Tänavuse Berlinale võistluskavas on 19 erinäolist linatööd, festivali peaauhinna Kuldkaru pärast võistlevad sellised nimed nagu Richard Linklater, Hong Sang-soo, Radu Jude, Lucile Hadžihalilović veidi vähem tuntumate filmitegijatega nagu Ivan Fund või Rebecca Lenkiewicz.

Lenkiewicz on Berlinale võistluses ka ainuke debütant. Tema rahvusvaheliseks läbilöögiks võib pidada 2013. aastal Oscari võitnud Pawel Pawlikowski draamat "Ida", millele Lenkiewicz kirjutas stsenaariumi. Samuti oli ta stsenarist Maria Schraderi filmile "Naise sõna" (2022) – lugu kahest ajakirjanikust, kes paljastasid filmiprodutsent Harvey Weinsteini ahistamisskandaali. Lenkiewiczi Berlinale võistlustöö kannab nimetust "Hot Milk", peaosades Emma Mackey ja Fiona Shaw, ning räägib põdura ema ja ta 20. eluaastates tütre reisist imeravitseja juurde kusagil Hispaania kuurordis.

Ema ja tütre suhted on haprad, ehkki tütar ema eest hoolitseb, tunneb ta end ilmselgelt häirituna ratastoolis aega veetva naise kapriisidest. Pingelisemaks muudab asja see, kui tütar kohtub samas suvitava biseksuaalse sakslannaga, kellesse ära armub. Üldjoontes on "Hot Milk" vabadusest, kahetsusest ja süütundest ning ka valetamisest. Vaatajale vihjatakse, et ema tegelaskuju liikumatuse probleem võib samuti olla kattevarjuks mingitele minevikuvarjudele, millega ta ei taha tegelda ja kasutab siis tütart ning oma väidetavat jalutust kui kilpi. Me saame vihjeid, aga mitte vastuseid. Kõrval areneb aga tütre lugu, kes tahab iseseisvuda ja ise oma elu määrata, kuid kohustus abistada liikumisvõimetut ema hoiab teda kinni. Režissööri taotlus on arusaadav, kuid kohati läheb lugu liiga harali ja kõik osised ei toeta lõpptulemust.

Naisteema moodustab Berlinale võistlusprogrammis omaette klastri. Sellesse kuulub perekond, ema ja laps, sünnitusjärgne depressioon, psühhoos, ka sooline enesemääratlus. Muidugi on 19 võistlusprogammi filmi hulgas ka hoopis teistsuguseid filme nagu Ukraina dokumentalisti Kateryna Gormostai "Strichka chasu" (Ajatempel), mis vaatleb, kuidas saavad Ukraina koolid hakkama sõjatingimustes. Kuid tagasi naisteema juurde. Eelpoolmainitud Lenkiewiczi filmiga moodustavad temaatilise sideme Mary Bronsteini "If I Had Legs I'd Kick You", Johanna Moderi "Mother's Baby" ning mõneti ka Léonor Serraille "Ari" ja Ivan Fundi "El Mensaje".

Mary Bronsteini teine täispikk mängufilm "If I Had Legs I'd Kick You" on valminud stuudio A24 all ja kuna stuudio filme levitab Eestis mullu Filmiajakirjanike Ühingult aastaauhinna saanud KP Distribution, võib loota, et meie kinodesse jõuab ka see üpris hulljulge katsetus. "If I Had Legs..." viib vaataja ühe naise süütundest tekkinud psühhoosi. Me ei saa teada, mille pärast on psühhiaater Linda (Rose Byrne) jätnud oma lapse koju voolikute otsa, pealegi väldib kaamera ka väikest patsienti. Lindat näeme seevastu suures, vahel ka ülisuures plaanis, ta peab üksi jäädes vestlusi lapsega, püüdes vahepeal lahendada ka oma patsientide probleeme.

Mary Bronstein, kes ka ise filmis kõrvalosas kaasa teeb, ütles pressikonverentsil, et tegi filmi teatud missioonitundest, kuna psühhiaatrite ja igasuguste terapeutide ületähtsustamisest rääkida ei taheta. Kõik nad kuulavad oma patsiente ja noogutavad kaasa muredele aga tegelikult ei aita kedagi. Bronstein, kel on teraapiakogemusi olnud teismeliseaastatest peale, väidab, et teraapia ei tööta, kui terapeut ei suuda jätta isiklikke muresid selja taha. Seega, ehkki film on üksikemast ja üle pea kasvavast vastutusest, käsitleb see ka ületöötamist ja ajapuudust kui tänapäeva ühiskonnale iseloomulikke probleeme ning ühiskonna võimetust nende probleemidega toime tulla. Bronstein tõmbab filmi tegevusliine vähehaaval üha enam pingule nagu silmust, jõudes finaali, mis on aimatav, kuid oma lahenduses siiski ootamatu. Tugevad kõrvalosad teevad filmis Conan O'Brian ja ASAP Rocky, näidates, et ekraanilise usutavuse saavutamiseks ei pea olema professionaalne näitleja.

