Äsja ilmus pikisilmi oodatud teose "Eesti muusikalugu" esimene köide, kus on antud ülevaade Eesti alade muusikaloost alates siia jõudnud kristlikust misjonist kuni Eesti vabariigi loomiseni. Uurimuse koostamist juhib peatoimetajana muusika- ja teatriakadeemia professor Toomas Siitan, kellega koos on käsitluse esimesse köitesse panustanud meie muusikateadlaste paremik: Kristel Pappel, Anu Schaper, Anu Kõlar, Heidi Heinmaa, Tiiu Ernits ja Aleksandra Dolgopolova. Uues käsitluses on ajaloo- ja kultuurihuviga lugejate ette toodud põhjalik ja detailitruu ülevaade Eesti ala muusikakultuurist ning ümber tõlgendatud muusikaloo seniseid käsitlusi ilmestanud rahvuskeskne mõtteviis.

Alustuseks õnnitlused! Kaua küpsenud "Eesti muusikaloo" esimene köide on viimaks valmis. See on esimene nii mahukas ajakohane käsitlus Eesti muusikaajaloost. Kui pikalt seda on ette valmistatud?

Teekond on vähemalt mulle olnud väga pikk. Mõnes mõttes algas see juba 1990ndate alguses, seega siis üle 30 aasta tagasi, ja algas see sellest, et professor Urve Lippuse loodud muusikateaduse osakond tookordses muusikaakadeemias võttis üheks oma ülesandeks uue Eesti muusikaloo käsitluse kirjutamise. Ühelt poolt algasid siis väga erinevates suundades põhjalikud ja mahukad alus­uuringud, ühise kollektiivina arutasime ka väga palju uue käsitluse põhimõtteid, töö käis paljude kolleegidega ka väljastpoolt Eestit, eelkõige Skandinaaviast. Soomlased ja rootslased olid just kirjutamas oma täiesti uut tüüpi nii-öelda maiskondlikke muusikaajalugusid ja neile, eriti rootslastele, oli meie situatsioon väga huvitav, sellepärast et me kuulusime ju ka pikka aega Rootsi riiki ja olime olnud osalised selle suurriigi muusikaelus. Samuti oli üsna palju suhtlemist mõne Põhja-Saksamaa ülikooliga, eriti Greifswaldi ülikooliga. Nii et selle töö aluseks on lai rahvusvaheline arutelu muusikalugude kirjutamise põhimõtetest.

Kindlasti ilmub alguses esile ka põhimõtteline küsimus: miks me üldse vajame muusikalugu?

Eestlased defineerivad ennast ja oma kultuuri väga palju muusika kaudu. Jutud laulurahvast, laulupidudest, laulvast revolutsioonist – see on üks lahutamatu osa meie loost. See ei saa olla kirjutamata, aga kirjutamata just tänapäevasel moel. Sellel moel, mis seob meid sügavamate kultuurijuurtega, mis meie veendumust mööda on Lääne-Euroopas. See on üks põhilisi raamatu ideejooni: me kirjutame sellest, kuidas meie loo ühes otsas on kristluse tulek Eesti alale ja teises otsas Eesti rahvusliku professionaalse muusikaelu kujunemine. Meie ülesanne on siduda need kaks punkti kultuuriloos, näidata, kuidas esmapilgul väga kauged punktid on omavahel loogiliselt seotud.

Kas selline lähenemine Eesti muusikaloole on varasematega võrreldes uus?

Eesti muusikalugu on siiani olnud rahvuskeskne ja sellepoolest kindlasti teistsugune. Kõigepealt, ta on olnud palju lühem, sest rahvuslik muusikaajalugu algab XIX sajandi keskpaigast. Me oleme tundnud isegi natukene alaväärsust selle pärast, et meie ümber on muusikakultuurid, mis on palju pikema ulatusega. Teiseks, varasemates muusikalugudes on tehtud selget vahet omal ja võõral. Oleme püüdnud seda ümber defineerida, sest see, mis meil lõpuks on oma, ei oleks saanud tekkida ilma imporditud kultuuri põhjata. Need seosed on meile olnud kõige olulisemad.

