruumi võimalikud tähendused ja omavahelised seosed. Eelmat inspireeris Kumu püsinäitusel olev Carl Sigismund Waltheri maal "Bluhmi maja interjöör Tallinnas" (1841), mis kujutab ajaloolise täpsusega konkreetset perekonda ja nendele kuulunud maja Tallinnas. Eelma on teinud põhjaliku uurimistöö ja pildianalüüsi, külastanud samas majas (Pikk 57) asuvat kahte korterit ja jäädvustanud oma leide.

Kuidas sinu loomeprotsess üldiselt välja näeb? Kust sa inspiratsiooni ammutad ja mis sind käivitab?

Mind käivitab igatsus ilu, tühjuse ja vaikuse järele, millegi sellise järele, millest tunnen puudust. Ilmselt on see erinevatel ajaperioodidel olnud erinev. Lisaks ilule on vajadus kristalliseerida mingisorti hõredust ja vahepealsust. Aga inspiratsioon, see eeldab muidugi distsipliini tulla ateljeesse, siis hakkavad asjad toimuma. Praktika toidab inspiratsiooni ja see omakorda hoiab mind töötamas.

Ma näen ümberringi emotsionaalsust, palju lugusid ja detaile, värve, vorme ja kujundeid. Ühel hetkel on seda kõike nii palju ja tekib väsimus. Ma ise soovin luua ruumi, kus korraga ei ole ühte selget kujundit või ühte selget värvi, jutustust jne, vaid on ruum, kus on võimalik vaikida ja samas ka vaadata rohkem iseendasse.

Tõsi, sinu loomingust kirjutades on mõned kriitikud välja toonud märksõnu "meditatiivsus", "tühjus" ja "igavuse esteetika". Mida rohkem sinu kunstile mõtlen, seda rohkem mõtlen sellest kui "vaikuse kunstist". Millest ikkagi see huvi vaikuse vastu? Kas võib öelda, et kaasaegses infoülikülluse käes vaevlevas maailmas eelistad sa vaikust ning soovid luua vaatajas meditatiivset seisundit, puhastada meelt üleliigsest mürast?

Jah, ma taotlen kõiki neid asju, aga mul on sellest ka raske rääkida. Näiteks ka väljend nagu "meditatiivne vaikus" või sõna "tühjus" on ise juba nii laetud: see muutub omakorda juba raskuseks. Kõigil on nii palju kogemusi ja seoseid nende sõnadega, ja lisaks ka mingeid negatiivseid konnotatsioone. Ma ei tahaks olla millegi vastu, vaid pigem tahaks olla millegi poolt. See, mille poolt ma olen, seda ma vist oskan kõige paremini maalida.

Kui sa ise vaatad maalikunsti, siis mida sa jälgid ja otsid? Mida sa ootad, et üks maal teeks?

Ma otsin meisterlikkust, aga ka lihtsust ja teatud metafüüsilist ajatuse tunnet. Kui ma olen maalinäitusel, siis paratamatult tekib mingisugune tingimusteta armastuse tunne. Maal tekitab minus tihti füüsilise reaktsiooni, näiteks tekitab maalimise isu. Maali lõhn ja hõng, värvimassi kohalolu, kunstniku puudutuse kohalolu ja kujutise füüsiline fikseeritus, kõik see mõjub.

Mis sa arvad, kas me tänapäeval üldse saame rääkida maalikunstnikest või peaks rääkima kaasaegsetest kunstnikest, kes vahel maalivad? Kuidas sa end defineerid?

Mulle meeldib mõelda endast maalikunstnikuna. Ka siis, kui ma joonistan, kirjutan, teen fotosid või graafikat. Ma mõtlen värvi ja värvimassi, pigmentide ja õlide kaudu, õrnade ja selgete vahekordade, mis on algselt vedelad ja tahenevad siis ühes kindlas vormis. Kui ma mõtlen endast maalikunstnikuna, siis on mul mingi side varem maalinud inimestega. Et ikka veel on alles see praktika ja kunstnikud, kes maalivad.

Kuidas sa maalimiseni jõudsid? On sul ka mõningaid autoreid, kes on sind inspireerinud?

