Viimase paari aasta jooksul on Eestis pead tõstnud põnev suundumus — installatsioonikunsti on hakatud nimetama lavastuslikuks. See mõjub pisut paradoksaalselt, kuna installatsiooni ja lavastust on ajalooliselt vaadeldud valdavalt eraldiseisvate ja osalt ka teineteist välistavatena. Installatsioon on ju kunsti ja lavastus teatri pärusmaa. Installatsiooni tuumaks on staatilised objektid, lavastuse puhul on aga oluline dünaamiline etendaja. Ometi on hakatud lavastuslikuna kirjeldama nii näituseloomet kui siis nüüd ka installatsioone.

Kasutan siinkohal sõna "lavastuslik" omadussõnana, tähenduses "vaatemänguline", "lavateoselaadne", "lavateosele omane". Mitmesuguste sündmuste kirjeldusi läbi lapates tundub veel, et lavastuslik installatsioon on kunstinäitus, mis leiab aset kunstiasutuses (või ka leidruumides) ja sisaldab lavastusele omaseid elemente. Tunnetuslikult mõjuvad lavastuslikuna installatsioonid, mille puhul on võimalik tuvastada narratiivset lähenemist, mille puhul on publiku tajudega manipuleerimiseks kasutatud rohkelt stsenograafilisi vahendeid (heli, toss, valgus jne) ning mis on seeläbi tajutavad vaatemängulisena. Mõnel juhul võib see mõjuda ka kui nähtus, mille puhul vaatajakogemus (liikumine ja tegutsemine teose raames) on läbi lavastatud.

Üks huvitav tendents, mis selle nähtuse esile kerkimisega kaasneb, on see, et näituste ja installatsioonide eksponeerimisel on hakatud üha rohkem kasutama meeleolu kujundavaid, spetsiaalselt koguteose jaoks loodud koherentseid helitaustu, mille autorid on helikunstnikud. Samuti on nende puhul üha sagedamini täheldatav teatri taustaga valguskunstnike loodud valguslahendused. Mõlemad, nii heli kui ka valgus, on väga tugevalt seotud publiku meeleolu ja taju manipuleerimisega; nad suudavad vaataja teosesse n-ö sisse tõmmata ja tahtmatult osalema panna. See on üks selgemaid põhjusi, miks staatiline võib ühtäkki elav ja vaatemänguline näida. Kuid põhjusi on kindlasti veel ja järgnevalt püüan neid, vähemalt osaliselt, kaardistada.

Siinkohal on oluline ära märkida, et paralleelselt levib ka nähtuse pöördversioon: teatrilavastusi (eelkõige muidugi etenduskunstis) nimetatakse installatiivseks. Sellest, kuidas installatiivsus eesti etenduskunstides avaldub, on 2017. aastal põhjalikult kirjutanud Evelyn Raudsepp: "võib järeldada, et installatiivsus teatrilavastustes avaldub läbi ruumi fookusesse asetamise ning ruumispetsiifilisuse, lavastuste struktuur on fragmenteeritud, mittehierarhiline ja kestustega mängiv ning etendaja kehalisus taandub lavamateeria ees; need parameetrid avardavad vaatajakogemust."¹ Väidan, et ka installatsiooni lavastuslikkuse parameetrid — vaatemängulisus, stsenograafiliste vahendite (heli, valgus, lavatoss jne) ja ruumi funktsioon, narratiivsus ning näitleja(te) ja publiku rolliasetus — nihestavad publiku harjumuspäraseid tajumehhanisme ja avardavad seeläbi vaatajakogemust.