See tähendab siis värske käsitluse järgi, et Eesti muusikalugu algab sealt, kust hakatakse enamasti käsitlema kogu lääne muusika ajalugu – gregooriuse laulust?

Sul on õigus, sest see, mida me kirjutame, on kirjaliku muusika lugu. Lääne-Euroopas algab kirjalik muusikakultuur umbes kahe aastatuhande vahetusel. Siis läheb sajand, poolteist – ja see kultuur jõuab praeguse Eesti alale. Meile tuuakse kõik lääne muusikakultuurile omased struktuurid: toomkoolid, katoliku kirik oma liturgia ja laulukultuuriga. See on siin olemas. Ja mulle on olnud alati võõras see, et me ei ole seda omaks tunnistanud. Tegelikult olid ka siin katoliku liturgial omad omapärad – näiteks Maarjamaa staatusega seotud liturgia uuendused. Sellest on raamatus juttu ja sellest on kirjutanud ka baltisaksa ajaloolased. Aga varem on seda peetud marginaalsuseks, sest see on "teisest parteist".

Kui ma mõtlen oma kogemusele üldhariduskoolis räägitud Eesti muusika­loost, siis mulle ei meenu, et oleksime esimestes tundides arutanud missa korraldust või gregoo­riuse laulu üksikasju.

Tõsi küll. Aga kui räägime näiteks linnade kujunemisest, siis linna struktuur on ka ju kõike muud kui Eesti omapära. Kui räägime kas või Tallinna vanalinnast, siis kas me mõtleme, et see on meile olemuselt sügavalt võõras? Tegelikult on see lugu lääne kultuuri integreerumisest.

Kes seda gregooriuse laulu meil siin laulda võisid?

Need olid eelkõige vaimulike koolide õpilased. Kui sa küsid, mis rahvusest nad olid, siis aus vastus on, et ma ei tea. Ei ole kahtlust, et nende hulgas sai olla ka eestlasi, aga enamasti olid nad ilmselt võõrast päritolu. See päritolu küsimus on väga tülikas keskajal ja ka varauusajal, sest inimeste nimed ei reeda seda. Kuid XV ja XVI sajandi linnamuusikute hulgas on nimesid, mille puhul ei ole kahtlust, et nad ei ole sakslased. Samuti ei olnud neil põhimõttelist takistust koolisüsteemi sattumiseks.

Kui me vaatame linnulennult esimeses köites käsitletud perioodi ristiusustamisest omariikluse künniseni, siis kui palju uut on autoritel õnnestunud meie muusikaloo kohta teada saada?

Senistes üsna põhjalikes käsitlustes on olnud ka väga suuri tühimikke, katkestusi. Täiesti uus on selles raamatus XVII sajandi Rootsi aja muusikakultuuri käsitlus Anu Schaperilt. XVII sajandil ühendas kogu piirkonda Rootsi suurriik. Seda piirkonda ühendas sama keel – ka Rootsis räägiti peamiselt saksa keelt, isegi kuningakojas. Seadused olid sarnased, inimesed liikusid piirkondade vahel, kultuurivahetus oli väga aktiivne. Kui kujutame end selles suurriigis mingisuguse vaese äärealana, siis ei pruugi see päris nii olla – näiteks Narvat plaaniti mõnda aega isegi Rootsi kuninga alternatiivseks residentsiks. Tallinnas ja Narvas tegutsesid Läänemere maade väljapaistvamad muusikud. Tallinnas mängiti 1680. aastal Rootsi riigi esimest ooperit. Samuti on XVIII sajand olnud peaaegu tühi leht – nüüd on Heidi Heinmaa kirjutanud sellest tüseda peatüki. Kristel Pappel kirjutab põhjalikult teatrimuusikast ja XIX sajandi kodanlikust muusikaelust. Saksakeelsed muusikaühingud on varem meie kultuurist kõrvale jäetud, aga siin näeme, kuidas eestlased võtavad seltsikultuuri üle ja ehitavad sellele üles omaenda professionaalse kultuuri – need ühenduslülid on väga ilmsed.

