Modernistlik ruumikultuur ja disaineri vormimine

Bruno Tomberg pani aluse Eesti disainiharidusele ja tema panus elab edasi tema õpilastes-mõttekaaslastes – tema rajatud koolkonna põhimõtete järgijates. Sirbis ilmunud intervjuus artulesid Tombergi pärandi üle tema õpilased ja kolleegid.
Kevadel täitub Eesti disainikoolkonna rajaja Bruno Tombergi sünnist 100 aastat. Seda tähistatakse meie tarbekunsti- ja disainimuuseumis suurejoonelise näitusega "Bruno Tomberg. Disaini leiutamine", mille kuraator on Kai Lobjakas, näituse on kujundanud Ulla Alla ja Merilin Kaup, graafiline disainer on Indrek Sirkel. Väljapaneku ettevalmistamine kestis seitse aastat. Põhjalik ülevaatenäitus on jaotatud mõtteruumideks poliitilistest mustritest avangardsete "Ruumi ja vormi" näitusteni. Näha saab Bruno Tombergi rahvuslikest motiividest kantud traditsionalistlikke ruumiprojekte ja modernistlikke mööbliesemeid, mis on taastoodetud jooniste alusel, samuti autentset autorimööblit ja uhkeid geomeetrilisi tekstiile. Näitusega kaasneb sisutihe ja graafiliselt ilmelt autoritruu kompaktne trükis. Tombergi loomingu värske terviklik ülevaade on avatud märtsi lõpuni.1
Põgusamalt on näitusel käsitletud professor Bruno Tombergi rolli disainihariduse alusepanijana Eestis. Siinses ümarlauas on fookuses õppimine ja õpetamine tööstuskunsti kateedris, ajastuomased identiteediotsingud ja peegeldused ning postindustriaalse maailma tõlgendused. Vestlusringi kutsusin Bruno Tombergi õpilased ja kolleegid Krista Aren, Anneliis Aunapuu, Aivar Habakukk, Aleksander Jakovlev, Ivar Sakk, Mait Summatavet ja Matti Õunapuu – kas tegevdisainerid ja/või akadeemias tegevad inimesed. Meiega liitus ka näituse kuraator Kai Lobjakas.
Bruno Tomberg lõpetas 1949. aastal õpingud kunstiinstituudis diplomitööga, milleks oli ENSV Riikliku Raamatukogu sisekujundus, teda juhendas prof Johan Kuusik. Tombergi esimesed tööd olid traditsionalistlikud, rahvuslikest motiividest kantud mööbliesemed. Andeka loojana sai ta tol ajal kiirelt tuntuks ampiirstiilis valge kontsertklaveri järgi Moskva kremli palee Georgi saalis ning laiahaardeliste näituse- ja ruumiprojektidega Moskvas, Petroskois, Tallinnas jt Eesti linnades.
Toonases kommunistliku partei kontrolli all ühiskonnas tõi Stalini surm kaasa sula ehk vabama hingamise arhitektuuris ja kunstis, ka ruumi- ja mööblikujunduses. Juba 1957. aastal valmis Tombergil modernne Kuku klubi projekt ja avangardne näituste seeria "Ruum ja vorm" koos kursusekaaslaste Maimu Pleesi, Saima Veidenbergi, Kärt Voogre, Maia Laulu, Eha Reiteli jt.
Kui mind kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonda juhatama kutsuti, koostati akadeemia 105. aastapäevaks näitust. Ruumikujunduse kateedri algust tähistas Tombergi diplomitöö. Vaatasime koos emeriitprofessoriga valiku üle ja ta ei olnud just vaimustunud sellest minevikupildist. Nüüd on hea üle rääkida, kuidas kujunes Tombergist modernist.
Aleksander Jakovlev: Kui tuli see nn sula, hakkas informatsioon liikuma. Sugulased said Rootsist ja Kanadast Eestisse kirjutama hakata ja nii tekkisid esimesed sidemed. Tomberg ütles siis, et kõik see, mida tema arhitektuurist mõtleb, on täpselt see, mida ajakirjanduses nüüd näeb. See polnud talle niivõrd vapustus, vaid hingerahu seisukohalt õigustus, et ta näeb ja mõtleb õigesti. Nii juhtub kõigiga, kes raamatuid loevad.
