Radu Jude teeb üldpildis seda, mida teevad ka teised Euroopa lavastajad – ta võtab ette Rumeenia ühiskonnas parasjagu aktuaalsed teemad ja seob need looga, mida kannavad tavalised inimesed, sellised nagu me neid iga päev enda ümber näeme. Erinevalt paljudest teistest oskab Jude jääda kahe jalaga maa peale ning edastada puudutavaid ja märgilisi lugusid kunstiliste liialdusteta, dokumentalistile omase realistliku lähenemisega.

Berlinale võistluskavas oleva Radu Jude uue filmi "Kontinental '25" keskmes on kohtutäitur (Eszter Tompa), kelle ülesandeks on tegeleda üürivõlglaste väljatõstmisega. Sageli on need inimesed, kes jäänud elu hammasrataste vahele. Kui üks neist, alkoholismiga alla käinud endine tippsportlane endalt elu võtab, jääb see juristiharidusega naist vaevama ja ta püüab leida nii lohutust kui ka lunastust. Sealjuures on ta pealegi õnnetu, sest tunneb, et on oma ande maha müünud, võimaldamaks perele paremat elu. Andestada suudaks aga vaid see, kes tema pärast siit ilmast lahkus.

Naise lugu on üles võetud ülimalt lihtsalt, Radu Judele iseloomuliku dokumentaalse kompromissitusega – peamiselt toimub kõik läbi seisvate kaadrite ja üsnagi pikkade, keskmiselt minutiliste võtete. Dialoogid vahetuvad liikumatute piltidega linnaruumist, kusjuures ehitised, mida Jude kaamera näitab, järgivad kronoloogilist järjestust – ta alustab iidse linnamüüri tükiga ja lõpetab uusasundustega, just sellistega, mida ehitatakse vanade majade asemele, kust tuleb endised maksejõuetud elanikud välja tõsta.

Jude tabab mitu kärbest ühe hoobiga – lihtsalt suhestumist ja kaasa tundmist võimaldav lugu, tänapäeva poliitiline kontekst, mida tegelased omavahel arutavad ning laiem, päevapoliitikast kõrgemal olev vaade sellest, kuhu me oleme jõudnud. Teemad, mis tegelaste juttudes läbi käivad, on Ukraina, Gaza, kodused äärmuslased, võõraviha, linnastumine, kodu- ja kodumaa tunne.

"Kontinental '25" on ühtviisi kurb ja lõbus. Üks silm nutab, teine naerab, sest probleemid, mida film käsitleb, on lähedasemad kui oskame kujutada. Pealegi oskab Jude pea igasse episoodi peita mingi tragikoomilise elemendi. Esmapilgul on see justkui kogemata kaadrisse jooksnud segaja, kuid kontekst annab talle uue tähenduse. Jude absurditunnetus võimaldab vaatajal ennast kõrvalt näha ja hinnata enda positsiooni ühiskondlikus masinavärgis.

Radu Jude tugevus on tähelepanelikus, järjekindlas ja empaatilises vaatluses, ühiskond on talle nagu sipelgapesa, kust ta valib välja mõne isendi ning jälgib selle tegemisi. Tavalised inimesed muutuvad oluliseks, saavad võtmerolli maailma lahtimõtestamisel. Jude liigub sedavõrd mängu- ja dokumentaalfilmi piiril, et mõlemad määratlused kaotavad oma tähtsuse. Ta teoseid võib nimetada nii dokumentaalseteks mängufilmideks kui ka mängulisteks dokumentaalfilmideks. Vahet pole, sest tulemus töötab, tõmbab kaasa, vaimustab ja liigutab.

Nagu võib järeldada ka akrediteeritud pressi reaktsioonidest, on "Kontinental '25" üks ilmsemaid favoriite Kuldkarule. Todd Haynesi juhitaval žüriil tuleb igatahes teha raskeid valikuid, sest isegi kui panna kõrvuti Richard Linklateri "Blue Moon" ja Radu Jude "Kontinental '25", on need sedavõrd erinevad maailmad, et vääriksid kasvõi mõlemad peaauhinda.