Omamoodi märgiline, et muusikaloo esimene köide ilmub just nimelt raamatuaastal. Raamatuaasta tähistamine tugineb kaudsetele teadetele ühest luteri missaraamatust, mis sisaldas eestikeelset trükiteksti. Kas selline raamat võis sisaldada ka lauldavat teksti?

See on keeruline küsimus. Kõik need esimesed raamatud olid põhimõtteliselt tõlked – mitte ainult keeleliselt, vaid ka kultuuriliselt. Kuidas see kohe lauldav oli, selle üle arutletakse ja ka kaheldakse. Siiski tõlgiti ka laule ja eesti kogudused laulsid juba XVI sajandil. Eestisse jõudis luterlus küll kiiresti, ometi jäi see pikalt põneva kultuuriloomega katoliiklikuks ja protestantlikuks piirialaks. Selles pingeväljas sündis ka eestikeelne kirikulaul, mille sünnilugu on allikate puuduse tõttu hämaravõitu, kuid oleme püüdnud ka seda võimaluse piires kirjeldada.

Kui "Eesti muusikalugu" algab värske käsitluse järgi kirikust, siis varasemate arusaamade järgi sai see piltlikult öeldes alguse saunast, kust kostis regilaulu. Juhan Aavik alustab oma 1965. aastal avaldatud "Eesti muusika ajaloo" esimest osa kummardusega selle vana kihistuse poole. Olete loobunud rahvalaulu ja rahvaviisi eraldi käsitlemisest. Miks?

Me ei ole sellest täielikult loobunud – oleme hoolega sisse võtnud kõik ajaloolised allikad, mis räägivad eesti rahvalaulust. Aga neid on vähe. Meie käsitlus on diakrooniline: jälgime aja kulgu ajalooliste dokumentide põhjal. Me ei saa rääkida sellest, mille kohta ei ole dokumente. Aga oleme teadlikud, et kirjaliku kultuuri kõrval on pidevalt olnud ka dokumenteerimata või vähe dokumenteeritud suuline kultuur. Lihtsalt neid kahte kihistust ei ole võimalik segada. Juhan Aaviku kontseptsioon jätkab sedasama suunda, mis oli ka Anton Kasemetsa 1937. aasta käsitluses. See kontseptsioon on meile võõras, sest see räägib rahvalaulust kui mingist ürgsest alusest kunstmuusikale. Aga see on vale – rahvalaul ei jää kunstmuusika tulekuga kõrvale. Ja veel – rahvalaul asetatakse sel viisil primitiivseks vundamendiks, millele kasvab peale kõrgkultuur. Ka see on vale – rahvakultuur elab pidevalt selle kõrval. Meie fookus on kirjalikul kultuuril ja me ei saa seda segada allikateta kihistusega.

See mõte on väärt diskuteerimist: ma pole kindel, et romantiline rahvalaulukäsitlus pidas seda primitiivseks, pigem vastupidi, rahvalaulus nähti elujõu avaldust, mis oli omamoodi vastukaaluks õukonna- või linnakultuurile. See on üks põhjus, miks näiteks Herder pidas rahvalaulu nii oluliseks.

Herderi mõtteviis mõjutas XIX sajandit tugevalt. Eesti Kirjameeste Selts, Kreutzwald, Faehlmann – nende tegevus lähtus sellest. Herder seostas rahva­laulu ürgsete keelekihistustega, mitte muusikaga. See oli pigem keele kui viisi küsimus. Meie rahvuslik liikumine XIX sajandil tegeles pikka aega rahvuslike tekstidega, jättes muusikakihistuse kõrvale. Me kasutame oma rahvuslikes lauludes saksa viise. Regilaul oli vajumas unustusse. Huviorbiiti tuleb see uuesti alles XIX sajandi lõpus, kui Jakob Hurt alustab rahvaluule kogumist – aga ka siis kogutakse peamiselt tekste, mitte viise. Viisid tulevad hiljem. Viisid on olnud justkui pealispinnaks. On erakordne aare, et meil on need rahvalaulukogud, aga teadlikkus nende väärtusest pole veel kaht sajandit vana. Ja ometi – huvi oma muusikaliste juurte vastu on samuti õpitud Herderilt ja teistelt sakslastelt.