Mul on üks päris konkreetne hetk lapsepõlvest, mis viis mind kunagi maali juurde. Ma olin 5-aastane ja käisime isaga aegajalt külas Aili ja Toomas Vindil. Ükskord seal olles sattusin tumedasse koridorinurka, kus paokil ukse vahelt avanes ateljee. See lõhn, valgus, poolik maal molbertil: see hetk on midagi, mida olen kogu elu proovinud taasluua. Võib-olla see ongi see ruum, kuhu olen alati tundnud igatsust naasta.

Kuidas maal erineb teistest meediumitest ja mida see kunstnikule võimaldab?

Maal võimaldab ja ka nõuab üksi olemist. Maal on hästi otsene, vahetu ja füüsiline meedium. Ma arvan, et kuna praeguseks on nii vähe jäänud käsitsi tegemise praktikaid, siis ka maal on üks nendest meediumidest, mis on muutumas elitaarseks ja eriliseks, iseennast taas kehtestades.

Lisaks nõuab maal aega – see on aeglane meedium, hoolimata laadist. Isegi kui see on ekspressiivne ja kiire, kasvõi action painting'u-laadne, siis ikkagi nõuab sooritus aega. Kulunud aeg salvestub maalisse ning avaneb maali vaatajale. Maali vaatamisel me justkui saame "aega juurde". Kunstniku loovutatud aeg ladestub maalidesse, maalid on justkui ajapangad. Maal kingib vaatajale pikema hetke ja sunnib nii kunstnikku kui ka vaatajat aega maha võtma.

Aja temaatika maali kontekstis on huvitav. Kuidas sa ise tajud: kas sa oled pigem aeglane ja analüütiline maalija? Kui palju jääb maalimisprotsessi improvisatsiooni ning palju sa enne ära kavandad?

Jah, mulle meeldib olla aeglane, sest siis ma saan veeta rohkem aega maali seltsis ja tekib võimalus näha asju distantsilt. Seetõttu mõned valikud olengi teinud selle jaoks, et saaksin teost kauem maalida. Samas, kui ma kordustega tegelen, siis ma justkui omandan mingi vilumuse ja teosed hakkavad kiiremini valmima. Üldiselt mulle meeldiks olla aeglane, aga vahel need maalid saavad ootamatult kiiresti valmis.

Mõned otsused meeldib mulle enne maalimist ära teha: pikalt analüüsida ja kaaluda. Samas ei saa maali täielikult enne valmis mõelda, kuigi mul on natuke kalduvus seda teha ja siis hakata teostama. Kavandamine tuleb õigel hetkel lõpetada: see on hetk, mil on tekkinud isu konkreetse kujutise järele. Mu maalidel on orientiiriks alusjoonis, aga just värvide segamises toimuvad otsused ja töö värviga saab toimuda paljuski intuitiivselt.

Sinu värvikasutus on nüansirikas, tundlik ja läbimõeldud. Oled maininud, et oled lugenud värviteooriat ja näiteks roosa värvi ajalugu. Kuidas kirjeldaksid enda jaoks värvi rolli maalis?

Värvi puhul huvitab mind õrnus ja vahepealsus. Tegelen vastandite ühildamise ja vaigistamisega. Isegi kui ostan valmis suhteliselt peened pooltoonid, siis ikka segan kokku oma retsepte. Katsetan värviliste hallide, vahe- ja üleminekutoonidega. Kui ma väikese pintsliga suuri lõuendipindu katan, siis ma olen maalipinnale väga lähedal. Ma hingan lõuendile ja minu hingeõhust tööprotsessis maal justkui hingestub ja muutub elavaks. Ühel hetkel hakkasin teadlikult maalidele ka n-ö nahatoone andma: et neis väljendada õrna ihulisust.

