Mis te arvate, miks just krimižanr – teie romaanid sealhulgas – eestlasi kõnetab?

Ma ei arva, et eestlasi krimižanr rohkem või vähem erutab kui teisi rahvaid. Halvasti kirjutatud kriminulle on eesti keelde tõlgitud ja eesti keeles kirjutatud omajagu. Kirjanduse puhul on žanr teisejärguline.

Teil ilmus uus romaan "Apteeker Melchiori" sarjas, täpsemalt "Apteeker Melchior ja nõiutud kabel". Mis innustas teid sarja järgmist raamatut ette võtma?

Ma olen käinud koos Melchioriga Liivimaal 15 aastat ja tundub, et ikka ma ei ole näinud nii palju, kui tahaks näha. Ma tahan rohkem avastada seda Eesti ja eestlaste jaoks väga huvitavat sajandit.

Millega eristub "Apteeker Melchior ja nõiutud kabel" eelmistest Melchiori-lugudest?

Eelkõige on see muidugi lugeja öelda ja arvata. Mina pean oluliseks, et kriminulli puhul on autoril kohus igas raamatus välja mõelda mõned uued žanrilised nõksud, mida ma enda arvates olen siin ka teinud. Sama kehtib "Nõiutud kabeli" kui ajaloolise romaani puhul – ma arvan, et keegi ei saa süüdistada Harglat, et ta on kasutanud selles romaanis äraleierdatud teemasid ja taustu.

Kas Melchiori tegelaskuju areneb selles romaanis mingis uues suunas, võrreldes eelnevate osadega?

Ei, kindlasti mitte. Melchiori tegelaskuju areneb ikka selles suunas, milles autor on teda kujutanud juba mitu romaani. Lihtsamaks ta elu kindlasti ei lähe.

Miks te arvates huvitab inimesi keskaegne maailm, sealhulgas Tallinn?

Mul on raske hinnata, kui paljusid inimesi huvitab keskaegne maailm kui selline. Keskaegne Tallinn on nähtav ja tajutav, ta on meie ümber, aga paljud ei oska seda näha ja kuulata. Äkki need romaanid toovad vana Tallinna meile lähemale.

Millistele allikatele tuginete teoseid kirjutades ning kuidas balansseerite tõelist ajalugu ja fiktsiooni?

Istun raamatukogus ja loen ajaloolisi allikaid. Tihti tuleb välja, et soovitud allikaid ei olegi olemas. Kui ma ütlen, et see lugu toimub Tallinnas 1434, siis ma pean ka ise uskuma, et ma olen kõik teinud selleks, et väita, et nii oli. Ma kasutan nii palju ajaloolisi fakte ja taustu, kui on võimalik ja loo jaoks vajalik.

Kas olete mõne ajaloolise detaili puhul pidanud teadlikult loobuma täpsusest, et lugu paremini toimiks?

Ei. Ilukirjandus on keelefenomen, selle toimimine või mittetoimimine sõltub autori keelelisest võimekusest, mitte ajaloolistest detailidest.

Kui keeruline on hoida pika seeria puhul värskust ja originaalsust, eriti kui tegemist on ajaloolise kriminaallooga?

Ma ei usu, et see seeria on väga pikk, aga samas, kes seda hindab. Minul on seda raske hinnata, mina kirjutan igat romaani nii, et seal oleks sees midagi uut ja see oleks huvitav, muidu ma ei hakkaks üldse raamatut kirjutama.

Kui palju teete ajaloolist uurimistööd iga uue osa jaoks? Kas avastate kirjutades tihti midagi, mis suunab loo ootamatult mujale?

Ma teen täpselt nii palju uurimistööd, kui tundub endale vajalik, aga tihti seda infot, mis mind huvitab, ei ole valmiskujul kusagilt võtta, mis vist on isegi hea. Kirjutamisprotsess on otsuste tegemise protsess, mõned otsused on tehtud juba enne kirjutama hakkamist, aga mõned sünnivad kirjutamise käigus.

Kas olete mõelnud, millised teie teosed võiksid veel sobida ekraniseerimiseks?

Ega Melchiori romaanid ei sobi ükski väga hästi ekraniseerimiseks – seal on palju rääkimist ja lugemist ja ka tekstide uurimist, aga vähe tegevust. Ka uues romaanis on see nii. See on teadlik valik. Küll aga on võimalik dramatiseerida mõni Melchiori lugu suurepäraseks näitemänguks, nagu näiteks Anne Veldi lavastatud "Taani printsi vaim", mida sel suvel Padisel mängitakse.

Milline mõju võis olla filmitriloogial keskaegse Tallinna temaatikale ning teie põnevusromaanidele?

Mul on raske seda mõju kuidagi kaaluda või hinnata. Raamatud ja filmid on väga erinevad asjad, raamatul on üks autor, filmil on mitukümmend, kelle looming lõpptulemuses kajastub.