Raske on ette kujutada vastandlikumaid kirjanikunatuure kui Jaan Oks (1884–1918) ja August Kitzberg (1855–1927). Seda suurem oli minu üllatus, kui leidsin aastal 1989 oma isa paberite hulgast meenutuse nende kahe kirjaniku kokkupuutest ja ühisest sõbralikust lõunalauast. Avaldasin selle tollases kultuurilehes Edasi (9.9.1989) ning leian, et see omapärane dialoogivormis "minidraama" võiks huvi pakkuda ka tänastele lugejatele.

Olen oma luuleharrastajast isa kultuuriloolist pärandit varem tutvustanud artiklis "Aivar Kulli ajalootund. Tuglase mõtteid aastal 1941"; lugu Oksast ja Kitzbergist on temast maha jäänud käsikirjade hulgas üks intrigeerivamaid.

Ühel pool siis ontlik kontoriametnik, igati "korraliku kodaniku" maneeridega Kitzberg ja tema üliviisakas abikaasa, teisel pool aga boheemlik mässaja Oks, kelle kohta isegi teatmeteoses "Eesti kirjanike leksikon" on peetud vajalikuks mainida "eksalteeritud käitumist" ja "tavanormidest hälbimist".

Tõsi, see meenutus on õigupoolest juba mälestuste mälestus, mille autentsusastet, tõe ja luule vahekorda on tagantjärele raske, kui mitte võimatu kindlaks teha. Ent antud juhul ei tundugi oluline niivõrd loo tõepära kui just psühholoogiline intriig, kahe erineva kirjandus- ja elumõistmise ehe, isevärki mõttehüpetega novellipärane kokkupõrge. Kuid kes teab, äkki oligi kõik just nii...

Igatahes leidub käsikirja juures säärane kinnitus: "Lugu on üles kirjutatud tuntud kirjandusloolase Mihkel Kampmaa jutu põhjal 17. septembril 1938 proua Salme Piiri korteris Jaan Oksa austajate koosolekul. Oks külastas Kitzberge 7. septembril 1906."

Karl Maid
Ühest külaskäigust

Jaan Oks peatus Tartus käies sageli August Kitzbergi pool. Oks ilmus alati ette teatamata. Ootamatult, järsku astus Kitzbergide poole sisse ja oligi kohal. Selline oli tema komme paljusid teisigi külastades. Kust Jaan Oks seekord tuli, mis asju ta Tartus ajas, milleks Kitzbergide poole saabus, sellest ei lausunud ta sõnakestki. Üldse peab ütlema, et kui Oks enesest ühtteist rääkiski, siis otsekui iseennast pilgates, ironiseerides. Eneseiroonia oli temal loomupärane nähtus, selleta ta esineda ei suutnud. Eneseiroonia oli tal vägagi kibe, halastamatu. Näis, et see pakub talle isegi naudingut.

Kitzbergi abikaasa, haruldaselt heatahtlik, delikaatne inimene, palus Oksal külalistetoas nõnda kaua oodata, kuni ta korraldab külalisele midagi hamba alla.

Jaan Oks, jäänud võõrastetuppa, võttis otsekohe taskust välja kuhja valgeid paberilehti ja asus kirjutama. Kirjutas väga suure hoole ja kiirusega. Nähtavasti juba teel Kitzbergide poole oli ta loo põhijoontes või osaliselt valmis mõtelnud. August Kitzberg oli ukseprao vahelt salaja piilunud, et saada jälile, mismoodi Jaan Oks töötab. Aeg-ajalt oli Oks palavikulises ägeduses midagi pomisenud. Lehekülg lehekülje järel täitus kibekiiresti.

Nähtavasti oli see Jaan Oksa elus loominguliselt kõige produktiivsem periood. Jaan Oks ise on teisal ühele oma südamesõbrale pihtinud: "Kurat teab, mis tagant mind sunnib? Võib-olla on need meeleheitenaudingud? Panen loomismomentidel kõik kirja, mis pähe tuleb. Pole võimalik sellele mõeldagi, mis kirjapanekus on halb, mis hea. Redigeerimine loomismomentidel ja hoopis hiljemgi ei tule kõne allagi. Hakkan loomismomentidel redigeerima – kaob spontaanne emotsioonide hoog, hakkan pärast töö valmimist redigeerima, tabab mind sama häda – redigeerimisel ei saada mind samasugune spontaanne emotsioonide hoog mis algkuju loomisel. Redigeerimise asemel pigemini kirjutada täiesti uus töö, see läheb libedamini kui algkuju kallal nokitsemine-redigeerimine."

Jaan Oks oli novelli kirjutamisega juba maha saanud, oli töö lõpetanud, kui külalistoa uks avati – uksel seisid proua Kitzberg ja tema abikaasa. Jaan Oksa paluti sööma tulla. Oksa ja proua Kitzbergi vahel toimusid umbes niisugused dialoogid.

Proua Kitzberg: "Härra Oks, palun teid nii lahke olla ja sööma tulla."

Oks vaatab väga hämmastunult proua Kitzbergile silma sisse ja sõnab: "Mispärast pean mina just sööma minema? Mis mõte sel on?"