Ma olen mõelnud, et minu värvivalik ja -kasutus on kontseptuaalne. Ma töötan paljuski värvi kui kujundi või ideega. Värv on pigem tähenduse kandja. Näiteks roosa värv oli Euroopa kultuuris pikka aega meeste ja imperaatorite värv – punase n-ö noorem vend. Kui me punast seostame sõja, vere, Marsi, tule ja kirega, siis roosa on kraadike lahjem, aga olemus on põhimõtteliselt sarnane. Roosa on olnud pikalt noorte meeste värv, aga mingil hetkel see muutus. Minu maalidesse tuli roosa just selle ihulisuse idee kaudu. Osa värvitoone mu paletil meenutavad jumestuskreemi.

Mulle tundub, et see maailm, mida sa lood, on kohati väga õrn, tundlik, ja võiks isegi öelda feminiinne. Kas sa ise oled sellele niimoodi mõelnud?

Jah, olen mõneti nõus. Ma mäletan, kui maalisin sarja "Tühjenev tähendusväli", siis sarja lõpus oli kolm suurt musta maali, ja see tahukalisus, kandilisus ja nurgelisus ... hästi selge ja range geomeetria ja tumedad toonid – kõik see muutus liiga jõuliseks ja maskuliinseks. Ma hakkasin selle eest põgenema, maalisin vastukaaluks sarja, mille põhimotiiv oli HOP galerii põrandaplaadilt laenatud juugendlik õiemotiiv. Tundsin kohustust visualiseerida õrnust.

Mul ei ole sugude vastu midagi, vastandite koostoimel elu põhinebki. Maali jõulise ja konkreetse olemuse taustal toimib õrnus pildiruumis intrigeerivana. Mul ei ole kodus buduaari, aga maalides on mul vabadus taolist esteetikat kasutada.

Sinu maalid põhinevad sageli kontseptuaalsetel kordustel. Kust sa sellise visuaalse keeleni jõudsid ehk kust see korduste motiiv tuleb? Milles korduse kui sellise võlu ja potentsiaal sinu jaoks peitub?

Mul oli ka üks periood, kui ma ei maalinud: ma ei tahtnud luua juurde uusi kujundeid, lugusid ja pilte. Siis jõudis minuni tsiteerimise mõte: et kasutada ära juba olemasolevaid kujundeid või pilte, kunstiteoseid jne. Ning seda olemasolevat paljundades luua juurde tühja ruumi või muutunud tähendust.

Kordus on huvitav ja paradoksaalne asi. See võib toimida sõnumi rõhutamisena, aga ühel hetkel muutub lihtsalt vibratsiooniks või rütmiks, kus algne tähendus kaob. Kordus lubab olla maalimise protsessis pikalt kohal. Ma ei pea liiga palju muretsema, uute olukordade ja kiirete ümberlülituste pärast. Ma saan viibida hetkes ja elustada protsessi. Ma arvan, et kordus lunastas maalimise minu jaoks, avas need maali võimalused, mis tunduvad siiani mõttekad. Kordustes tekib tühjus ja sa ise oled nagu varas tühjas toas: varastada pole midagi, kaasa võtta midagi ei saa, kellegi eest ei pea põgenema.

On üks interjöörifoto, mille ma tegin Viinis residentuuris viibides metroojaamast varakevadisel ajal. Fotol langeb valgus vasakult aknast valgele seinale. Aastal 2012 tegin selle kujutise põhjal maalisarja 13 korduvast eriformaadilisest tööst. Pean seda sarja oma praeguse maalipraktika eelkäijaks. Samas mõistsin ka, et reaalsuse kujutamine ei rahulda mind, tahtsin olukordi ja keskkondi pigem lavastada kui kujutada. Maalides struktuure ja mustreid, ma pigem aktiveerin näitusepindu ja ruume, mis maale ümbritsevad. Kui maalid ise astuvad sammu tagasi ning on visuaalselt delikaatsed ja vaiksed, siis nad paljastavad ja toovad esile ruumi, milles on eksponeeritud.

Isegi kui esmapilgul mõni sari tundub selline, et kõik tööd on sarnased, siis lähedalt vaadates inimene märkab, et iga teos on veidi erinev ja ainulaadne. Mida sa kunstnikuna silmas pead, kui neid väikesi erinevusi aeg-ajalt sisse tood? Kas mõnes mõttes on see ka kui ootus, et vaataja võtaks endale aega ja kõrgendaks oma tähelepanu sinu maalide vaatamisel?

