Augusti alguses ilmus Ariva koostatud 20. sajandi alguse ulmekirjanduse antoloogia "Kuumad allikad", mille kaante vahelt leiab teiste seas tuntud autorite, nagu Tuglase, Gailiti ja Jaiki, kuid ka vähe tuntud autorite, nagu Olaf Roodi, Woldemar Mettuse või Karl Hoerschelmanni tekste.

Ariva sõnul valdab antoloogias kummaline õhustik. "Lood aastatest 1903 kuni 1941. Kui neid ühe kogumina vaadata, siis see üldpilt on küllaltki sünge, aga leidub ka huumorit, irooniat, näiteks Jaiki lugu on väga rahvalikult lõbus, mänglev ja lobe. Nii et on vaheldust, päris palju on surmateemat ja siis on jälle sellist tagaajamist ning keel põses huumorit. Hästi mitmekesine traditsioon, kuigi varju jäänud," selgitas Ariva.

Kui täna seostub ulme esimese hooga kosmiliste teemadega, siis värskesse antoloogiasse seda liiga palju saanud ei ole. "Aga mõnevõrra siiski. On üks lugu August Gregorilt, mis tegeleb veenuslaste sissetungiga, ja Paul Viidingult on suurepärane lugu "Võita on terve planeet", mis, ma usun, on natukene Aleksei Tolstoi "Aelitast" inspireeritud ja tegeleb võimalusega rännata välja kuhugi kosmilistesse avarustesse," rääkis koostaja ning lisas, et pigem jäädakse kahe jalaga maa peale.

Tõuke varajase Eesti ulme antoloogia koostamiseks andis viimasel ajal tekkinud natuke suurem avalik huvi selle ajastu tekstide vastu. See nähtub ka 2023. aastal ilmunud Jüri Kallase ja Joel Jansi koostatud antoloogiast "Minu isa luulud", mis võtab kokku nõukogudeaegse Eesti ulmelise lühiproosa paremiku, ja 2024. aastal ilmunud Raul Sulbi Eesti fantaasiakirjanduse antoloogiast "Põhja konn". ""Kuumad allikad" tegeleb ehk mingite juurte otsimisega," rääkis Ariva.

"Muidugi on iga kogumik selle koostaja nägu. Nii ka seekord. Olenevalt, mida keegi peab talletamisväärseks ja väärtuslikuks tänases hetkes. Tuleb langetada valikuid. Ka "Kuumad allikad" ei hõlma kõiki sellel ajal eesti keeles kirjutatud ulmetekste, vaid see on ikkagi pärlite otsimine. Sellest ajast on ka igasuguseid kummalisi asju, mida ei peaks enam uuesti trükkima."

Antoloogiast leiab nii tekste, mis on ilmunud mitmeid kordi, kui ka selliseid, mis on ilmunud vaid korra mõnes ajalehes umbes sada aastat tagasi ning ühegi raamatu kaante vahele jõudnud ei ole. Või on ilmunud ammu aega tagasi ja ühe korra.

"Aga see töö, et kõik need üles leida, seostada ja valida, mida võtta või mida jätta, see on olnud suur töö, huvitav töö, aga tegevus, mis pakub igal sammul endale üllatusi. Ma ei hakanud seda koostama nii, et olin kõiki neid lugusid varem lugenud. Põhiline aur läheb sellele, et otsid ja mõtled, kus võib veel midagi olla," selgitas Ariva.

Antoloogia nime "Kuumad allikad" ükski lugu kogus ei kanna. "Aga selline lugu hüpoteetiliselt on olnud olemas, vähemalt kujutlusvõimus. 1916. aastal mõtles Friedebert Tuglas välja sellise olematu varalahkunud literaadi nagu Artur Valdes, kirjutas temale järelehüüde ajalehte Päevaleht ja jättis mulje, et tegu on päris inimesega, kes on päriselt kirjutanud väga olulist proosat eesti keeles ja kirjeldas tema kirjeldatud jutte, mida tegelikult ei olnud olemas. Ainus lugu, mida ta pikemalt ei kirjeldanud, kuigi ta ütles, et see on kõige tuumakam, kandis pealkirja "Kuumad allikad". Ta ütleb selle kohta ainult, et see lugu esitab "sügavat ja mõtteküllast tuleviku-utoopiat" ja jätab samas kõik otsad lahtiseks. See tundus hästi sobilik koondnimi värskele antoloogiale," selgitas Ariva.

Ariva on kindel, et antoloogiast leiab ka mitmeid autoreid, keda isegi kirjandusteadlased ei tunne. Näiteks Karl Hoerschelmanni oli baltisakslane, kes elas Tallinnas, töötas kunstnikuna, tegi Estoniale lavakujundusi, aga kirjutas vene keeles. Antoloogiasse jõudis loo "Teine karp" eestikeelne tõlge. "Hästi huvitav tuleviku-ulme lugu, mis keerleb ümber surma ja inimeste ellu äratamise. Aga täiesti unustatud autor, kellelt seni ei ole eesti keeles midagi ilmunud, kuigi ta Eestis tegutses," tõdes Ariva.