Teatrikevad on olnud iseäranis rikas viimaste etenduste poolest. Kui head lavastust mängitakse viimast korda, on sündmusekaal võrreldav esietendusega, aga ometi täiesti erinev. Esietenduse tihtilugu veel kohmetust elevusest on ajapikku saanud sisutihe mängurõõm ja mõtestatud sõnumitäpsus.

Olen maikuus kogenud viimaste etenduste erinevaid variante. Jätnud hüvasti lavastusega, millega olin isiklikult seotud ("Unistus" Kuressaare teatris, autor ja lavastaja Tiit Palu) ja seetõttu tundsin erilist nukrust. Aga eks parimas mängutujus lavaelule õigel hetkel punkt panna ole sama suur tarkus ja ka sama keeruline kui repertuaariteatris iga lavateekonna planeerimine.

Juhtus ka nii, et viimane etendus koduteatri laval jäigi mu ainsaks esmavaatamiseks: "Klassis" Rakvere teatris, lavastaja Elina Pähklimägi, pineva teema ja seda hoolivalt vahendava näitlejatrioga. Või et lemmiklavastus jäi viimast korda nägemata: "Piruka magus põhi" Ugalas, lavastaja Taavi Tõnisson, vaimukas ja põnev koguperelavastus.

Küllap seegi oleks tibake nagu elukutse mõõtu, kui võtta eesmärgiks näha viimaseid etendusi – kõiki ei vaataks niikuinii, ikka valikuliselt.

Tallinna Linnateater jättis hüvasti suurlavastusega "Põhjas". Seekord vaatasin eelviimast etendust, näinud olen tosin korda. Esietendus Põrgulaval oli aastal 2018 ning Salme kultuurikeskuses 2021. Uku Uusbergi lavastus lõpetas kõrgvormis, ehkki pärast üleloomulikult pikka mänguvahet. Nii tugevat psühholoogilist ansamblimängu, nüansiküllase rolligaleriiga suurlavastust kohtab teatrimaastikul üha harvem. Kui iga repliik on mõtestatud, kui tekst kandub suurde saali näitleja pärishäälega, ilma põsemikrofonide kuulmismeelt lahjendava abita; kui iga osalahendus, iga partnerlus kogub igal etendusel juurde kõlavärve, alltekste, tähendusi – siis on tegu kompromissitu elamusega.

Kindlasti väidab keegi nüüd kategooriliselt, isegi kurjustades, et Maksim Gorki näidendi mängimine pole ajakohane. Aga kui oled ise kogenud, kuidas "Põhjas" publik hingab koos lavaga, muutub selline väide mustvalgeks, nii silma- kui hingeklapiliseks. Sest lavastaja, näitlejad ja meie saalis ei viibinud suvaliste heidikute keldris, vastuoksa, meile anti ühine aeg ja võimalus süüvida inimlikku hingeilma, pingsalt vaagida elus olemise põhiteemasid: usku, lootust, armastust, andestust, halastust.

Ärgem siis magagem olulise lavastuse viimast etendust maha!