Võib tunduda paradoksaalne, aga siin on oluline inimlik viga, käe värin ja ebatäpsused, mis suhtelises korrastatuses esile tulevad. Seepärast pean oluliseks võimalikult väheste tehniliste abivahendite kasutamist, mis võiksid hõlbustada veatu tulemuse saavutamist. Korduse ja erinevuse võlu. Nii nagu iga südametukse ja hingetõmme on sarnane ja ometi ainulaadne.

Kujundid vaikselt muutuvad, maalist maali, sarjad ja näitused kasvavad üksteistest välja. Ühte teost maalides tuleb näiteks mõte, kuidas seda motiivi, mida ma parasjagu teen, veel võiks maalida. Muutuvad mingi varjund või üleminek. Erinevused tulevad ka värviüleminekutest ja erinevalt kokkusegatud toonidest. Suurte sarjadega töötades saan pika aja jooksul teha väikseid otsuseid ja liigutusi. Iga maal on uus mõte või isegi murdosa mõttest.

Sind on nähtud kui Eesti kontseptuaalse minimalismi esindajat. Johannes Saar on seda traditsiooni kenasti kirjeldanud, öeldes, et see on traditsioon, kus "huvitutakse eelkõige kunstiteose võimest manada esile ruumiillusioone, vaikseid staatilisi meeleseisundeid ja abstraktseid vaikelusid..."(KUNST.EE 3/2023). Kuidas sa selle mõttega suhestud? Ning mis on sulle maalipraktika juures kunstnikuna oluline?

Jah, just hiljaaegu mõtlesin sellele. Kuidagi tuli tudengitega juttu sellest, et eesti kunst 00ndatel oli kontseptuaalne ja külm. Sinna aega jääb ka minu väljakujunemine ja kindlasti on sellel mõju minu loomingule. Kui kontseptuaalsus tähendab mingit läbimõeldud otsust, siis loomulikult ma lähtun enne maalima asumist kindlatest ideedest ja tegelen tähenduse küsimustega. Samas on ideede kujunemisel ja esteetiliste valikute langetamisel intuitsioonil määrav roll.

Dolores Hoffmann rääkis monumentaalmaali õppes teose asetumisest ruumi. Et teos ei ole kunagi üksik hulkuja, vaid see peaks olema selle ruumiga, kus ta asub, mingis sümbioosis. See on olnud üks põhimõte, mis on mind kunstnikuna saatnud ja sellest tulevad ka mõningad sisulised valikud. Võiksin seda laiendada mõttega teose astumisest kindlasse ideelisse olukorda, mingisse vaimsesse keskkonda.

Kui sa mõtled oma kunstnikutee narratiivile, siis kas sellel teel, mis sa oled läbi käinud, on vahepeal toimunud ka suuremaid muudatusi, nihkeid või ümbermõtestamisi?

Üks oluline aeg oli aastatel 2003–2006, kui ma mõneks ajaks maalimise kõrvale jätsin. Tundus täiesti mõttetu juurde luua uusi pilte, kujutisi ja narratiive. Tegelesin sel perioodil aktiivselt teistsuguste kunstipraktikatega, sotsiaalselt suhestuvate kunstiprojektidega, erinevate koostöödega, mõtlesin maalimisest maalimata ja kunsti väljumisest elitaarsest galeriikeskkonnast. Keskendusin kunstiteose tähendusele nii visuaalse kui ka laiema, sh lingvistilise tähistajana. Pärast seda pausi tehtud maalinäitused Viinis, Tallinna Linnagaleriis ja Hobusepea galeriis tegelesid spetsiifiliselt keeleküsimustega, täpsemalt sõna ja tähemärgi materiaalsuse ja paljutähenduslikkusega. Teine oluline muutus toimus pärast tütre sündi. See sündmus näitas väga selgelt kätte inimelu päevade mõõdu, sain aru, et kui mina neid maale, millest unistan, ei maali, siis ei maali neid mitte keegi. Ajast, mil tütar sai kolmeseks, olen sihipäraselt tegelenud ühe n-ö visuaalse programmiga.

