Mitmes oma varasemas raamatus nii vanadusest kui ka surmast kirjutanud Triinu Laan rääkis, et oma peas oli ta pensionäride ja surma teemast kirjutamisega lõpparve teinud, kuid kui ta hakkas oma perekonnale mõtlema, sündiski raamat "Poiss ja papa", kus on siiski mõlemal oma koht.

"Minu vanaema lahkus enne vanaisa ja mu vanaisa, kes tõenäoliselt pelgas kangesti üksinda jääda või ennast üksinda tunda, ütles mulle üsna kohe pärast vanaema surma, et too poiss siia, ära arva, et ma toime ei tule. Ma usaldasin teda ja ma viisin talle oma tookord lasteaiaealise poja väga sageli hoida. Sellest kujunes üks väga-väga eriline suhe," avas Laan raamatu tausta.

"Ja siis ma mõtlesin kõigi nende laste peale, keda usaldatakse koolide, lasteaedade ja interneti kätte väga meelsasti ja kergekäeliselt, aga hoopis vähem aega jääb vanavanematega olemiseks. Mul hakkas kurb. Mõtlesin nende vanavanemate peale, kes on üksi oma maakodudes või alevi korterites ja ootavad neid lapselapsi. Mõnikord on takistuseks kaugused, mõnikord isegi keelebarjäärvõi ka lihtsalt usaldamatus," sõnas ta.

Laan märkis, et raamatus olev papa on täis rõõmu ja usku, et kuigi elu toob ette igasuguseid asju, ka väga kurbi, leiab ta alati põhjuse, et tunda rõõmu ja elust mõnu. "Sellest saigi elujaatamise ja elurõõmu tundmise ja põlvkondadevahelise sideme raamat."

Autor on raamatus kasutanud ka võru keelt – papa ja poiss räägivad Räpina moodi võru keeles. "See oli üsna loomulik valik, sest ka minu kodus räägitakse igapäevaselt võru keelt ja see ei ole mingi hobi või harrastus, vaid me elame selle läbi. Igas keeles on oma maailm ja seda maailma me tahame edasi kanda. Me ei soovi, et me oleksime see viimane põlvkond, kes seda keelt räägib," lausus ta.