Selleks et analüüsida, mil viisil ja milliste vahenditega installatsioonikunstnikud vaatemängulist pinget loovad, tuleks võrdleva analüüsi puhul neid millegagi kõrvutada. Ja mis oleks parem võrdlusmaterjal kui terminoloogiline teisik — lavastuslikkus installatiivsete lavastuste puhul. Seega lähtun installatsiooni lavastuslikkuse kirjeldamisel Raudsepa välja pakutud võrdlevast meetodist. Jätan seekord sisulise poole täiesti kõrvale ja keskendun kitsamalt vormile. Vaatlen paralleelselt ka seda, kuidas installatiivsed elemendid etenduskunstides mõjuvad ja kas nende rakendamine tundub välja valitud näidete puhul põhjendatud. Analüüsin tunnetuslikult, mil viisil lavastuslikkusele lähenemine eesti etendus- ja installatsioonikunstnike loomingus sarnaneb või erineb. Vaatluse all on Urmas Lüüsi "Härra N-i elu ja surm" (Kumu) ning "Tädi Õie 65. sünnipäev" (Kanuti Gildi Saal), Keithy Kuuspu "Paus istu mine" (STL), Liisbeth Horni, Anumai Raska ja Kärt Koppeli "Roti rumba" (Kanuti Gildi Saal) ja Ene-Liis Semperi isikunäitus (EKKM).

"Härra N-i elu ja surm"

Alustan praeguse prominentseima autoriga eesti interdistsiplinaarses kultuuriloomes, Urmas Lüüsiga. Teda võib pidada lavastusliku installatsiooni maaletoojaks (vähemalt terminoloogia mõttes). Ise nimetab ta end jätkuvalt pelgalt Ida-Euroopa sepaks, kuid tema loominguga vähegi tuttavale vaatlejale on selge, et ta on palju enamat. Temaga tehtud intervjuudest on korduvalt läbi käinud, et ta armastab tarbekunstiga tegelemist ja selle ümber koonduvate rituaalide lavastuslikkust. Illustreerin seda tema enda tabava tsitaadiga: "Disainiobjektid, nagu mul jalas olevad ketsid või diivan, mille peal istud, või see padi, need kõik saavad selleks, mis nad on sel hetkel, kui keegi neid kasutab (—) nende asjadega, mida ma kasutan, on see, et nad muutuvad kuidagi ajaliseks."²

Tema looming on koosnenud valdavalt suuremahulistest ruumiinstallatsioonidest, mida ta ka ise on järjepidevalt lavastuslikeks installatsioo­nideks nimetanud. Lüüsi installatsioonide lavastuslikkusele viitavad ka paljud tema loomingust kirjutajad. Arvustustest ja ka minu enda kogemusest selgub, et Lüüs seob oma installatsioonides oskuslikult eesti publiku kollektiivses mälus elutsevad nõukogudeaegsed objektid (kõrgläikelised sektsioonkapid, raju koloriidiga puuvillased kitlid, lakkamatult tiksuvad seierkellad jne), põimides sinna vahele konkreetseid, lihtsasti ette kujutatavaid fiktiivseid tegelaskujusid, tekitades seeläbi olemuselt staatilisele väljapanekule vaatemängulise pinge, puhudes asjadele elu sisse.

Huvitaval kombel võib Lüüsi pidada ideaalseks illustratsiooniks Ilja Kabakovi 1990. aastatel püstitatud teesile. Kui installatsioon koosneb publiku poolt ära tuntavatest nostalgilistest esemetest, mis paiknevad tuttavlikult kujundatud privaatses ruumikeskkonnas, ja kui publiku jaoks on ära sõnastatud fiktiivne tegelane, kelle privaatsfääri installatsiooni sisenedes tungitakse, samas kui heli ja valgus loovad sisse tungimiseks sobiva atmosfääri, ärkab pealtvaataja kujutlusvõime piisavalt ellu, et tajuda nähtut ajalise ja seeläbi ka lavastuslikuna. Pealtvaataja tunneb end osana installatsioonist just selles võtmes, et tajub ennast etendajana tema jaoks ette valmistatud lavaruumis.³ Kabakovile pole Lüüs aga ise oma loomingust kõneldes kusagil viidanud.