Enne 2003. aastat oli mu maalilooming kohati värvilisem ja kujutavam, kuid alati on olnud seal kujutavuse ja abstraktsuse piiril olemist, ning sellega on käinud kaasas ka mäng dekoratiivsusega. See on asi, mis tekitab minus elevust: flirtida näiteks mõttega, miks muster ja ornament ei võiks olla maal jne.

Rääkides enesereflektsioonist, siis oled oma loomingus kasutanud päris palju ka peeglimotiivi. Kust see tuleb ja mida see sinu loomingu kontekstis tähendab?

Jah, ma olen mitmel tasandil seda peeglit enda loomingusse toonud. Olen kuulnud näiteks sellist ütlust, et "peeglid kunstisaalis on halb maitse". See on jälle midagi, mis mind kohe intrigeerib. Ma tahan sellele kohe justkui väljakutse esitada. Näitusel "Korduvad mustrid" (koos Mari Kurismaaga) oli mul üks esimene maal, kus peegli kujund oli äratuntav. Edaspidi olen seda kujundit päris pikalt oma loomingus kasutanud.

Ka enda maalidest olen mõelnud kui peeglitest. Peegel ise pole pilt, ometi näeme alati sellel pinnal pilti. Minu maalid on sarnased: seal on palju tühjust ja/või aimatavust, ei ole ilmselgeid värve ja kujutisi, ometi pikemal vaatamisel avavad vaatajale teda ennast või ümbritsevat ruumi.

Üks mõtteline paralleel oli ka must peegel ehk Claude'i klaas. Prantsuse 17. sajandi maastikumaalija Claude Lorrain võttis kasutusele musta peegli, et selle kaudu maalida ümbritsevat. Must peegel ühtlustab ja üldistab kujutist ning mahendab värvitoone. Läbi musta peegli maalib kunstnik hõlpsasti selja taga laiuvat maastikku. Kui meil Tiina Sarapuga oli 2022. aastal Draakoni galeriis näitus "Musta peegel", mille jaoks me mustadest ja hallidest klaasidest mustad peeglid valmis meisterdasime, tuli selgelt esile viide musta peegli kaasaegsele versioonile mobiiltelefonile, mis meil kõigil pidevalt taskus on.

Mul on tunne, et sinu looming viitab mõneti mingile varjatud või mittenähtavale maailmale – mitteilmsetele nähtustele, tajudele jne. Selles on tajutav otsekui pühalikkuse element. See inimkogemusele mittetunnetatav tegelikkus, millele viitad, on oma olemuselt justkui helge. Kas oled kunagi mõelnud teatud transtsendentsuse või isegi sakraalsuse temaatikast oma loomingu kontekstis?

See on selge, et mind kunstnikuna (tava)reaalsus ei huvita. See on loodud ja ma ei näe põhjust seda veelkord luua. Ütleme siis nii, et kujutan seda reaalsust, mis ilmselgelt eksisteerib, aga ehk ei ole nähtav enne, kui ma selle nähtavaks teen. (naerab)

Ma olen pikalt mõelnud, kuidas oleks kõige õigem neist teemadest rääkida, pühadest ja olulistest asjadest. Kuidas rääkida nii, et sa oma sõnadega neile liiga ei teeks, karuteenet ei osutaks. Asjadest, millest ei saa otse rääkida, võiks rääkida kuidagi abstraktselt, millegi kaudu … Kui mu maalides on ka vaatajale tajutav helge sakraalsus, siis on mu taotlused täitunud.

Räägi natuke Kumu näituse taustast. Oled leidnud püsinäituselt Carl Sigismund Waltheri teose "Bluhmi maja interjöör Tallinnas", mis sind inspireeris. Teos on väidetavalt erakordne, kuna sellest ajastust ei ole eriti Tallinna interjööre, mis oleks maalitud tuvastatavas hoones ja mis kujutaks meile teada isikuid. Miks see sind alguses niivõrd kõnetas? Ning mida põnevat oled enda jaoks selle uurimistöö käigus avastanud?