Kui võtta võrdluseks kõrvale Cornelius Hasselblatti "Eesti kirjanduse ajalugu", siis tema ikkagi räägib "kirjandusest enne kirjandust". Lähtuvalt sellest XIX sajandil tärganud huvist rahvaloome vastu ja tollal kogutud materjalist saab ka konstrueerida rahvaloomingu ajaloolist olemasolu varasemal ajal.

Minu arvates on siin selge erisus kirjanduse ja muusika vahel. Kirjanduse ürgkihistus on seotud keelega – mõtlemise ja kultuuri aluskihiga. Sellest aluskihistusest teame muusika puhul vähem. Jah, meil on regilaulukogu, aga ma ütleksin, et siin on üks väga oluline protsess toimunud XVIII sajandil seoses vennastekogudusega. See liikumine loobus oma ürgsest emakeelest – muusikalisest emakeelest – ja võttis üle saksapärase laulutüübi. Tekstid on lõppriimilised, rütmi ja meloodia poolest erinevad. Vennastekogudust on süüdistatud regilaulu hääbumises. Mõneti on see tõsi. Teisalt, tänu vennastekogudusele oli XIX sajandiks levinud muusikaline kirjaoskus. Ilma selle nihketa poleks pasunakoorid ja laulupidude liikumine olnud võimalikud. Kultuuriloos ei saa protsesse hinnata plusside ja miinustega. Me püüame muutusi objektiivselt kirjeldada. Meie käsitlus ei ole rahvuslikult emotsionaalne, vaid püüab olla objektiivne.

Jõuame huvitavate ajalookirjutuslike pingeväljade juurde, mis iseloomustavad siinseid ajalookäsitlusi ka laiemalt. Meenub, kuidas arutati vabadusvõitluse kontseptsiooni väljajäämist pärast uue Eesti üldajaloo käsitluse ilmumist. Nüüd tuleb meil uuesti läbi mõelda ka muusikalugu, kus kolonisatsioon on võetud omaks, seda ei peeta enam millekski võõraks.

Minu meelest siin vastuolu ei ole. Me kirjutame oma lugu sooviga näidata, millisel pinnasel meie rahvuskultuur on. Jah, see pinnas on seotud koloniseerimisega. Ütlus "kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust" käib ka meie muusikakultuuri kohta. Meil ei oleks eesti keelt sellisel kujul, kui poleks Heinrich Stahli ja piiblitõlkeid. Samamoodi, kas oleks olemas Rudolf Tobias ilma baltisaksa taustata? Kindlasti mitte. Kogu see tüse taust on sündinud kultuurikontaktidest, kultuuride segunemisest. Me teeme seda ka praegu – sidudes end ise ingliskeelse maailma ja globaliseerumisega. Teistpidi oleks see kapseldumine.

Meie praeguses muusikakultuuris on sellel vanal kihistusel ometi äärmiselt kandev koht, pärimuskultuuri uurimisele ja õpetamisele on pühendunud mitmed institutsioonid. Kohe tuleb meelde helilooja Veljo Tormis, kelle looming põhineb regilaulu pärandil. Kuidas seda kujunenud reaalsust muusikaloo seisu­kohalt ikkagi mõtestada?