Kõik eelmainitu on muidugi olemas ka Lüüsi viimases suurprojektis "Härra N-i elu ja surm". See on installatsioon, mille käigus on publikul võimalik kolada Härra N-i 20. sajandil veedetud elus olulist rolli mänginud ruumides: esikus, magamistoas, kohvikus, salongiruumis ja lõpuks ka kabelis. Ruum on kujundatud majamuuseumiks. Toad oleksid nagu pärast väga intensiivset kasutamist sekundiga maha jäetud — fiktiivse härra elu on sinna seinte vahele kinni jäänud. Teatri taustaga valguskunstniku Oliver Kulpsoo kujundused on suurepärased näited sellest, kuidas tonaalsusega meeleolu ja õhkkonda tekitada. Kuidas mõni ruum (näiteks magamistuba) tundub puhtalt valguslahenduse tõttu kuidagi nilbem ja privaatsem kui teised ümbritsevad ruumid.

Lauri Lesta loodud helikujundus on Kumu seinte vahel tagasihoidlikum kui Lüüsi teoste puhul tavaliselt, mis võtab minu hinnangul vaatemängulisust pisut vähemaks. Samuti ei kasutata Härra N-i elu meeleolu kujundava vahendina lavatossu. Kuid "see" tunne — lavastuslikkus — tuleb narratiivi (Härra N-i elulugu), oskuslikult valitud ja sätitud objektide, üksikute mürapahvakate ja meeleolu dikteerivate valguslahenduste abil minu arvates vägagi selgelt esile. Vaatemänguline pinge on seal olemas. See oleks ilmselt veel suurem, kui publik saaks sahtleid lahti tõmmata ja kapiuksi avada, nagu Lüüsi teoste puhul tavaliselt tohib. Suures muuseumis eksponeerimisel on see pahupool, et elamuskeskuslikku "käed külge" lähenemist teostele seal paraku ei tolereerita.

"Tädi Õie 65. sünnipäev"

Jätkan samuti Urmas Lüüsi loominguga, kuna möödunud kevadel proovis ta kätt ka installatiivsena tajutava lavastuse loomisel. See on mulle väga huvitav võrdluspunkt, mille abil on võimalik tuvastada sama autori lähenemine erinevat tüüpi teoste puhul. Kui "Härra N" on sada protsenti fiktiivne ja publikul puudub igasugune arusaam, milline ta välja võis näha, siis Kanuti Gildi Saalis etendunud "Tädi Õies" on Tädi Õie ise laval ja võõrustab endale külla saabunud publikut. Ja lava pole lihtsalt lava, see on (ja päriselt mõjubki nagu) Tädi Õie korter. Seega saab juba esimese asjana välja tuua selle eristuse, et lavastuses "Tädi Õie 65. sünnipäev" on lavastuslikuks fookuseks etendaja hääl ja keha.

Samas ei saa mingil juhul kõrvale jätta ülima detailsusega läbi mõeldud lavakujundust, mis on oma olemuselt vägagi Lüüsi varasema installatiivse loomingu nägu. Sellel on võime tekitada publikus tuttavlikku tunnet ja panna ta lavastuses kaasa lööma ilma mingit eelhoiatust või selgitust pakkumata. Publik hakkab automaatselt kaasa "etendama", rüübates lillemaalingutega portselankruusidest piparmünditeed ja haugates peale kõvaks tõmbunud präänikut. See tundub nii loogiline asi, mida teha. Keegi ei mõtle selle peale, et need esemed on osa teosest, neid peaks ju ümbritsema mingi tähtis aura ja puutumatus.

