Käbi on põhjaeesti sõna, valitsedes mandriosas ja ulatudes Viru rannikule ning Mulgimaale. Peamiselt saarte ja läänemurdes on tuntud käba, Loode-Eestis ka käpp. Tartu-, Võro- ja Setomaa sõnaks on kukk, lisaks kunn, Helme murrakus on kuni. Saaremaal on käbi hoopis kurt, Muhus mulk, mõnes Läänemaa murrakus munt, Kihnus munn. Häädemeeste eriomased sõnad on pump ja pumpel, Hiiumaal türk ja türu. Viru rannikul on käbil nimesid murrakuti veelgi: Jõelähtmes kärgas, Haljalas kärkalas ja kärkulane, Kuusalus pork ja porsas.

Väike-Maarjas teati, et kuuse käbid on kartulde iest, mis tähendab, et käbide järgi ennustati kartulisaaki – palju käbisid tähendas head kartulisaaki. Kodaveres täpsustati, et ku käbid kõrgel kuuse õtsan, siis suab kõrge mua piäl kartulid, ku kuuse käbid madalal, suab madala mua piält kartulid. Tehti ka käbipõhiseid ilmaennustusi: kui kuuse käbid on ladvas, siis tulema kuiv suvi (Äksi) või kui kuuse mulgid kaugele kukuvad, siis tuleb sügav tali (Muhu). Käbisid korjati nii tulehakatuseks kui värvimise jaoks. Nii öeldi Kuusalus, et eks ole neie porsastega jo suvel hüä keitädä, saab kohe paa oite ruttu kiemä ja Karulas, et kuuse kunni pala äste ning Räpinas, et kuiv pedäjä kukk and valusat tuld. Värvimisel saadi Tõstamaal kuuse käbadest täitsa pruun, Amblas võeti noored käbid, siis jäi punakaspruun värv. Kui käbiloomi meisterdati, siis kuuse kuku olliva lehmä ja pedäjä kuku olliva lamba (Võnnu). Kuusekäbi on Käinas nimetatud ka seaks.

Käbinärijaks kutsutakse kas oravat või ka kuuse-käbilindu. Millist inimest sellise nimega on kirjeldatud? Vihjeks olgu öeldud niipalju, et käbinärija on künanärijaga samas seltsis.