Maal jäi silma sealt õhkuva vaikuse tõttu. See siidine roosa sirm ning samas toonis kleit noore naise seljas röövis mu tähelepanu nii, et ma algselt ei näinudki stseeni ennast, mida maal kujutab. Roosas kleidis naine maalil on Julchen von Haaks (Julchen Haecks), Tallinna linnaarsti Hermann Bluhmi ja tema naise Sophia kasutütar. Maalil ulatab ta haigevoodis kasuemale puljongi- või teetassi, ja temast õhkub halastust ja kergust kujutatud stseeni raskuse taustal. Stseen, mis maalil aset leiab, viitab liikumisele ühest reaalsusest teise, teame, et Sophia Bluhm ei tõusnud haigevoodist. Ometi on meeleolu maalil rahulik, mitte dramaatiline, mina tajun siin ilu ja mingit õrnust.

Tegevus maalil leiab aset Tallinna vanalinnas aadressil Pikk 57. Näituse ettevalmistuse ajal käisin selles majas vaatamas kahte korterit, milles stseen võis aset leida. Lootsin sealt leida seda teatavat aegadeülesust ning tunnetada ruumi, mis on olnud olemas enne mind ja kus on toimunud pildil kujutatud sündmus. Ruum on justkui taust kogu eludraamale, miski püsiv elu pidevas muutumises. Interjöör on ruum, maailma mudel. Mitte ilmaruum, vaid inimmõõtmetes kosmos, tuba, milles ja tapeet, mille taustal eludraama toimub. Piisavalt püsiv elu püsituse taustal. Mõni ruum on olemas olnud enne mind ja jääb püsima siis, kui mina lahkun.

Mõlema korteri aknad avanevad hoovi ja akendest paistab vastasmaja sein. Minu vanaema Salme elas siinsamas vanalinnas, Vene tänaval. Ka selle korteri ainsad aknad avanesid hoovi poole. Oma mälestustes proovin vanaema korteris peegli ees, mis samuti on paigutatud kahe akna vahele, nagu on peeglid Waltheri maalil, selga roosatriibulist satskraega pluusi. Samamoodi peegeldub roosa sirm Waltheri maalil akende vahele asetatud peeglist. Minus on mingi igatsus külastada seda Vene tänava korterit, mis 1990. aastate lõpust enam meie pere käes ei ole. Näitust ette valmistades jõudsin ka sinna.

Kohale, kus maalil seisab noor naine, on tänapäeval korteriomanik riputanud ikooni neitsi Maarja kroonimisega. Tunnen, et olen tunnistaja nähtamatule aegadevahelisele seosele ja elu suurele mustrile. Neitsi Maarja kroonitakse taevas ja ta on meie taevane ema. Ta on alati meie kõrval, ka Sophia Haacksi surmahetkel on ta tema kõrval. Tunnetan metafüüsilist mõõdet selles ruumistseenis. Osaliselt viitab sellele ka sirm kui millegi varjaja. Sirmi tagant paistab uks, mis tähistab varjatud minekut teisele poole, näiteks teisele poole elu ja surma piiri. See ongi kunstis üks põhiasi, mida otsin: mingi salapära ja seletamatu vaikus, ja mille maali kätkemine on minu jaoks maalis üks olulisemaid asju üldse.

Kas surma ja kaduviku teema kandub ka selle näituse kontekstis sinu teostesse?

Ma arvan, et ma ei tegele kindlasti otseselt surmaga. Ma arvan, et ma tegelen selle ajatuse või aegadeülesusega. Kuidas me – erinevatel aegadel elanud inimesed – saame kogeda mõnes mõttes sarnaseid situatsioone. Ning et surm ei ole miinusmärgiga. See on saladus ja me saame uskuda, et see on ilus. Et pärast surma ootab meid ennekogematu ilu, mida oma maiste meelte piiratuses me praegu veel ette kujutada ei saa ega oska. Minu jaoks on vaikus ja tühjus tähistajad, mis kindlasti ei ole negatiivsed. Ma hämmeldun, kui neid käsitletakse kuskil kontekstis – kasvõi igapäevastes situatsioonides – negatiivsetena. See paljusus, rohkus või küllus väsitab mind kohutavalt ja ma ei tule sellega toime. Kuid tühjus ja vaikus on minu jaoks hallatav ja ma saan sellest aru.