Lüüs on oma loomingus pidevalt kunstiteose olemuslikule aurale vastu puksinud: kõike võib, lausa peab katsuma ("Härra N" on selles suhtes, et mitte midagi ei tohi katsuda, erandlik). Sageli peab lubama esemetel enda üle kontrolli haarata, laskma asjadel oma liikumist ja käitumist juhtida. Seeläbi mõjub publik Lüüsi teoste puhul enamasti lavastatuna. "Tädi Õie" puhul näib publiku lavastamine piirduvat kahjuks teejoomisega. Lavastuse jooksul tekib tunne, et ülivõimas ja -kõnekas ruumiinstallatsioon (miks mitte isegi lavastuslik installatsioon) on taandatud etendaja kõrval teisejärguliseks. Installatiivseks lavastuseks on kõik eeldused olemas, kuid tervik mõjub siiski rohkem klassikalise teatrilavastusena, mille installatiivsuse taotluse (mille sõnastab etenduse kirjeldus) kaaperdab lootusetult etendaja kohalolu. Installatiivsus on pigem taustal kui esil.

Lavastuslikkus avaldub üldjoontes harjumuspäraselt. On üksteisele järgnevad episoodid õnnetu ja üksildasena näiva Tädi Õie esituses. On ajaline piirang, poolteist tundi, ja publik on ikkagi peamiselt "kõigest" publik. Kiwa loodud helitaust ja Henry Kaschi valguslahendused on teatrile omaselt meeleolu ja õhkkonna loomise vahendid. Seega seisneb suurim erinevus Lüüsi varasemast loomingust peamiselt selles, et Kanuti lavastuse puhul on esil etendaja, mujal aga installatsiooni vaatemängulisus.

"Roti rumba"

Jätkan arutluskäiku Kanuti Gildi Saali lavastusega. Noored etenduskunstnikud Anumai Raska, Liisbeth Horn ja Kärt Koppel on loonud lavastuse, mis kasutab korraga ära paljusid ressursse: tehnoloogiat (ekraanid ja kaamerad), kehalisust, etendaja häält, heli- ja valguslahendusi ning ka publikut. Kui plinkivad ekraanid kõrvale jätta, on lavaruum minimalistlik: vineerist seinad ja põrandad, mis moodustavad astmelise lava, mustad toolid ja keset ruumi laotatud roosa vaip.

"Roti rumba" on esimese poole tunni vältel publikut kaasav lavastus, mille käigus etendajad erinevaid suhtlusviise valides vaatajat segadusse ajavad. Kord vaatavad etendajad publikuga suheldes või ringmänge läbi viies neile otse silma, siis aga etendavad hoopis väikesesse käsikaamerasse ja kannavad oma tegevust üle arvukate, publiku vahele paigutatud ekraanide kaudu.

Selle artikli raames pakub aga hoopis rohkem huvi lavastuse teine pooltund, mille käigus koondatakse publik keskpõrandale kokku, jagatakse laiali popkorn ja karastusjoogid ning asutakse üheskoos pimendatud ruumis eelnenud pooltunni kõrghetki ekraanidelt üle vaatama. Lavastusest saab järsku videoinstallatsioon, mis mõjub tunnetuslikult väga sarnaselt 2022. aastal Kumus nähtud Jeremy Shaw' "Phase Shifting Indexiga". Seda peamiselt seetõttu, et video- ja valguslahendus on sarnase tonaalsusega. Ekraanid on küll väiksemad, olukord intiimsem, kuid neilt näeb siiski üsnagi sarnast materjali: koreograafiat, niisama taidlemist ja vaatajaskonna reaktsioone nähtule. See on tagasivaatamise ja eneseanalüüsi hetk, mis kulmineerub Raska improvisatsioonilise tantsusoologa, mida võimestab publiku kiirenev nipsude ja plaksude mehhanism.⁴ Kogu lavastus koondub, nagu Shaw' installatsioongi, suureks "ühishingamiseks".