1956. aastal tehti arhitektuuriteaduskond toonasesse ERKI-sse ja sellega seoses saabusid ka üleilmsed arhitektuuriajakirjad nagu Domus jms kunstiinstituudi raamatukokku. Seesugune kättesaadavus vapustas ja tõi kaasa palju muutusi.
Mait Summatavet: Mina olen väga hämmastunud sellest, kuidas soomlased ja eestlased pärast sõda avanesid ja selgus, et suundumused üle ilma on samad – samasugused põimitud toolid. Soomlane oli tohutult vaene. Seal oli samasugune vaesus nagu meilgi ja nad pidid sellega toime tulema. Aga veelgi rohkem hämmastab mind see, kuidas soomlased lakoonilise modernismini jõudsid. See visuaalne maailm, mis Eestis oli, ja visuaalne maailm, mis Soomes oli, erinesid tunduvalt. Kui lugeda Oskar Lutsu "Kevadet", siis Raja Teelel oli külalistetoas must mööbel. Minu sugulastel oli samuti nn linnamööbel. Aga millel see linnamööbel baseerus? Baseerus ikkagi lihtsustatud klassikalisel stiilil, koopial tegelikult. Soome võttis oma mudelid Peterburist. Mööbel, mis tuli Peterburist, oli kohutavate proportsioonidega: see on Venemaal ümber lõigatud Euroopa mööbel. Kuidagi jõudsid soomlased sellest heade proportsioonide ja puhaste sõlmedeni – ma ei tea, kust see tuli.
Jakovlev: Tomberg rääkis meiega Tapio Wirkkalast ja Kaj Franckist: vaadake Kaj Francki topsi, seda klaasi, see on tegelikult tsinkplekkpange kujuga, aga palju ilusam, sest selle proportsiooni mikronihe teeb kuju nii ilusaks, et klaas pidi kõikides Soome saatkondades ja televisioonis laua peal olema.
Summatavet: Klaasi eest said disainerid Itaalias preemia. Aga kui sa võtad inglaste või keskeurooplaste vaate, siis see ei ole mitte ilus, vaid otstarbekas vorm. Ilus vorm on see, mis on dekoreeritud või ehitud. Kui Teine maailmasõda lõppes, siis inglased kordasid oma klassikalisi Chippendale'i jt vorme portselanis, aga ei lubanud neid kaunistada. Säästuajal ei tohtinud olla mingisugust esinduslikkust, ainult kaup, mis läks ekspordiks. Nii et see on täiesti loomulik, et Tombergist modernist sai. Siin ei ole kellegi mõju, see oli meil sees!
Jakovlev: Disainiprogrammiga taheti soome rahva eneseväärikus taastada. Kui mees oli jäänud sõtta ja polnud kohvipada kuskilt võtta, kohvikann oli ka läbi roostetanud, siis püüdsid soomlased teha neid esemeid nii lihtsalt kui võimalik. Pool sellest oli puhtalt tehnoloogilise lihtsuse küsimus. Teine pool on muidugi see, et need kunstnikud-disainerid olid kõik arhitektiharidusega, need ju vaatasid proportsioone. Oli selge, et Tomberg jumaldas neid. 1986. aastal, kui Tapio Wirkkala suri, kirjutas Domuse peatoimetaja Alessandro Mendini nekroloogi, kus nimetab Wirkkalat Euroopa kultuuri südametunnistuseks.
Tapio Wirkkala oli ju tegelikult mees metsast: kolme talu peale üks koorelahutaja, paat, juhtnahast saapad ja pussnuga, saag oli ka ja kirves muidugi. Ja see oli kogu elu! Näha selles looduses ilu, vaadata, kuidas puu lõheneb – Tomberg rääkis seda – vaadata seda kaunidust! Selle külge oli väga lihtne modernismi kinnitada. Ja nüüd ütleb Mendini, et vaadake, siin on 5000aastane kultuur. Roomas on varemed, Prantsusmaa ja kogu see romaani maailm koos impeeriumide ja peente ülikoolidega, Sorbonne ühes otsas, Sapienza Roomas ja Bologna teises otsas, ja kõik need filosoofiad ja kunstiharidus on aastatuhandeid vana – sellele on renessanss üles ehitatud. Aga siis tuleb üks vennike ja võtab selle kõik palju paremini kokku, kui nemad on suutnud.
