Nukke värvid on kirevamad kui Elton Johni prillikollektsioon. Koos on kuld- ja sidrunkollane, vasepuna, briljantroheline, purpur. See kõik võtab silmi kissitama ja tasapisi saab selgeks, et see polegi tore Barbieland, vaid selle taga on iroonia ja ühiskondlik õudus.

"Popkunst on minu jaoks nagu triksteri-kunst, lõbutsemine mingitel populaarsetel teemadel, aga päris naljapiltide tegemine see ka nagu ei ole. See on hetkeseisu tegemine igavikuliseks. Et inimesed saaksid aru, et tegelikult on iga hetk igavik," rääkis Nukke.

Kui keegi tajub maailma ühtse tapeedina, siis Nukke jaoks on kõik kollaaž. See on tema lemmiktehnika. Ta põimib oma maailmad kiht-kihilt kokku ja värvib siis üle.

"Minu liikuma panev jõud on uudishimu. Ma olen uudishimulik inimene. Kui ma midagi välja mõtlen, mul on alati peas pildid olnud, siis ma tahan neid elusast peast ka näha. Uudishimu paneb mind palju tööd tegema. Ma ei mõtle kunagi, et kes vaatab või kes seda osta tahab. Mõtlen seda, et ma tahaks ise neid pilte näha," selgitas Nukke.

Aegamisi jõuab Nukke popikoonide juurest päris ikoonide juurde. Ka siin on midagi võõrast, mis klassikalise ikooni juurde justkui ei kuulu. Aga küllap vanad ikoonimeistrid oleksid samuti kasutanud CD-plaate, kui neil oleks neid olnud. See on Nukke prohvetlik mõistukõne sellest, mis oli, on ja tuleb.

"Minu jaoks on kunst kaasaegne inimlik filosoofia. Ta ei ole tipp-filosoofia ulmelistel teemadel, vaid n-ö realistliku kaasaegse elu filosoofia. Tegelikult ei pea ta midagi kujutama, vaid ka midagi edasi mõtlema või sümboliseerima. See laseb ka inimestel mõtte valla," rääkis Nukke.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.