Kumu näituseks on valminud ka sirm, kuhu on asetatud maalid. Kas saad natuke rääkida selle konkreetse objekti tähendusest ja üleüldse selliste ruumiinstallatsioonidega töötamisest enda loomingus?

Mul on olnud mõned installatiivsed objektid ka varem, mis on alati kuidagi kas maale täiendanud või kommenteerinud. Nende ruumiline ulatuvus ei ole kunagi olnud väga suur, pigem on mind köitnud mäng tähendustega. Näiteks on mul üks objekt, mis ka Kumu kogusse on ostetud, "Kahaneva väärtusega kapp" – see on riiuli või väikese kapi laadne objekt, mille ees olevad liuguksed täidavad kogu kapi sügavuse, nii et kapi mõte millegi hoiustamise kohana muutub küsitavaks.

Käesoleva näituse objekt on mahukaim, mis ma olen siiani teinud. See installatsioon on konkreetne viide sirmile Waltheri maalil, aga räägib ka maalist üldiselt. See paljastab maali tagumised küljed ja lubab vaadata maali taha: kohta, mida enamasti ei näe. Ka Waltheri maal on näitusel eksponeerinud mõlemalt poolt vaadeldavana. Näeme autori kommentaare maalile, saame teada maalil kujutatud isikute nimed jm. Ka siin on oluline delikaatsuse küsimus: žest, mis väljub reeglist ja normist, peab olema läbiviidud täpselt, kindlalt ja peenelt, tugeva ideelise algega.

Sinu loomingus leiab viiteid erinevatele ajastutele ja arhitektuuristiilidele. Oled ka varem kujutanud näiteks galeriide arhitektuurist ja interjööridest pärit elemente. Kumu näituse raames oled samuti ühe peateemana suhestunud Waltheri maalil kujutatud interjööri detailidega. Mis sind ikkagi ruumide ja interjööride juures paelub?

Eespool juba oli juttu sellest, et tajun ruumi/interjööri omamoodi igavese olemasolijana. Kuigi, muidugi pole interjööris midagi igavest, aga inimelumõõtmetes ja ajalisuses võib neist nii mõelda. Mind ei huvita konkreetne arhitektuuriline stiil või ajastutruudus, pigem ruumide kaudu avalduv tühjus ja vaikus. Ma igatsen seda, et eksisteeriks ruum ise, tühi ruum. Ning ma arvan, et mind köidab nostalgiaihalus üldiselt. See on mingi nostalgilise elemendi või ornamendi kasutus, mis lubab mul rännata tänasest päevast kuskile tagasi.

Millised on sinu jaoks uued teemad ja märksõnad, mis Kumu näitusel esile kerkivad? Ja millised on need mõtted ja meeleolu, mille näituse külastaja võiks kaasa võtta?

Tühjus ja vaikus, millele olen seni tulutult proovinud leida ka paremaid keelelisi vasteid, on olnud mu kunstis pikalt läbivateks teemadeks. Eespool peatusin ka pühadusel või sakraalsusel, mida olen püüdnud kujustada ja kristalliseerida. Ehk just nende viimastega olen astunud sammukese edasi.

Eelmisel, Tartu Kunstimajas toimunud näitusel tegelesin pealispindsuse ideega ja jäin rahule nii protsessi kui ka tulemusega. Nüüd olen liikunud kuhugi sügavamale ning kuigi ma pelgan liigset tähenduste koormat ja eelistan hõredamaid tähendusvälju, soovides jääda alandlikuks suurte sõnade ees, tajun, et olen avanud mingi laeka või paotanud kapiuksi, mida enam kinni suruda ei saa. Ma olen sellel näitusel väga aus, avatud ja natuke hirmul. Ma julgustaksin külastajat nägema nähtamatuid seoseid ja pilti ka seal, kus seda esimesel pilgul ei näe.