Disainikateedri rajamise ettepanek tuli professor Peeter Tarval 1966. aasta kevadel ja juba sügisel avati Bruno Tombergi juhtimisel tööstuskunsti õppetool. Samal ajal oli tööstuskunsti kateeder olemas juba Moskvas, Leningradis, Minskis, Thbilisis ja Vilniuses. 1959. aastal tegi Tomberg erialast koostööd juba näitustel Helsingis ja Lahtis, järgnesid Poola, Tšehhoslovakkia, Saksa DV ja Norra, hiljem tulid eksootilisemad Egiptuse ja Kreeka reisid. Kuidas mõjutasid rahvusvahelised suhted toonast elu? Kui avar see maailm oli?
Jakovlev: See oli nii avar, et paneb kõiki imestama. Vaat, kuidas rokkmuusika Eestisse imbus: juba 1950. aastate lõpus. Disaineritel oli üks side veel: Saksamaal õppinud toonane Tartu linna arhitekt Arnold Matteus.
Kuidas levis legendaarse modernismi hälli Bauhausi koolkonna õpetus Eestis ajal, mil Saksa DV-ski sellest ametlikult ei räägitud?
Ivar Sakk: Käisime suvepraktikal Leipzigis, Berliinis, Darmstadtis. Halle koolis Bauhausi ei mainitud, sellest polnud poolt sõnagi juttu, me ise ostsime rongipiletid ja sõitsime sinna. Minu arust ei olnud Ida-Saksamaal ühtki Bauhausi raamatut välja antud veel 1960. aastatel.
Anneliis Aunapuu: Kangilaski saatis mind ühe õppejõu juurde just Hallesse, vaatama tema mootorrataste kogu.
Aivar Habakukk: Bauhaus oli kuidagi pikitud sinna rüütlilosside vahele, oli täiesti selgelt olemas. ERKI disainiosakonnas räägiti Bauhausist pidevalt, see ei olnud mingi saladus.
Krista Aren: Meile luges Bauhausist Kaia Lehari.
Industriaalne ühiskond kogus jõudu. Tomberg oli mures, et sajad tarbekunstnikud töötavad tööstuses ilma tööstustoodangu kujundamiseks vajaliku hariduseta. Ta oli maailmaparandaja, rääkis disainist kui mõtte- ja elulaadist. Teisisõnu keskenduti disainiõpetuses modernistlikule elulaadile, mis on märksa laiem käsitlus kui pelgalt tööstustoodangu disain. Juba siis nägi ta disainis võimalusi muuta keskkonda. Keda ta õpetama kutsus, et luua akadeemiline koolkond? Milline oli tema õpetamise meetod?
Jakovlev: 1960. aastate alguses loodi ülikoolis sotsioloogia kabinet, hakati õpetama psühholoogiat. Ja see põhines prantsuse strukturalismil. See oli tol ajal nii moodne, kuum teema ja sellega oli seotud muidugi Jaak Kangilaski.
Matti Õunapuu: Ega Tomberg minule mingit akadeemilist tundi polegi andnud, on projekti juhendanud. See oligi kateedri omapära, et tegelikult oli Tombergi mõttemaailm olemas ja avaldus kogu aeg väljaspool tunde. Ta suhtles üks ühele, ühesõnaga: suhtlemine oli vahetu. Hommikust õhtuni oli ta kohal, ühest küljest olin õpilane, teisest küljest kolleeg. Laia tänava meeleolu ei saagi kirjeldada – see oli nagu kodu. Paljud asjad, mis ta on öelnud ja mis on jäänud meelde ja mis on tegelikult harinud, need ongi tulnud jutuajamise käigus. Kunstiajalugu andis Jaak Kangilaski, eks ole, disainiajalugu hiljem Lehari. Köögiprojekti puhul, mida ise juhendasin – kaks varianti Mustamäe kööki ja futuristlik – arutas Tomberg minuga, kas kutsuda Tartu ülikoolist Marju Lauristin, kes sotsioloogina võiks selgitada, kuidas see köögielu välja näeb. Tomberg kutsus mu oma suvilasse Haabneemes ning tegi näitlikult selgeks, mida köögis tehakse ja miks mingi asi vajalik on.