Kuigi lavastuse viimast pooltundi võiks käsitleda täielikult kui ühist videoinstallatsiooni või isegi filmi vaatamist, on vaatemänguline pinge seal endiselt täiesti kohal. Ja sellel on mitu põhjust. Esmalt publiku meelestatus: oleme tulnud teatrisse. Teisalt on oluline meeles pidada, et publik jälgib ekraanidelt peaasjalikult iseennast: kuidas eelneva pooltunni jooksul istuti, vaadati ja reageeriti. See paneb publiku aktiivselt mõtlema ja ette kujutama, mida oleks võinud või pidanud teisiti tegema. Kolmandaks on tegemist popkorni ja kihisevate jookidega ühisvaatamisega, mille puhul inimesed on külg külje kõrval, üksteisele lähemal kui ükskõik millises kinosaalis. Nad näitavad näpuga, naeravad, arutavad. Neist saab eneseanalüüsi käigus samuti etendaja, kuna nende reaktsioon, eneseanalüüs, on teosesse sisse lavastatud. Sellisel kujul on installatiivsena tajutav lõpplahendus mõjuv.

"Paus istu mine"

Liigun edasi STL-i, kus 2023. aastal esietendus Keithy Kuuspu lavastatud "Paus istu mine". Kuuspu kannab samuti ametinimetust etenduskunstnik.⁵ Ta õpib 2021. aastast EKA disaini ja rakenduskunsti erialal keraamikat, mis lubab arvata, et tema kokkupuuted installatsioonikunsti ja installatiivsusega on olnud ulatuslikud. Sellest tulenevalt ei osutu just kuigi suureks üllatuseks, et "Paus" on keskmise etenduskunstisündmusega võrreldes äärmiselt staatiline, Evelyn Raudsepa analüüsimudeli järgi pesuehtne installatiivne lavastus. Olemuslikult sarnane oli ka sellele eelnenud 2021. aasta lavastus "Läbi kukkumine". Kuuspu on mõlemal juhul näitlejad objektistanud — nad liiguvad lavastuste vältel umbes sama palju ja korduva mustriga nagu teised liikumatud rekvisiidid, millega lava jagatakse. Etendajate, lavakujunduse ja objektide vahelist hierarhiat on keeruline tuvastada. Kõik oleksid justkui võrdselt tähtsad ja nähtavad. Ometi on lavastuse kõige selgem fookus etendajate kehadel. Need liiguvad vähe, kuid vaatemängulisus seisneb nende läbimõeldud ümberpositsioneerumises. Kui üks kaunis neid laskub kõrgelt redelipulgalt mööda trossi läbi ruumi, saadab publiku kollektiivne pilk teda automaatselt.

Teine oluline lavastuslikkust loov element on heli, mis muutub valdavas osas õhtust õhtusse, kuna helikujundaja Mihkel Maripuu püüab mikrofonidega ruumist helisid, protsessib need digitaalselt ümber ja saadab seejärel ruumi tagasi.⁶ Seega on taustaheli iga kord vastava publiku kõlaga, n-ö kehastub iga kord ümber. Leidub muidugi ka korduvaid motiive, mis tulenevad etendajate tegevusest: kui pesumasin tööle vajutada, laseb see vee sisse ja hakkab surisema. See teeb tööd, kasutab (elektri)energiat ja satub seeläbi kohati samuti lavastuslikkust tekitava elemendi, vaat et isegi etendaja rolli.

Ka Sasha Mirsoni valguslahendused mõjuvad vaatemänguliselt: roosakad, sinakad, rohekad toonid, mis tekitavad lakkamatu lavatossu kaasabil vaatajas unenäolise, natuke isegi palavikuuima meenutava tunde. "Paus istu mine" kujutab vormiliselt mingit udust düstoopilist maailma, mida igapäevaelus naljalt ei kohta, ja suuresti selles tema vaatemängulisus seisnebki. Kuigi narratiivi ja struktuuri justkui poleks ning etendajad ka liiga palju ei tõmble, on "Paus" tajutav ajalist mõõdet kandva lavastusena. See on saavutatud kehade, esemete ja stsenograafiliste vahendite koosmõjus ning selle publiku tajusid nihestav interdistsiplinaarne tervik toimib.

