Eesti täispikkade filmidega on muidugi lihtne: enamik neist linastuvad kinos, suuremad saavad laiema levi ka kobarkinodes, väiksemad dokid tiirlevad pisemates kinodes, aga tavalisel kinokülastajal on nendeni jõudmine küllalt lihtsaks tehtud. Mõned dokid jätavad ka kinod üldse vahele ja liiguvad otse tele-eetrisse, mis on samavõrd mõistetav, kuna dokfilmide vaatajanumbrid on nagu nad on.

Vaevalt, et kinokülastaja sellele üldse liiga tihti mõtleb, aga ega film ei lõppe tegelikult täispikkade juures ära. Nende kõrval lainetab veel rikkalik lühivormide meri, mille jõudmine pole aga enam sugugi nii lihtne. Asi pole selles, et need filmid oleksid kehvad, kaugel sellest. Nii animatsioonid kui lühifilmid tiirutavad mööda maailma ringi, linastuvad tippfestivalidel ja võidavad sealt ka preemiaid, aga kahjuks ei ole meil endiselt head formaati nende filmide esitlemiseks siinsele publikule. Võib ju teha valitud inimestele esilinastuse ja vahel üksikuid eriseansse korraldada, kuid suuremat kinolevi sa ikkagi ühe 15-20 minutilise filmiga tegema ei hakka. Vaevalt, et keegi olekski valmis tavalist piletihinda mõnekümne minuti eest maksma. Kurb, aga nii see on.

PÖFF aga lõhub kaheks nädalaks need paratamatud müürid maha: lisaks sellele, et vaatajate ette jõuavad mitmed uued täispikad linalood – Meel Paliale "Pikkade paberite" ja Moonika Siimetsa "Musta augu" Eesti esilinastus on just seal, levisse jõuavad need alles järgmisel aastal –, saab ära näha ka need lühilood, millest terve aasta on räägitud. Esmakordselt saab kodupublik näha näiteks Anu-Laura Tuttelbergi portselannukkudega animatsiooni "Linnud läinud", Madli Lääne rahvusvaheliselt edukat lühimängufilmi "Ääremängijad" ja Anna Hintsi tänavu Tampere filmifestivalil esilinastunud doki ja mängufilmi vahepeale jäävat "Pimeala", samuti linastuvad esimest korda Eestis Priit ja Olga Pärna "Luna Rossa" ja Martinus Klemeti "Yummy", mõlemad taaskord siin-seal maailmas juba ilma teinud.

Neid nimesid on muidugi veel, keda tasuks välja tulla, kuid oluline ongi sukelduda PÖFF-i kavasse ja mitte unustada festivalihittide ja täispikkade võistlusprogrammide kõrval ära ka kodumaist filmi, mis saab tegelikult selle kõige kõrval ka igati särada. Suurtel filmihuvilistel tasuks seda võimalust kindlasti ära kasutada, sest tõenäoliselt paljud neist lühivormidest pärast PÖFF-i enam kunagi niiviisi avalikke kinolinastusi ei saagi, heal juhul näeb neid mitmu kuu, võib-olla alles aasta pärast tele-ekraanidelt.

Head algavat PÖFF-i kõigile, valikuid on taas palju, saaks nüüd kuidagi elu ja töö pausile panna, et jääks rohkem aega filme vaadata.