Jakovlev: Ta käis läbi vanalinna uurijatega, ajaloolastega. Näiteks Jevgeni Kaljundiga, arhitektuuriajaloolasega, kes uuris uuema otsa arhitektuuri. Laial tänaval oli arhitektuuri uurimiskeskus.
Tomberg juhendas üle 60 diplomitöö – minulgi on olnud õnn olla tema diplomand. Disainikateeder alustas tollal koostööd Endel Lippmaa juhitud küberneetikainstituudiga, kus sain tutvust teha Benoit Mandelbroti fraktaalse geomeetria kaoseteooriaga: luua visuaale ja kasutada neid atraktiivseid kujundeid nii vastkerkinud Lasnamäe urbanistlikus keskkonnas supergraafikana kui ka luua siiditrükis ruumitekstiile. Tomberg distantseeris ennast arvutimaailmast, ta huvitus vaid tõlgendusviisidest. Millised on olnud diplomitööde teemad läbi aja?
Õunapuu: Kui mina ERKI-sse astusin, siis oli disain tööstuskunst, mida tehakse seeriaviisi. Tomberg rääkis, mis asi see üleüldse on ja milline vastutus sellega kaasneb. Seejuures oli talle oluline ka asju mitte liiga palju mõttetult juurde teha. Näiteks, et triikraua asemel peaks olema mittekortsuv riie. Ta tegelikult ei mõelnud seda nii otseselt, aga see näitas nimelt suhtumist: kui midagi teete, siis tehke minimaalselt, mida vaja. Tehtu peab olema aga igal juhul funktsionaalne, igal juhul hästi töötama ja sinna juurde kuulub ergonoomilisus. Kuna see oli Nõukogude aeg, siis ei osanud ta muidugi ette kujutada, mis tootedisainiga veel kaasneb, see on tehnoloogia omahinna küsimused, marketing – toote sünni juures ei ole disainer ainuke.
Jakovlev: Disainjuhtimisest hakkas ta rääkima ja disaini mänedžmendist väga tõsiselt.
Aren: Aeg on siin märgilise tähtsusega. Alguses oli olemas tööstus, kuid polnud kunstnikke või õieti nad ei täitnud seda ülesannet, milleks neid õpetati. Aga siis, kui meie kursus hakkas lõpetama, oli selge, et tööstust enam nii väga ei ole, et see hääbub. Mäletan veel seda, et ta suutis minusse, aga ma arvan, et meisse paljudesse, panna iroonilise suhtumise tarbekunstnikesse, kes tegelevad kunstiga või mingisuguse jamaga, ja seda ta rõhutas väga sageli. No, et need on need, kes teevad kannusid, kust valada ei saa.
Jakovlev: Tal oli tarbekunstnike seas päris palju mõttekaaslasi, näiteks keraamikust kateedrijuhataja Leo Rohlin.
Õunapuu: Mõnes mõttes oli ta üks tolle ajastu vang, nagu kõik. Ta nägi, mis ümberringi toimub, ja teadis, mida peaks tegema, et see nii ei oleks, aga seda ei olnud võimalik muuta, mistõttu ta tõenäoliselt kogu seda maailma eitama hakkaski.
Kui Ando Keskküla diplomitööd tegi – just esemelise maailma üle ironiseerimiseks –, siis Tomberg tegeles temaga üsna tihedalt ja elas tema mõttele kaasa. Mäletan, kui me kooli lõpetasime, siis oli Tombergi viimane lause, et vaadake, poisid, et te mingi jamaga ei hakka tegelema. Ühesõnaga: ühest küljest ta näitas, et disaini eesmärk on maailma organiseerida, teisest aga, et seda ei tohi üle organiseerida.
Sakk: Mina sattusin disaini õppima aastal 1982, kui Tomberg oli juba resigneerunud ja Udo Ivaskile kateedri juhatamise üle andnud. Mäletan teda päevade kaupa istumas oma pisikeses kabinetis, sealt kostis ainult hullumeelset kirjutusmasinaklõbinat. Väljus ta väga, väga harva. Ma ei mäleta, et ta oleks isegi projekti juhendanud.
