Berlinale pressikeskuses Hyatt Hotellis on parasjagu käimas pressikonverents, kus esinevad Richard Linklater, Ethan Hawke ja Margaret Qualley võistlusprogrammis linastuva filmiga "Blue Moon". Raske on arvata, millised on legendaarsest sõnadekirjutajast Lorenz Hartist rääkiva linaloo šansid 21 filmiga võistluskavas, kuid senistest pressilinastustest on see saanud tugevaima aplausi, rääkimata reaktsioonidest dialoogile ja näitlejate tööle.

Linklateri, Hawke'i ja Qualley filmograafias on "Blue Moon" üpris erakordne, kuna 100-minutiline tegevus hargneb lahti ühel õhtul ühes New Yorgi baaris. Tegevustikku kannab peamiselt Ethan Hawke'i karakter vananeva elunautlejast laulusõnade autorina, kes on leidnud endale uue muusa, endast poole noorema Elizabeth Weilandi (Margaret Qualley). Kiilaneval ja väikest kasvu Hartil pole mingit šanssi jõuda kaugemale platoonilisest armastusest ega ületada intellektuaalsest kiindumuse või austuse barjäär temast peajagu pikema kaunitariga.

Hawke'i meisterlikkust välja mängida oma positsiooni kaotava mehe traagika võib võrrelda Charles Chaplini esitusega filmis "Rambivalgus" (1952). See pole aga ainuke kõrvaltee, kuhu Linklater oma vaataja viib. Hart tsiteerib mitmel korral Michael Curtise "Casablancat" (1942), mis tegeleb samuti võimatu armastuse teemaga ja oli "Blue Mooni" sündmuste ajaks 1943. aasta 31. märtsil endiselt üks populaarsemaid filme.

"Blue Mooni" tegevus leiab aset samal õhtul, kui esietendus Richard Rodgersi ja Oscar Hammersteini muusikal "Oklahoma!". Lorenz Hartile oli kauboimuusikali edukas esietendus löök allapoole vööd, sest Rodgers oli seni teinud koostööd temaga. Nad tegid koos 28 muusikali ja üle 500 laulu, millest populaarseimad on "My Funny Valentine" ja Linklateri filmile nime andnud "Blue Moon".

Linklater näitabki Harti viimast seltskondlikku õhtut tuttavas baaris, kus ta saab lõpuks võimaluse rääkida silmast silma oma muusaga. Linklater Hartina on tundlik, humoorikas, terav oma ütlemistes, kuid sisimas õnnetu, kuna mõistab, et tema aeg on läbi saamas. Margaret Qualley kehastatud Elizabeth Weiland on intelligentne kaunitar, kelle läbilöök suures meelelahutustööstuses on alles algamas. Ta teab, mis tahab, kuid soovib suhetes Hartiga jääda valitud piiri taha.

Linklater suudab hoida vaataja filmi kütkes kõik need 100 minutit. Meelelahutusliku teravmeelse kerguse taga, millega Hart peamiselt dialoogidest koosnevaid stseene sisustab, on mehe isiklik traagika, mis väljendab ka laiemat konteksti – muutuseid muusikatööstuses ja ka sõjast tingitud ärevat olukorda. Nagu praegugi, arutatakse baaris selle üle, milline on Ameerika roll Euroopas käivas sõjas. 1943 oli aasta, mil USA otsustas sõtta sekkuda, mis tõi omakorda kaasa pöördepunkti fašistliku koalitsiooni hävitamisel. See on see taust, millele "Blue Moon" ehitub ja see pole mitte väheoluline, sest loob otsese lingi praeguse ajaga.

"Blue Moon" on tugevate rollisooritustega liigutav draama ning hea näide sellest, kuidas väljuda festivalifilmidele sagedasti omasest ülisügavast psühholoogilisusest, mis mõnikord ähvardab endasse ka filmilikkuse tõmmata. "Blue Moon" annab karakterdraamale meelelahutusliku vormi, näidates et ka festivalifilmidel on suurt kassapotentsiaali. Üks neist filmidest, mis ilmselt ka Eesti kinodesse jõuab.