Huvitaval kombel hakkasid viimastel nädalatel ka kodumaised filmispetsialistid "Vooluga kaasa" osas lootust kaotama. Muidugi, ingliskeelse filmipressi gurudele meeldib unistada oma tegijate edust ja nende järgi on mugav ka siinmail enda maitset ja arvamusi nivelleerida. Õnneks pidid nad kõik eksima ning persekursil liikuvas maailmas on midagi veel paigas: kõige olulisema filmiauhinna ehk Oscari võitmiseks polegi vaja sadu animaatoreid ja kogu filmitööstuse löögirusikat, piisab ka vabavaralisest programmist, kapibaarast, armsast kassist ning – mis kõige olulisem – ühest sihikindlast lätlasest.

Esimene Oscari-võit Lätile mõistagi, aga mitte ainult: esmakordselt rändab nüüd Kuldmehike Baltikumi ning nende sulgedega võime end natukene ehtida küll. Eriti olukorras, kus globaalsel tasandil unustati meie kõigi lähiajalugu defineerivalt diplomaatiliselt kohtumiselt need kolm tillukest, sõja piirjoonel asuvat riigikest – meelega või poolkogemata – välja. Samamoodi üritas üks pika punase lipsuga mees näidata, et suurtel on õigus väiksematele pähe sülitada, kui vaid tuju tuleb.

Need kõik on tugevad sümbolid, mille halastamatu reaalsusega oleme pidanud viimastel päevadel leppima, ent puhume siis julgelt sinna kõrvale ka momendi nii õhku täis, kui suudame. Me ei ole enam mingid kõrvalised tegijad, vaid seisame suurtega kõrvuti! Lausa kahel korral pidas õhtujuht Conan O'Brien seepeale vajalikuks ka rõhutada: pall on nüüd teie mänguväljakul, Eesti. Jutt käis filmidest ja Oscaritest, aga kas ainult neist?

Praegusel ajal, kus lootust hakkavad kaotama ka kõige lootusrikkamad, tuleb hoida kinni igast õlekõrrest, seega loeme julgelt sellest kõigest välja rohkem, kui seal tegelikult peitub. Lämmatame lolluse ja taastame usu paremasse homsesse, sest kui juba lätlased Oscari võidavad, siis on ju kõik võimalik. Jah, te tahate lugeda minu toonist välja sapist kadedust, kuid ilmselt on ka meie lõunanaabrid ise sama üllatunud. Oscar? Meile? Päriselt? Ei oska meie siin ega nemad seal nii suurelt unistada, nüüd on kinnitus olemas, et alati peab sihtima kõrgemale, kui pealtnäha loogiline või usutav tundub.

Ehk siis esmaspäeval võib veel uuele, tõenäoliselt pöördelisele ja palju üllatusi toovale nädalale sirge seljaga vastu minna. Kuid meenutame korra seda, mis juhtus filmis "Vooluga kaasa": loomad pidid kokku hoidma, sest inimesi enam polnud, filmis nähtav maailm oli küllalt meie omaga sarnane, aga mingi suur katastroof, mille põhjuseid lõpuni ei avatagi, oli kõik pahupidi pööranud. Loodame, et selline tume reaalsus jääb vaid kinolinale ning saame nüüd ja edaspidi koos lätlastega rõõmu tunda ja edasi võidelda.