Elmo Nüganen lõpetas tehnikakooli rätsepana. Siis jäi talle niidist ja nööpidest väheks ning ta haaras teatri eesriidest, sest inimese hingel on vaja maailmasid ja kujutluspilte, mis oleks materjalist, mis ei karda ei vett ega tuld.

Kui vaadata näitleja Nüganeni, tundub, et kõik tuleb nii lihtsalt ja mänguliselt. Anna ainult kolm apelsini, kamaluga improvisatsiooni ja ongi olemas.

Peale lavakat läks Nüganen Ugalasse, kus Kaarin Raid vaatas teda ja sai kohe aru, et see mees on lavastaja. Aastakümneid hiljem kirjutas Raid: "Siiamaani on Elmo Eesti parim lavastaja. Samas reas Efrose ja Šapiroga. See oleks nagu üks kool. Aga kus Elmo selle kooli sai, seda ma küll ei tea."

90-ndate alguses saabus Nüganen Tallinna, Noorsooteatrisse. Nimetas selle Linnateatris ja pani niisuguse energiaga minema, et etendustele polnud pea kunagi pileteid saada. Ja nii 30 aastat. Nii juhtub kui sügaval südames istub soov iga uue lavastusega üllatada nii teisi kui ennast.

"Paljudele loomeinimestele on teada see tunne, et nii kirjutada, nagu ma seni olen teinud, ma enam ei taha, ei suuda, sellel pole enam mõte. Ma pean kuidagi edasi kirjutama. Sama tunnevad ka heliloojad, sama tunnevad ka lavastajad. Nad otsivad midagi sellist, mida nad veel teinud ei ole. Tahavad minna sellisele marjamaale või sellisesse seenemetsa, kus nad veel ei käinud ole. Sest käia kogu aeg ühes ja samas metsas, ja veel peale teisi... Eks ole," rääkis Nüganen.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.