Proua Kitzberg: "Aeg on juba nii kaugel, võib-olla kulub sööminegi ära? Kas teil, härra Oks, kõht ei nõuagi toitu?"

Jaan Oks: "Ma ei tea, kas ma seda üldsegi väärin? See on nii imelik! Jumala eest – väga imelik! Mis mõttes ma pean sööma? Mis mõttes?"

Proua Kitzberg: "Teie olete suure töö ära teinud. Kirjutasite mõne jutu või novelli. Midagi niisugust vist küll oli?"

Jaan Oks: "Mina ei tea isegi, missuguse hullumaja lollusega olen hakkama saanud. Kellele seda siis õieti vaja ongi, mida olen kirjutanud või hullu pääga veel kirjutan?"

Proua Kitzberg: "Küllap lugejaidki leidub, kui teie küünalt vaka all ei hoia..."

Jaan Oks: "Toimetajad ei loegi minu käsikirju läbi! Nagu mõni minu manuskript kuhugi ajalehe toimetusse saabub, nii otsekohe toimetaja viskab kiire pilgu manuskriptile, kiristab hambaid, sõnab: ah soo, see on jälle see pääst segane Jaan Oks – see igavene merimõrtsukas, kes meid ilmaaegu tülitab, kes meid kunagi rahule ei jäta! Nagu seda üteldud saab, nii see kõrgeauline toimetaja otsekohe kibekiiresti mütsutab manuskripti kokku, virutab täiest jõust paberikorvi, kiristab hundina hambaid, sülitab, sülitab!

Ja nii läheb jälle minu hing koos manuskriptiga paberikorvi mädanema. Targad kirjanduskriitikud ütlevad: see on üks väga õnnis mädanemine! Nii saab ka Jaan Oks õndsaks – paberikorvis mädanemise läbi. Näete, et minagi, kes ma ei ole üldse usuinimene, saan õndsaks – paberikorvi läbi. Paberikorv ongi minu taevariik! Vägivalla abil saadetakse mindki taevariiki!"

August Kitzberg (sekkub jutuajamisse): "Nähtavasti teie kirjanduslikke asju veel ei mõisteta. Aga aeg veel tuleb, kui teid hakatakse mõistma."

Jaan Oks: "Ei tea, millal see aeg tuleb? Mina lähen koos oma manuskriptidega unustusehõlma mädanema. Nii see on. Nii see peabki olema! Ei ole minul sellest külma ega sooja!

Võib-olla kui hoolsasti otsima hakkan, leian ka mina mõne nõndanimetatud inimese – kõrbehulguse või kõrberöövli, kes mindki on nõus kuulama, kui talle oma novelle manuskriptidest ette loen. Igamees ei ole muidugi nõus ilma tasu maksmiseta kuulama, küllap mõni kõrbehulgus või metsakratt on mindki nõus kuulama, kui talle kuulamise eest maksan. On ju neidki, kel kitsas käes ja kes tahavad kerget teenistust leida."

Proua Kitzberg: "Härra Oks, teie olete ilmaaegu väga pessimistlik!"

Jaan Oks: "Ei ole mina ühtigi pessimistlik! Mina olen jõmmkärakas. Olen nõndanimetatud isane inimene, kes maailmamere pannkoogil ujub või õieti öelda purjetab, kuni viimaks ehk leiab sedagi, mida otsib."

August Kitzberg: "Kas tohib küsida, mida teie otsite?"

Jaan Oks: "Mispärast ei tohi? Kes keelab? Keegi ei keela! Kas teie, härra Kitzberg, ei ole kunagi selle pääle tulnud, et kõik liivakõrbed on otsast otsani täis maailmatu suuri lõuamehi, kes kõik on teenistuse saamise jahi pääl väljas? Juhtun niisuguse geniaalse lõuamehega kohtuma ja esitan temale ettepaneku, kas tema on nõus hea tasu eest kuulama, kui talle mõne oma novelli ette loen, siis, eks ole, kindlasti on ta nõus publikuna kuulama. Tuluallikast too kaval mees ei loobu! Ei loobu!"

August Kitzberg: "Aga võibolla oleks kõige parem pealtkuulaja teil abikaasa, kui kord omale naise võtate?"

Jaan Oks: "Kuidas seda naist võtta? Kuidasviisi? Ei saa ju ometi politsei ja vangimaja abil naist omale koju tuua!"

August Kitzberg: "Mispärast politsei ja vangimaja abil? Abiellu heidetakse vabatahtlikkuse ja armastuse alusel."

Jaan Oks: "Abielusse heitmine meie ajal on üks väga keeruline asi. Igal pool räägitakse, et ükski emane inimene ei tundvat üleüldse mingisugust huvi isase inimese järele. Ei taheta enam üldse abielu elada. Ükski ei taha teisega abielusse heita, ei aita siin politsei, ei vangimaja, ei moraalijutlused.

