Loki sõnul on 29. korda toimuva filmifestivali märksõnad taas põletavad rahvusvahelised kolded. "Sest maailm ikka niimoodi säriseb ja festivali tehes tunneb seda eriti hästi," nentis ta.

"Ja meie oleme kogu aeg kahe tule vahel. See on paratamatu, sest eks osaliselt tuleb see minu idiootlikust iseloomust. Ma tahan säilitada sõltumatust ja vabadust festivalile komplekteerida programmi poliitikasse laskumata. Selles mõttes, et ei lase ühelgi riigil või institutsioonil dikteerida, mida festival võib sinna valida ja mida mitte," toonitas Lokk ning lisas, et kui kõik võistlusprogrammi filmid ära vaadata, saab inimene aru, mis maailmas toimub.

PÖFF-i noorte- ja lastefilmide alafestivali Just Film programmijuht Mikk Granström lisas omalt poolt, mõnusa meelelahutusega suuri publikunumbreid ei saavuta.

"Vastupidi, keerulised teemad on need, mis domineerivad. Suhted kaaslastega, konfliktid kodus või õpetajatega. Ma arvan, et see põlvkond, kes on juba digiajastul sündinud ja kasutab seda kõike kui igapäevast tarbekaupa, ikkagi väärtustab päris kontakti. Just selline hea klassikaline noortefilm, mis räägib temast ausalt, avatult, emotsionaalselt ja siiralt, pakub talle tegelikult huvi ja seda on väga hea tõdeda," rääkis Granström.

Granström lisas, et kuigi kinole on eri aegadel korduvalt tehnoloogiliste arengute valguses lõppu ennustatud, aga inimesi see kinost ära pole ajanud. "Inimene on sotsiaalne olend. Meile meeldib minna kinno ja teiste inimestega seda tunnet koos kogeda. Ma arvan, et seda õhtu lõpuks ükski voogedastusplatvorm elamusena ei paku."

Lokk tõdes omalt poolt, et kõikidel festivalidel on siiski moel või teisel finantseerimisega raskusi. "Probleemid on erinevad. Kui vaadata festivali kui filmi, siis meil jagub raha filmi produtseerimiseks, aga mitte post-produktsiooniks. Rääkimata veel kolmandast ja neljandast asjast. Berliini filmifestivali eelarve oli muidugi umbes 25 miljonit eurot, aga kulud on ka suured. Ainult numbrit ei saa kunagi aluseks võtta. Meie saame õnneks oma festivali teha suure hulga vabatahtlike ja ajutiste töölepingute abil. Kui seda võimalust ei oleks, siis ei oleks ka festivali," nentis Lokk.

"Levitaja määrab festivali olulisuse sellega, millist hinda ta küsib või mis tingimustel ta oma filmi annab. Kui me peaksime maksma neid hindu, mida maksab Helsingi festival, siis me oleksime ammu pankrotis," lisas ta.

Lokki rõõmustab ka asjaolu, et PÖFF-i programmist leiab filme enam kui 70 riigist. "Mulle nii meeldib seda programmi tiimiga koostades, et su ees on terve maailm ja et meile saadetakse filme tervest maailmast. See tähendab, et meil ei ole enam ka paljudesse riikidesse skaute vaja. Sest nad saadavad, ja saadavad väga häid filme," selgitas Lokk.

Tänavune fookusprogramm tuleb Katalooniast. "Kataloonia on põnev oma tugeva identiteediga, keda mulle meeldib alati setudega võrrelda, kes võitlevad samamoodi iga kandi pealt, et nende kultuuriline identiteet ja olme säiliks. Nende filmid on väga huvitavad – seega täiesti avastamist väärt. Lisaks mulle tundub, et eestlastel on mingi side selle hispaaniakeelse filmiga. Ma ei oska öelda, kas asi on selles varjatud kirglikkuses, mis on ka eestlastel olemas. Inimesel on sees mingid pinged, mida ta ei lase välja. Anija mehed käisid ainult üks kord mõisas, eks," sõnas Lokk.