Arvustus. Mälestades Reet Varblast ja tema väge
Uus näitus
Marje Taska näitus ""Täht, rist ja tammetõru"
Kuraator Triin Soikmets
Avatud Jaani kiriku galeriis kuni 27. oktoobrini
Minu esimene ere mälestus Reet Varblasest on 1976. aastast ühe Soome kunstniku Raimo Puustineni näituse avamisel Tartu kunstimuuseumi esimesel korrusel. Kõikidel avamistel tegi lühikese kuue–kaheksa minutise kõne direktor Vaike Tiik teemal, miks seda näitust tasub vaadata. Nii tähtsat kõnet ei usaldanud ta mitte kellelegi. Seekord oli olukord ebatavaline, näitus oli Tallinnast toodud ja peale nime ei olnud mitte midagi autorist teada. Ja ometi astus rahva ette ainult pool aastat muuseumis töötanud Reet Varblane. Kuulasin kikkis kõrvu — meie nooruke kolleeg sai hästi hakkama!
Ja nii säras ta kogu oma elu, meie armas Reedake. Nüüd on temaga seoses juhtunud jälle midagi erilist, Tallinna Jaani kirikus avati 2. oktoobril bariton Reinhold Rutksi ja organist Maris Tammsalu osalemisel Marje Taska pühendusnäitus Reet Varbasele "Täht, rist ja tammetõru", minu teada esmakordselt kunstiteadlasele. Ruum on väike ja kunstiteoseid kümme, igaühel suur ja tähtis koorem kanda, mida aitab mõista autor ise: "Täht ja rist sümboliseerivad justkui elu ja surma, aga pöördvõrdelisena saab tähest teispoolsus, mille suunas inimene oma sisevaatlusese püüdleb, ning ristist maine elu oma argise kohustuste ja kannatusega — igaüks peab teatavasti oma risti kandma ning ristilt ülestõusmine ning sirutumine oma tähe poole võiks olla igapäevane hingeline igatsus ja vaimne taasloome". Guaššmaalis "Täht ja rist" on see mõte visualiseeritud võluvalt lihtsalt.
Enamik teoseid ja installatsioone koosnevadki ristidest ning viis-, kaheksa- ja 12-nurksetest tähtedest. Kunstniku mäng ristimotiiviga on nii tõsine kui ka vallatu. Viimase näiteks on interaktiivne objekt "Hulguse male/trips-traps-trulli tähtede ja ristidega" (2000). See kujutab endast üheksaks osaks liigendatud puitplaati kolme tähe ja kolme ristiga, mida saab erinevatesse ruutudesse riputada. Mäng pidavat lõppema enamasti nii, et keegi ei võida, ehk siis viigiga.
Mänguline element lööb läbi ka tõsisemates teostes. Seina peal on suur ristikujuline installatsioon "Täht, rist ja tammetõru" (2024), mis koosneb risti pandud väikestest asjadest nagu pliiatsid, pitslinik, ninaga allapoole asetatud vene sõjalennuk allosas ja puidust nikerdatud tõru ülaosas. Tammetõruga seostub autorile lapsepõlveaegne tammik Vääna-Jõesuus ning tõrudest ja tikkudest loomade meisterdamine, aga ka ilmapuu seeme.
Kahest jalatsist koosnev "Ristilöödu. Tuhkatriinu pühitsemine" (2024) on seevastu tõsisemast tõsisem. Üks tähendustest on feministlik — alumine on Tuhkatriinu king, ülemine printsi oma, neid ühendab nael ja lõpuks tuleb meelde minu ema lause "see on üks rist ja viletsus".
Marje Taska on toonud oma loomingusse ja sellele näitusele sisse mütoloogilise tegelase ussi. 1985. aastal lõi ta ussimotiiviga kõrgtrükki "Perpetum mobile". Selle näituse jaoks tegi ta sellest väljalõike ja kombineeris ristikujulise "Ussiristi".
Väljapaneku esimeseks teoseks on ka ussimotiiviga "Süsteem" aastast 1976, mille ta lõi pärast isa Ennu surma (Marje vanaisa oli eesti kuulsaim nahakunstnik Eduard Taska ja vend on Ilmar Taska). Autori seletus: "See ei ole traagiline pilt. Juba siis tunnetasin, et me oleme siin maa peal üürikese aega. Lahkume, ja ma usun, et tuleme jälle tagasi, uuesti ja uuesti. Hing õpib ja täiustub. Füüsiline surm ei tähenda midagi muud, kui et läheme edasi. Uss elujõuna vingerdab pildist välja."
Ekspositsiooni lõpetab installatsioon "Tasa, tõru idaneb" (2023-2024). See on üks täikalt ostetud vana põhja-Rootsi kohvijoomise agregaat, kus ühel pool pudel, mille sees oli kohv. Teine pool pandi pudelile peale, seega seisis see soojas. Marje Taska kasutab ühte poolt mulla hoidlana, pudelis on aga puhas vesi, mille sees idanev tammetõru. Sümboliseerib see tammeistikut, mis näituse raames viidi Kadriorust Kütiorgu, nagu oli Reeda idee, mida ta ise teostada ei jõudnud. Nii sai projekti "Vägi. Vaim. Võim" ring täis. Tammeistik istutati Kütioru tammetsõõru sel aastal 6. oktoobril.
Olen nõus kuraator Triinu Soikmetsa arvamusega, et Võrumaal Kütioru nõlvade vahel paikneb justkui ürgne, puhas ja puutumatu vägi, millel on positiivne ja healoomuline tähendus. Tartu ülikoolilinnana "väestas" seda väge omalt poolt vaimu ja vaimsusega, tõelise tarkusega. Tallinnas kui pealinnas ning Kadriorus kui presidendilossi asupaigas paikneb aga võim poliitilises mõttes, millel tihti on kahjuks ka negatiivne tähendus, sest võimu kiputakse kuritarvitama. Nüüd, kui tammeistiku kaudu viidi "võim" sümboolselt tagasi "väe" juurde, on ehk lootust, et ka see valitsevat laadi võim puhastub ja terveneb. See on natuke nagu energiaring ja mingis mõttes ka manamine ja valge maagia.
See oli Reet Varblase ja Marje Taska koostöö viimane võimas projekt.
Toimetaja: Kaspar Viilup