Kai Lobjakas: Need, mille kallal ta klõbistas, olid õppematerjalid, eks ole? Varem suutis ta entusiasmi pealt kaasata ja haarata ja põhjendada, miks seda eriala on vaja, miks ta üldse õpetab sellist asja, miks ta seda ümber mõtestab ja kaugeneb esemekesksusest, jõuab hoopis teiste probleemide juurde. Selle kaudu tuli ka vastandumine tarbekunstile kõige selgemalt välja.
Jakovlev: Tombergi sõnum number üks oli, et kõigepealt tuleks ära disainida Nõukogude võim.
Õunapuu: Nojaa, aga sel ajal, kui mina lõpetasin, siis oli tal seitse-kaheksa aastat õpetamisest. Sel ajal oli ta üliõnnelik, järjest astus sisse mitu võrdlemisi head kursust – väga andekad poisid Tiit Jürna, Silver Vahtre, Mart Peri –, ta oli üldiselt ikkagi õhinat täis ja rahul, et niisugune õpe üleüldse olemas on.
Aunapuu: Mina lõpetasin koos kunstnik Joosep Remmega, ülejäänud tulid, läksid – nagu mingi läbisõiduhoov. Tomberg kannatas selle lagunemise all.
Summatavet: Mina ei saa sellest lagunemise jutust aru, mina näen siin ainult arengut. Ta andis ette detailse programmi: tee seda valgustite programmi, nägi ette, mida peaks tegema, kirjeldas, kuidas valgus peegeldub. Võtsime aluseks Henningseni lambi, igaüks üritas valgust peegeldada. Ma räägin seda sellepärast, et tal oli täiesti süstemaatiline samm-sammult programm igale õppejõule ja see levis edasi. Mina sain õpetada seda, mida ma oskasin. Tegime kööki. Võtsime Mustamäe moodsa viiekorruselise maja köögi, mille suurus on neli ruutmeetrit, ja sinna pidi mahtuma ka pesupesemine ja kõik muu. Mina andsin edasi oma teadmised. Järgmisel aastal tegime midagi muud, kolhoosidele liikuvaid töökodasid, mida saab auto järel vedada. Pärast tulid juba need lustisõidu asjad, karavanid.
Summatavet: Ühesõnaga: Tomberg viis sisse süsteemi, mis kandus edasi, laienes. Mina tahtsin tudengitele anda edasi selle, mida neil tulevikus vaja läheb. Vaja läheb iseseisvust selleks, et tellija ei määraks sinu asja, vaid oleksid partner ja oskaksid ise laiemalt vaadata. Ja see oli minu asi. Tomberg jäi lõpuks niisugusest otsesest juhtimisest kõrvale, ta hakkas tõlkima.
Lobjakas: Ta oli üksi, polnud head kaaslast, kellega arutada. Võib-olla ta mängis ennast ise sinna üksindusse, võib-olla mitte. Ta tundis, et on vastutav, ja loomulikult oli tal väga suur ambitsioon: tal oli ettekujutus, mida on vaja teha, ja ta tegigi seda. Aga sellega, et ta 1982. aastal vaid kirjutusmasinal klõbistas, võttis ta endale vabaduse panna allikatest kokku minevik, näidata, et ta ei ole päris tühja koha pealt alustanud. Ta rajas justkui uue eriala, mis erines kontseptuaalselt kõigist nendest tarbekunstierialadest, mis olid koolis juba olemas, ent toonitas, et sellel kõigel on siiski taust. See disainimõtte kogumik, mille kirjastus talt tellis, jäi ilmumata, kuid tõenäoliselt kasutas ta seda materjali loengutes.
Kiire tehnoloogia areng on arvutist teinud peamise tööriista. Viimasel ajal on siiski taas au sisse tõusnud materjaliõpetus, prototüüpimine ja katsetused savi printimisest puidu treimiseni. Võiks öelda, et Tombergi aeg on tagasi. Milliseid Tombergi põhitõdesid kannate edasi oma õpetuses?