Meie teine köide võtab selle teema kindlasti üles. See on vältimatu, sest suuline kultuur hakkab segunema kirjalikuga. Rahvakultuur ise on läbi elanud mitu etappi, muutudes vahepeal peaaegu pseudorahvalikuks lavakultuuriks. Alles pärast seda algab tõelise rahvaliku kultuuri taaselustamine. Tormise suur teene on meie muusikalise emakeele restaureerimine. Aga võime küsida: kas emakeelt on üldse võimalik restaureerida? Kas saame uuesti ära õppida mingisuguse ürgse keele? Mul ei ole sellele selget vastust, aga kindlasti on see keel teistsugune ja tal on kultuuris uus funktsioon. Ta ei vastandu enam meid ümbritsevale kultuuripildile. See on seesama Herderi ideestik: me otsime rahvaliku vaimu väljendust laulude, müütide, tekstide kaudu. Me konstrueerime selle uuesti – see ei ole rekonstrueerimine, vaid konstrueerimine kõige paremas mõttes.

Kui heita pilk lääne muusika ajalookirjutusele, siis tõepoolest, ka seal ei tunta huvi näiteks Homerose vastu, ehkki ta on ju "pime laulik".

Siin on kaks asja. Esiteks: Homeros ei jäta meile viise – see oli suuline kultuur. Teiseks, mis on võib-olla veel huvitavam – nendes kihistustes ei saa teksti ja viisi eristada. See on üks ja seesama. Ka gregooriuse laulus ei ole viisi ilma tekstita ega teksti ilma viisita – need on nagu "kaks ühes".

Gregooriuse laulu on siis ajaloole päästnud dokumentide olemasolu, tema säilinud noodistused?

Täpselt. Aga ta ei klassifitseeru veel helikunstiks. Helikunst algab kirikus siis, kui gregooriuse laulule lisandub kunstipärane kihistus – mitmehäälsus.

Oleme rääkinud nüüd laulust ja tekstist, aga tahaksin puudutada veel ka instrumentaalmuusikat. Võtan taas kujundlikult kokku: kas see algab meil siis turuplatsilt, narride ja meele­lahutajatega?

See on natuke keerulisem. Turuplatside kunst on pigem instrumentaalne, aga ka rahvamuusikas on alati olnud pillimäng. On huvitav, et kuni XVII sajandini ei vajanud linnamuusikud nooti – see oli suuline kultuur ja tegelikult mängisid nad nagu levimuusikud suuresti improviseerides. See kultuurikiht sulandub hiljem kiriklikku kultuuri, kui seal hakatakse rohkem pille kasutama.

See on uue muusikaloo käsitluse esimene köide ja palju huvitavat on veel ka ees. Ütlemata huvitav oleks teada, kuidas leiab käsitlemist muusikakultuur kuni tänapäevani välja, millisena nähtub näiteks Heino Elleri, Eduard Tubina, Arvo Pärdi ja paljude teiste heliloojate koht meie muusikaloos. Kui esimese köite nimel hakkas töö pihta enam kui 30 aastat tagasi, siis kuidas on järgmise köitega? Millal seda on oodata?

Viimased kümme aastat, mil me ülevaatepeatükke aktiivselt kirjutasime, ei kulunud meil sugugi ainult esimese köite peale, vaid paralleelselt käis töö ka teisega, mis käsitleb viimast sadat aastat alates Eesti vabariigi väljakuulutamisest. Sellest osast on palju tekste juba valmis ja lisandunud on ka teisi autoreid nagu Kerri Kotta, Brigitta Davidjants, Aare Tool, Äli-Ann Klooren ja teised. Kuigi see aeg on meile lähemal, on ajalookirjutuses siingi valgeid laike. Näiteks kirjutab Anu Kõlar põhjalikult stalinismi ajast, me ei lähe mööda aladest, mida "suured lood" on varem pidanud marginaalseks, näiteks džäss, popkultuur ja filmimuusika. Tervikpilti teisiti praegu enam ette ei kujuta. Senine töökulg on mind õpetanud olema tähtaegadega ettevaatlik, aga teise köitega enam kümmet aastat ei lähe. Igati on põhjust loota, et kogumiku teine pool saab lugemisküpseks vähem kui viie aastaga.