See oleks ju väga ilus küll, kui enam abielu ei elataks – siis tuleks korraga stopp ja rahu oleks maa pääl ja inimestel hea meel! Ja sinnapoole see elu juba tüüribki, et abieluelamisele tehakse lõpp. Keegi ei ela enam abielu, ka linnukesed mitte, ega roheline konngi mitte, ristämblik, ritsikas ja kõik teisedki loomad mitte.

Inimeseloom oleks esimene, kes kõigile õige tee kätte näitaks, kes lõbu tagaajamise järele jätaks, kes aru pähe võtaks. Jumala eest! Kõik inimeseloomad, kõik päriselt loomad oleksid otsekui inglid... nagu töömesilased. Nii see asi peakski õieti olema. Nii see saabki kunagi olema. Lõpuks ometi!"

Proua Kitzberg: "Härra Oks, palun ometi söögilauda astuda. Ootamisega läheb toit külmaks."

August Kitzberg: "Jah, see on päris õige jutt, mis proua räägib. Ei või enam minutitki venitada, muidu toit enam ei maitsegi! Palun, härra Oks, lähme siis pealegi! Küll söögilaua taga võib veel edasi rääkida."

Liiguti söögituppa. Proua Kitzberg hakkas üht ning teist lauale tassima. Hakati sööma.

Seaprae söömise puhul jäi Jaan Oks esialgu pisut toppama, hakkas nagu kahtlema, kas võtta liha suhu või mitte.

Proua Kitzberg: "Härra Oks, kas teile sealiha ei maitse või olete koguni taimetoitlane?"

Jaan Oks: "Mina ei ole sealiha kümme või koguni kakskümmend aastat suu sisse saanud. Ei tea, kas nüüdki võib sealiha sööma hakata?"

August Kitzberg: "Mispärast mitte?!"

Jaan Oks: "Vaadake, härra Kitzberg, sealiha söömine tekitab lihahimu, nagu õpetavad pühakirjamehed."

August Kitzberg: "Teie ei ole ometi pühakirjamees, ei ka nende õpilane, sulane. Ei see ole patt, mis inimene sisse sööb. Mis ta välja sülitab, see on paha. Liha söömist soovitavad arstidki – tervishoiu mõttes. Niisiis, härra Oks, ärge liha ära põlake!"

Jaan Oks: "Ei põlga, härra Kitzberg! Liha peab ikka sööma küll, siis suudab lihahimulegi vägevasti vastu panna. Kui ainult taimetoitu süüa, siis ei suuda ühelegi haigusele vastu panna! See hetkeline kahtlus tuletas minule meelde lapsepõlves kuuldud käske ja keelde, kui meie kandis sealiha söömist peeti usulises mõttes kahjulikuks."

August Kitzberg: "Jah, lapsepõlves kuuldud harjumused on hiljem visad kaduma."

Jaan Oks hakkas päris isukalt seapraadi sööma. Jutt jätkus mitmes suunas.

Proua Kitzberg: "Härra Oks, teie peaksite ikkagi naise võtma, siis muutub elu võib-olla rõõmsamaks, ladusamaks, mõtterikkamaks. Eks ole?"'

Jaan Oks: "Mina tänan teid, lugupeetud proua, ilusate soovide eest, kuid minu olukord on juba niisugune, et naist võtta ei saa, ei ole võimalik! Teine asi oleks, kui mõni naine mind omale ise meheks võtaks, kasvõi võimu abil, vägivalla abil, minugipärast politsei abil."

August Kitzberg: "On ka niisuguseid naisi, kes teid, härra Oks, omale vägivallaga meheks võtaks! Teie ei ole niisuguse daamiga veel kokku juhtunud. Ei ole õnne olnud. Aga teie võite veel niisugusegagi kokku trehvata."

Jaan Oks: "No siis on küll põrgu lahti, kui kaks põrgulist kokku trehvavad ja koguni koos elama hakkavad. Võibolla on siis see põrguline sellegagi nõus, et võtab mindki kuulda, kui temale mõne oma makulatuurse novelli või miniatuuri ette loen? Siis ei ole minul enam tarvis minna Sahaara kõrbesse, et leida säält mõni kõrbehulgus või kõrberöövel või koguni mõni vargapoiss, kes hää maksu eest on nõus kuulama, kui mina temale oma jutte ette loen."

August Kitzberg: "Jah, siis võite küll leida naises publiku, kes teid ettelugemistel kuulab ja võib-olla isegi austama hakkab? Koguni armastama hakkab?"

Pärast sööki palus Jaan Oks pererahvast, et tal veel lubataks mõni tunnike Kitzbergide külalistoas viibida. Seda talle lubati. Nii läkski Jaan Oks uuesti külalistuppa, kus asus otsekohe kibekiiresti uut novelli või miniatuuri kirjutama.

Kui August Kitzberg umbes nelja tunni pärast külalistuppa läks, et vaadata, mida Oks teeb või kui kaugele ta kirjutamisega on jõudnud, oli tuba tühi – Jaan Oks oli juba läinud, ilma et oleks pererahvaga hüvasti jätnud.

Nii toimis Jaan Oks ühtelugu, kui ta Kitzbergide perekonda külastas – saabus alati järsku, ilma ette teatamata, lahkus hüvasti jätmata, salaja.