Austria režissööri ja stsenaristi Johanna Moderi mängufilm "Mother's Baby" on samuti psühhoosist. Dirigendiametit pidav Julia (Marie Leuenberger) saab emaks ühes erakliinikus, millegipärast viiakse äsjasündinu kohe ära ja ta saab lapse kätte alles mõne aja pärast. Midagi on valesti ja ema hakkavad painama kahtlused. Moderi film räägib läbi naise positsiooni ebaõiglusest, ülekohtust, valetamisest ja mittemõistmisest. Moderi ja Arne Kohlweyeri kirjutatud abikaasadevahelised dialoogid järgivad õrna piiri mitmetimõistetavuse ja möödarääkimise vahel, viies lõpuks paratamatu konfliktini. "Mother's Baby" on psühholoogiline draama õudusfilmi elementidega. Süžee läheb aga veidi iseenda õnge ja loo arengu kohalt pöördelised sündmused ei saa piisavalt põhjendatud. Marie Leuenberger teeb aga värske emana tugeva näitlejatöö ning üks finess veel – pärast selle filmi vaatamist minetavad imearmsad aksolotlid tükiks ajaks oma nunnususe.

Argentiina draama "El Mensaje" ("Sõnum") tegeleb pinevuse kruvimisega hoopis teistmoodi. Filmi jälgib algkooliealist Anikat (Anika Bootz), kes sõidab mööda riiki oma hooldajatega. Nad reklaamivad tüdrukut kui meediumi, kes suudab mõista ja vahendada koduloomade hinges toimuvat. Režissöör Ivan Fund pühendab lõputiitrites filmi neile, kes tagavad lapsele õnneliku ja pika lapsepõlve. Samas näeme tüdrukut, kes ei saa omaealistega ringi joosta ega koolis käi, vaid ajab fantaasiamulli lihtsameelsetele loomaomanikele.

Poolteist tundi kulgeb rahulikus tempos, monokroomses pildis jälgib kaamera Anika ja ta hooldajate argipäeva – kesiseid söömaaegu, kohtumisi klientide ja nende loomakestega, kuid tasapisi hakkab paljastuma Anika traagika. Fund ei anna otseseid seletusi selle kohta, mis on toimunud, miks tüdrukut sedasi ekspluateeritakse. Taust jäetakse vaataja kokku panna, jättes tulemuse sõltuma empaatia- ja tähelepanuvõimest ning fantaasiast. Samas jääb film oma teostuses üheülbaliseks ja see vähendab suurem määral soovitud efekti.

Prantsuse režissööri Léonor Serraille draama "Ari" on üks neid filme, mis tekitas vaidlusi. Filmi keskmes on 30. eluaastates ettevalmistusrühma õpetaja Ari (Andranic Manet), kes kukub kokku lasteaialastele prantsuse sümbolisti Robert Desnos' luuletust "Merihobu" tsiteerides. Me näeme saamatut, enesega kimpus olevat tundlikku noort meest, kes ei leia mõistmist ka oma isa juures. Ta ei suuda end käsile võtta ja eelistab kindlatele valikutele pidetut kõikumist. Ta oleks justkui võimetu maailmas hakkama saama, kuni satub uuesti kokku oma endise sõbrannaga ja avastab, et on juba kolm aastat tagasi isaks saanud.

Manet mängib nohikust Ari veelgi ebameeldivamaks ja hädisemaks kui siit võib välja lugeda, kuid ilu on vaataja silmades. Prantsusmaal on "Ari" saanud aga omamoodi kultusobjektiks, sest paljud noored samastuvad just sellise kahevahelolemise ja identiteedikriisiga. Tõepoolest, midagi on siin sarnast Meel Paliale "Pikkade paberite" tegelastega, kuid, andke andeks, Silo ja Sebastian on tuhat korda sümpaatsemad kui äpu Ari. Mõlemad filmid näitavad üht põlvkonda tänapäeva heaoluühiskonnas, pikaks venitatud lapsepõlves, kus vastutust saab edasi lükata või selle eest kõrvale hoida. Andranic Manet kehastab oma tegelaskuju tüütavuseni pühendunult, kuid film jätab vastamata mitmeid sisulisi küsimusi nii loo struktuuris kui ka karakteri arengus.

Lucile Hadžilalovici "La Tour de Glace" (Jäätorn) valmistab heameelt neile, kellele meeldib vaadata kinolinal kunstiliselt viimistletud pildikeelega suuri lugusid. Filmi peategelane Jeanne (Clara Pacini) põgeneb talvisel ajal metsade keskel asuvast orbudekodust ja leiab peavarju lähedalasuvas linnakeses, majas, kus toimuvad filmivõtted. Filmitakse H. C. Anderseni "Lumekuningannat". Marion Cotillard kehastab Lumekuningannat mängivat näitlejannat Cristinat, tõelist filmistaari, kelle tahtmiste järgi käib kogu produktsioon. Jeanne'ile on sattumine keset filmivõtteid otsetee muinasjuttu, selles muinasjutus elav ja seda täitev Cristina on aga sisimas muutunud elavaks surnuks, vampiiriks, kellele noored tüdrukud pole muud kui elujõu allikas.

Hadžilalovic loob hämara unenäolise atmosfääri, aeglase tempoga loos kohtuvad unelmad ja tegelikkus, noorus ja selle ära kasutamine. "Jäätorn" nagu ka "Lumekuniganna" räägib üksindusest, mis on sulgunud eneseimetluse jäisesse torni. "Jäätorn" on unenäoline ja isegi painajalik, Hadžilalovic tegelebki üleskasvamisloo kaudu filmitööstuse pahupoolega, kus isiklik tuleb ohverdada ilu altarile. "Jäätorn" on kaunis ja oma õhustikuga linatöö, kuid ta jääb ilmselt liiga kõrgele maisemaid teemakäsitlusi soosiva Kuldkaru jaoks.

Berlinale auhinnad selguvad sel nädalavahetusel.