Kui inimesel tekib kananahk, siis tekivad nahale väikesed mügarakesed ja karvad tõusevad püsti, meenutades sulgedest paljaks kitkutud kana nahka. Kananahk tekib näiteks siis, kui inimene tunneb külma, nagu lausetes "Temperatuur langes kiiresti ja käsivartele tekkis kananahk" ja "Kananahk tuleb peale, kui jahe tuulehoog selga riivab". Kananaha võib tekitada ka hirm või vastikus, nagu näiteks lausetes "Tal hakkas kõhus keerama ja tema käsivarred kattusid kananahaga" ja "Rampraske mõte ajas kananaha ihule". Kananahka võib tekitada ka mõnu ja erutus, nagu näiteks lauses "Terve kontserdi ajal oli kananahk ihul".

Sõna kananahk on eesti keelde tulnud tõlkelaenuna saksa keelest, kus nahale tekkivaid mügarakesi samuti kana nahaga võrreldakse (sks Hühnerhaut). Vene- ja ingliskeelses maailmas meenutavad need mügarakesed aga hoopis kana asemel hane nahka (vn гусиная кожа, ingl goosebumps).

Kananaha võib eesti keeles asendada ka sünonüümiga kanaihu, nagu näiteks lauses "Pärast remonti tuleb mul kanaihu peale, kui pintsli kätte võtan". Eesti keele ühendkorpuse (2023) andmeil esineb sõnal seda tähendust harva, sagedamini esineb kanaihu kudumise kontekstis, kus see hoopis pärlkoele viitab, nagu näiteks lauses "20 cm salli on kootud kanaihus, nüüd tahaksin teha palmiku". Tulles tagasi väikestele mügarakestele nahal, võib kananahale viidata ka toreda kõnekeelse sünonüümiga tibutagi, nagu näiteks lausetes "Jahe augustiõhk tungib tuppa ning toob mu ihule tibutagi" ja "Tibutagi jookseb õnnest üle kogu keha". 

Kokkuvõtteks võib öelda, et sõnade kananahk, kanaihu ja tibutagi abil saab kirjeldada hetki, mis panevad meid tundma külmavärinaid – olgu need siis põhjustatud külmast, hirmust või hoopis mõnust. Keelel on imeline võime jäädvustada neid pealtnäha lihtsaid, ent ühtlasi universaalseid tundeid. Nii jääb üle vaid küsida: milline sõna toob teile tibutagi ihule?