Ene-Liis Semperi isikunäitus

Viimasena vaatlen Ene-Liis Semperi sügisest isikunäitust EKKM-is. Semper on oma karjääri jooksul teadupoolest tegelnud nii kunsti, etenduskunsti kui ka teatriga ja kõnealuse näituse puhul on need kõik lõpuks mastaapselt kokku saanud. Ta on võtnud igast viljeldud distsipliinist mingid mõjuvad meetodid ja siis need üheks "supiks" kokku keetnud. Ja see "supp" on ülimalt meeldejääv.

Näitus, mis koosneb üksteisele järgnevatest ruumiinstallatsioonidest, on läbinisti kogemuslik ja lavastuslik. Juba esimesel korrusel tõmmatakse vaataja kogu täiega installatsiooni sisse: ta peab hakkama kaasa mängima, Semperi taotlustele alluma, veega üle ujutatud põranda kohale paigaldatud kitsastel tellingutel hämaras ruumis küünlavalgel teed leidma. Tasakaaluharjutused ja kõhedust tekitavad heli- ja valguslahendused mõjuvad vägagi vaatemänguliselt. Eriti kui eespool kõõlub keegi veel. Hirm kukkuda või näha kedagi kukkumas on reaalne.

Jakob Juhkami helikujundus täidab kõiki EKKM-i ruume ja hoiab kõhedust ülal ka siis, kui vaataja mööda treppe ühe teose juurest teiseni ronib. Sama saab öelda Aku Lahti ja Rommi Ruttase valgustöö kohta, mis on läbivalt hämar, kohati kliiniliselt sinakas, kuid mitte nagu haiglas, vaid pigem nagu õudusfilmidest tuttavas tapamajas. Seda võimendavad ka kolmanda korruse videoinstallatsiooni ümber riputatud läbikumavad tööstuslikud PVC-ribakardinad. Tervik mõjub reaalajas lahti rulluva õudusfilmi või -mänguna, kus puudub selge antagonist, kuid mis poeb sellele vaatamata üllatavalt tugevalt naha alla.

Põnev on ka teise korruse järjekordne lakutud ruum: järjekordne, kuna Semper on ka varem ruume lakkunud. Kuid sedapuhku jäi tema keele alla kare pind, mis ka publikuni jõudnud kujul vastupanu osutas — keel läks katki ja sein sai verine. Taustaks saab ekraanilt vaadata, kuidas Semper näitusesaalis kõrguva seina verele maalis. Koosmõjus ekraanil mängiva dokumentatsiooni, heli ja sinaka valgusega mõjub see verine sein taas väga füüsiliselt ja kõhedalt. Vaatajagi keel hakkab kihelema ja tekib impulsiivne soov, et tõmbaks kah ühe sahmaka üle mõne puhtamaks jäänud kareda seinaosa. Ja siis tabab mõte, et seda Semper vist ju taotlebki.

Semper on sedapuhku loonud ruumiinstallatsioonidest koosneva näituse, mis mõjub paiguti isegi vaatemängulisemalt kui klassikaline teater. Ta asetab publiku riskantsetesse, hirmuõhkkonnast kantud olukordadesse, mis ei nõua ilmtingimata kunstikaanonlikku tõlgendamist, pigem kogemuslikku läbielamist. Nimetaksin seda pesuehtsaks lavastuslikuks installatsiooniks.

Järeldused

2024. aastal Eestis nähtud etenduskunstnike ja lavastuslikke installatsioone loovate autorite loomingut kõrvutades jäi mulle silma paar aspekti, mille põhjal on võimalik teha mõningaid üldistusi. Esmalt asjaolu, mille ma ka teemat sisse juhatades välja tõin: teatritaustaga valguskunstnikud ja koherentseid helitaustu loovad helikunstnikud on leidnud oma tee kunstiväljale. See on kindlasti üks määravamaid tegureid, miks staatilistest teostest koosnevas kunstivormis on hakatud tajuma vaatemängulist pinget ja seda üha rohkem ka sõnastama. Heli ja valguse abil luuakse sobiv meeleolu, tõmmatakse inimesed tahtmatult teosesse sisse, sellega kaasa ja seda läbi elama.

