1985. aastal välja tulnud "Naerata ometi" oli esimene Eesti film, mis kunagi Berlinale kavva valiti. Nüüd, 40 aastat hiljem, on see esimene Eesti film, mis Berlinale klassikute programmi on jõudnud.

"Naerata ometi" digiteeriti eelmisel aastal 6K resolutsioonis ja restaureeriti 4K resolutsioonis. Filmis meespeaosa mängiv Hendrik Toompere ei olnud filmi mitukümmend aastat näinud.

"Sellest eelmisest versioonist oli jäänud selline väga kulunud, väga säbrune, tuhmides toonides udune-mudane mulje, nii nagu see 80-ndate Eesti NSV võib-olla mingis mõttes ka oli. Kui ma seda restaureeritud varianti nägin, läksid äkki kõik need värvid seestpoolt justkui särama, helkima," rõõmustas Toompere.

Neljapäeval algaval Berlinale filmifestivalil saab filmi vaadata kolmel seansil.

"Kindlasti on äärmiselt eriline see, et kohal saavad olla nii Arvo Iho kui ka Monika Raide ja Hendrik Toomepere. Sellest järgmisel päeval on erilinastus noorteprogammis, mis on ka päris eriline, sest see film oli omal ajal Berlinalel noortefilmi võtislusprogrammis, kus ka auhinna võitis," märkis EFI filmipärandi koordinaator Triinu Keedus.

Berlinale klassikute seansil osalevad filmilevitajad erinevatest riikidest, mis loob võimaluse, et filmi märgatakse ja kutsutakse ka mõnele järgnevale festivalile. Nii Keedus kui Toompere usuvad aga, et "Naerata ometi" kõnetab ka Berlinale noorteprogrammi vaatajat.

"Seal on sellised aegumatud teemad – eneseotsingud, noorte maailm. Tollel ajal oli see ka tugev sotsiaalkriitiline portree, et näidata lastekodu elu, mis oli oma reeglite järgi. Ja armastus, kui mõelda selle filmi peale, siis need lastekodus lapsed vajavad tegelikult lihtsalt armastust," sõnas Keedus.

Hendrik Toompere jaoks oli tegemist esimese filmirolliga. Tema sõnul pani see film ning koostöö Laiuse ja Ihoga aluse sellele, kuidas ta ka järgnevalt oma karjääris rolliloomisele lähenenud on.

"Kuna oli kaks režissööri, oli Leida Laius, kes oli toona mulle ikkagi selline vanaema moodi vanem proua, ja Arvo Iho, kes oli selline kaasaegsem mees, üle 30-ne, siis meil see filmitegemine käiski nii, et kõigepealt rääkis Leida Laius hästi rahulikult ära, kui ilus ja armas meil see lugu on ja siis Arvo Iho kutsus nurga taha ja ütles: "Tead sa pead siin panema sedasi, sedasi, sedasi, sedasi..." Ja siis ma ühendasin need kaks kuidagi omavahel ära," meenutas Toompere.