Jakovlev: Ma räägin tudengitele arhitektoonikast. Arhitektoonika annab esteetilise osa, kirjaoskuse, mis ühendab konstrueerimise ja tehnoloogia. Tomberg õpetas, et projekteerimisel – olgu see maja või püksid, ükskõik – tuleb abstraktsed vahendid endale individuaalseks teha. See on abstraktsionismi olemus. Vaatasin Tombergi ülesanded läbi, triibukompositsioon näiteks: 50 × 50 cm formaadile teha kümme triiburida. See on geniaalne ülesanne. Seda kompositsiooni ei saa ealeski korda, kui selle käigus enda jaoks midagi ei avasta. See on ju kõige primitiivsem kujund, mis olemas on, triip. Ja sealt edasi tekib arhitektoonika, mida ma nüüd õpetan. See ei ole Tombergi õpetusega mitte mingil moel vastuolus, vaid pigem selle edasiarendus.
Aren: Ta õpetas vaatama kogu keskkonda, koos loodusega. Sama püüan oma tudengitele edasi anda, terviklikku maailmanägemist. Kui siiani oli kunst mingi pilt või skulptuur või objekt, mis seisis omaette, siis tema õpetas seda vaatama koos keskkonnaga. Proportsioonid, materjalid, seosed. Näiteks üks ülesanne. Palusin tekstiilitudengitel valida ühe hoone, arhitektuuriobjekti, uurida, mis materjalidest see on tehtud, mis sinna võiks sobida, milline mööbel seal võiks olla, ja teha videouuringud. Nii nägid tudengid esmakordselt, et asi, mille nad kavandavad, läheb kuhugi, et nad ei tee tekstiili mitte lihtsalt omaette kangastelgede peal, vaid millegi jaoks.
Jakovlev: Tänu Tombergile olen avastanud, et kogu kunstikogemus individualiseerub vahendite ning oskuse kaudu neid vahendeid luua.
Habakukk: Esimesel kursusel sain sedasama arhitektoonika ainet. Tomberg oli sel ajal, aastal 1980, väga vähe kohal. Ainet andis peamiselt tema assistent Mariann Aroson. Tomberg käis esimeses loengus ja rääkis asjadest, millest ma peaaegu aru ei saanud. Ta rääkis keerulistest teemadest ja viskas kriidi puruks, aga seda on ta hiljem ka teinud. Ta näitas, kuidas joon toimib. Me olime kõik väga hirmunud. Tema oli korüfee, mina olin mittekeegi. See, mida Tomberg tegi, on Nõukogude Liidu plaanis täiesti unikaalne. See, kuidas ta Bauhausi ideid kasutas, see, mis ta ise sinna juurde lõi, haakub täiesti selgelt tema elukäiguga, mis ka näitusel on välja toodud, nimelt, kuidas temast kujunes see, kes ta oli.
Lobjakas: Kateedri loomise ülesanne, selle avantüüri vastuvõtmine, painas teda elu lõpuni. Õpiti, mida vaja oli, tehti, mis suudeti, leiutati. Sellest ka näituse pealkiri: see oligi leiutamine.
Jakovlev: Inimene pidi tegema individuaalset tööd ja uurima. Riho Sibul rääkis kunagi, kuidas paremaks kitarristiks saada: loe raamatuid. See oligi meetod. Igaühel on võimalus õppida, inimesed tuleb tööle panna.
Õunapuu: Õpilasena ei tule tegelikult üldse sellist mõtet pähe, et metoodiliselt midagi õppida. Lihtsalt tahaks areneda, saada targemaks, lihtsalt kasutad neid võtteid ja tõekspidamisi, mida Tomberg edastas. See ei olnud üldse metoodiline.
Lobjakas: Aga see kortsumatu riide ja triikraua jutt on ilmselt võtmetähtsusega. Ta oleks tegelikult ilmselt tahtnud, et inimesed mõtleksid või oleks võimelised mõtlema ja ümber mõtlema. Lootis, et tema antud ülesannete abil, oli see lamp või vagunelamu, ollakse edaspidi võimelised teisi situatsioone lahendama, ükskõik, kas need on funktsionaalsed või ideelised.
Jakovlev: Näiteks köök kui labor. Köögi tehnoloogiline osa areneb tänapäeval nii kiiresti. Küsima peab seega, kuidas köögi eri osad omavahel seotud on.
Kas võib öelda, et disainiteooriat on tänapäeval piisavalt?
Summatavet: Disainiteooria töötatakse välja alati tagantjärele.
Jakovlev: Igasugune frigiidne teooria on igasuguse vabaduse surm.
Aunapuu: Tehnoloogia läheb nii kiiresti eest ära.