Teisalt tuleb eraldi välja tuua installatiivsed ruumilahendused, mille puhul on vaatajakogemus viimse detailini läbi mõeldud, nagu näiteks majamuuseumid Urmas Lüüsi loomingus ja õudusfilmilikud või -mängulikud lahendused Semperi sügisesel isikunäitusel. Kunstnik oletab installatsiooni luues, kuidas publik võiks nähtule reageerida, kuhu vaadata, mida katsuda, mida tunda, ja suurendab selle tõenäosust meeleolu kujundavate heli- ja valguslahenduste abil, manipuleerib publikut oma taotlustele alluma. Lavastuslike installatsioonide puhul ei lavastata mitte etendajat, vaid publikut, juhtides vaataja tegevust staatilistele objektidele omaste kasutusmehhanismide kaudu. Objektid "ärkavad ellu", näitusest tekib elamuslik kogemus ning tervik mõjub seega lavastuslikult.

Installatiivsete elementidega etenduskunstide puhul on lavastuslikus fookuses jätkuvalt etendaja keha. Kui lavastatud keha on laval, pöörab publik sellele automaatselt rohkem aktiivset tähelepanu kui ümbritsevale lavakujundusele. Etendaja loob lavastuslikkust justkui iseenesest. Lavastuslike installatsioonide puhul tuleb aga vaatemängulisuse loomiseks teha pisut enamat. On vaja tugevat, publikut tõlgendama või tegutsema panevat ainest ja objekte, mida saadab oskuslik õhkkonna ja meeleolu kujundamine stsenograafiliste vahendite abil,
st peensusteni timmitud ansamblimängu. Abiks on ka narratiiv või fiktiivne karakter, keda on võimalik nähtavas ruumis ette kujutada.

Kõigest eelnevast johtuvalt on vaatemänguliste installatsioonide ja näituste kirjeldamine lavastuslikuna minu arvates põhjendatud. Omadussõna "lavastuslik" võib valmistada publikut ette teistmoodi tõlgendusteks, kuid see pole minu hinnangul veel piisav, et nähtut päriselt lavastuslikuna tajuda. Lavastuslikes installatsioonides puudub sajaprotsendiliselt läbi lavastatud etendaja, mis on klassikaliste teatrilavastuste ja ka etenduskunstide puhul kõige selgem vaatemängulisuse tekitaja. Ometi mõjuvad need teosed sügavamalt kui klassikalisemat laadi installatsioonikunst, pannes publiku reageerima ja "tundeid tundma". Mõnel juhul isegi rohkem, kui "päris" lavastused.

Viited:

¹ Evelyn Raudsepp 2017. Installatiivsus teatrilavastustes. Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritöö, lk 56.

² Tõnu Karjatse 2024. Urmas Lüüs: peerud võivad lõkendada, aga noorus pole hukas. ERRi kultuuriportaal, 8. XII. — https://kultuur.err.ee/1609544932/urmas-luus-peerud-voivad-lokendada-aga-noorus-pole-hukas

³ Ilya Kabakov 1995. Über die "totale" Installation = On the "total" installation = О "тотальной" инсталляции. Ostfildern: Cantz.

⁴ Sabina Liselle Ummelas 2024. Tantsi rotike, tantsi! "Roti rumba" harutab lahti jälgimisühiskonna ja annab publikule piitsa. — https://epl.delfi.ee/artikkel/120324336/arvustus-tantsi-rotike-tantsi-roti-rumba-harutab-lahti-jalgimisuhiskonna-ja-annab-publikule-piitsa

⁵ Keithy Kuuspu koduleht. — https://www.keithykuuspu.com

⁶ Kaja Kann 2023. Igavene aelemine lõpmatus ruumis. — Sirp, 15. IX.