Aren: Disaini mõiste on tohutult palju muutunud.
Habakukk: Disainiõpe ja disain on ikkagi elusorganism. Õpetamine on alati tegelikkusest samm maas. Praeguseks on disain jõudnud väga sügavale ühiskonda. Tombergi frustratsioon tuleneski sellest, et ei jaksanud kõige sellega lõputult kaasas käia, ta tegeles eelkõige tööstusdisainiga.
Võib järeldada, et Tombergi mõju on kõigile siinviibijatele olnud väga sarnane.
Summatavet: Tähendab siis, et koolkond on olemas?
Jakovlev: Terve disaini kui eriala kontuur meenutab kangesti Tombergi kuju, sellel on mingisugune omalaadne mentaliteet.
Aren: Huvitav, kui ta isiksusena poleks olnud nii karismaatiline, kas see oleks nii?
Jakovlev: Tomberg oli see mees, kes rajas mõtlemismehhanismi koos kontekstiga, kus see mehaanika toimib. Disain ei kohane, vaid genereerib ideid, mis tekitavad suuri muutusi ka materiaalses käitumises.
Õunapuu: Tea, kas ikka on päris nii … Tegureid, mis maailmas keskkonda loovad, on väga palju. Kuigi disainer mõtleb asja välja, siis pelgalt sellepärast ei juhtu veel mitte midagi. Kellelegi peaks olema seda ka vaja ja kuskil peab saama selle valmis teha.
Summatavet: Olen mõelnud, et isegi kui Tombergi poleks valitud juhatajaks, siis disainikateeder oleks nagunii loodud. Kui sinna oleks tulnud mõni teine, siis oleks kõik suuresti läinud ikkagi samas laines, sellepärast, et Eesti haridus ja kultuur on niivõrd seotud Euroopa mõtlemisega. Oleksime ikka jõudnud sellesse punkti, kuhu praegu.
Habakukk: Lätis ja Leedus on kultuur küll teine, aga disain on ju kultuuriülene. Praegu ei saa öelda, et Eesti, Läti või Leedu disainiharidus diametraalselt erineks.
Õunapuu: Kunagi oli nii, et Lätis oli dekoratiivsus kõige tähtsam.
Summatavet: Kui sa võtad nüüd Eesti, Läti ja Leedu, siis Eesti on tõesti igal pool olnud väga esirinnas. Teistel on täiesti teised lahendused, ja täpselt sama kehtib disainis. See meie kultuur lihtsalt on niisugune.
Õunapuu: Vaata, kui kiiresti muutub Hiina, see on meeletu kiirus, eks ole. Seal taga on muidugi ka aastasadade kultuur, aga igal juhul mitte vormikultuur. Vaata nende autosid, kui palju on need viimaste aastate jooksul muutunud.
Kui alustasin õpinguid doktorantuuris, sain Tombergide kodus pika laua taga istudes kuulda, et ta ei huvitu enam niivõrd disainimaailmast ja on avastanud elus palju muid väärtusi. See hiigelpikk söögilaud Lauteri tänava ateljeekorteris ei olnudki vist tema disainitud?
Sakk: Tahate kuulda seda lugu? Haabneeme suvila kõrval oli naabersuvila, kus garaažiuksest paistis välja sihukene hiigellaud. Tomberg läks naabrimehega rääkima, et kuule, äge laud sul. Mis laud see on? Einoh, sealt Hiiu-Suuremõisa mõisast, eks ole, söögilaud. Aga ta on nii jurakas, ei mahu mulle garaaži ära, mõtlesin, et saen pooleks. Ära sae, müü parem mulle maha. Ja siis saigi Tomberg endale selle Suuremõisa laua, mis tähendas seda, et Lauteri tänava nurgal, südalinnas, kus ta elas, tuli maha lõhkuda kõik vaheseinad ja teha kolmest toast üks selleks, et see laud ära mahuks.
* ERKI disainikateedri loomise ja tegevuse kohta on ilmunud üksikasjalikke kirjutisi, nt Ivar Saki "Erkidisain. Ühe legendi kujunemise lugu" ning Virve Sarapiku "Disainikateedri algus. Immitsev utoopia", mis on ilmunud kogumikus "Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas" (koost Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia, 2014).
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: Sirp