Aastal 1200 oli Otepää Lõuna-Eesti tähtsaim keskus, palju tähtsam kui Tartu. Aastal 2025 on Otepää rahvusvaheliselt tuntud talispordilinn ja turismikeskus. Otepääl joostakse, sõidetakse rallit, suusatatakse. Eesti kirjarahva seast on Otepää kandiga seotud näiteks Mats Traat ja Jaan Undusk. Aga ka humorist Mart Juur, kelle tee Eesti kirjandusministriks algas Vastse-Otepää koolimajast.

"Vastse-Otepää algkool oli minu lapsepõlvekodu. Elasin siin esimesed kümme aastat oma elust, sest minu ema oli selle kooli juhataja. Üks õpetajatest oli veel Eha, teine kooli väga tähtis isik oli söögitädi Irma. Koolimajas kasvamine tähendas seda, et siin oli väga palju inimesi – palju huvitavaid karaktereid ja muidugi lapsi. Kooli miljöö on muide jäädvustatud Peep Uksi dokumentaalfilmis "Kolm talve" (1973). Seal näeb neid lapsi, kes siin koolis käisid, näeb söögitädi Irmat ja näeb minu ema tundi andmas," rääkis Juur.

Samas majas õppis tulevane kirjandusminister lugema. "Kooli läksin viieaastaselt, aga lugema õppisin juba enne. Meil kodus oli kaks raamatukappi, kus olid tollased teosed, mis olid vist peaaegu kõigis kodudes: Balzaci kogutud teosed, Tšehhovi kogutud teosed, Tammsaare viiekümnendate aastate kogutud teoste väljaanne, samuti Luts, Vilde kogutud teosed ja igasuguseid muid raamatuid," meenutas Juur.

"Huvitav oli see, et meil ei olnud sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt". Olen selle üle mõelnud ja seletanud seda nii, et kuna mu isa mobiliseeriti Vene sõjaväkke 1941. aastal ja ta läbis tööpataljoni ning kaks haavatasaamist, siis ilmselt oli tal seiklustest maal ja merel täiesti kõrini. Ta ei soovinud enam seiklusi, vähemalt mitte selliseid. Küll aga lugesime hoolega raamatusarja "Maailm ja mõnda"."

Juur tõdes, et ka oma naljasoone on ta saanud Vastse-Otepäält. "Üks hästi oluline raamat minu jaoks on Lutsu Kevade. Tänapäeval räägitakse juba sellest, et Kevadet on noortele keeruline seletada, sest miljöö on teistsugune, kogu see maailm on muutunud. Aga tänu sellele koolimajale oli Lutsu Paunvere kool minu jaoks väga tuttav keskkond."

"See põhiline huumor tuleb ju tegelikult kodust – vanematelt, kõnekäändudest, naljajuttudest ja muudest juttudest, kogu ümbritsevast keskkonnast. Nii et siit see huumor pärit ongi. Ja lõpuks, kui ma mõtlen tagasi, siis see aeg, mil mina kasvasin, oli veel šokk nii Nõukogude võimu tulekust kui ka sõjast nii värske. Mul oli kogu aeg tunne, et sõda polegi veel lõppenud. Selles keskkonnas oligi huumor ja inimestevaheline koostöö see, mis aitas üldse sellest ajast läbi tulla," märkis ta.

Põhikooli alguses Suurlinna Otepääle kolinud Juur unistas alguses hoopis arheoloogiks saamisest, aga temast sirgus üks Eesti edukamaid kirjanduse populariseerijaid ning inimloomuse lahtimõtestaja läbi sõbraliku huumori.

"Ma teadsin, et kolin linna, millel on kuulsusrikas ajalugu – tähtis ja suur linn. Eks ma natuke kartsin ka, sest juba tol ajal oli Otepääl spordilinna ja suusatamise pealinna kuulsus. Olin kasvanud maal ega teadnud linnaelukommetest midagi, Otepää koolist samuti mitte. Mul oli jäänud mulje, et kohe kui tuled Otepääle kooli, pannakse sind suusatama. Ma natuke seda oskasin, aga hullem oli see, et olin käinud ekskursioonil Otepääl ja meile näidati Apteekri suusahüppemäge. Millegipärast jäi mulle mulje, et kohe kui lumi maha tuleb, peavad kõik viiendad klassid sealt suuskadega alla sõitma," naeris Juur.

"Ma mäletan, et enne Otepääle kooli tulekut olin kodus õhtuti murest hullumas. Tõsiselt – ma kartsin, et mind sunnitakse sealt mäelt alla hüppama ja ma saan surma. Aga õnneks sellist asja siiski ei juhtunud."

Noorele Juurele sümpatiseeris Lutsu kõrval ka Mark Twain ning kodus käis ajakiri Pikker. "See kõik tundus kuidagi oluline. Aga ma ei näinud ennast selles vallas kuidagi tegutsemas. Juhtus see, et mul oli kaks klassivenda ja parimat sõpra – Aarne Ader ja Vello Sõukand. Meil oli selline loominguline kombinaat. Tegime bändi, filme, raadiosaateid, estraadikavasid. Kõik toimus Aarne kodus, tema toas.
Muuhulgas kirjutasime ka jutukesi, andsime välja oma ajalehti. Siis tekkis meil mõte saata neid lugusid ajakirja Pikker. Me kõik saatsime ja me kõik saime seal ka avaldatud," rääkis Juur, lisades, et kuidagi jäi tema Pikrile edasi kirjutama.

"Seal oli toimetajaks väga tuntud humorist Kalju Kass, kes võttis vaevaks minuga tegeleda. Ta tegi minuga midagi sellist, mida tänapäeval noorel autoril on väga keeruline leida ehk ta oli mulle justkui mentor. Ta luges mu lugusid, selgitas, mis on õnnestunud, mis vajaks järeltöötlemist ja mis võib üldse ära unustada. Ta tegi minuga päris toimetajatööd. Muuhulgas ütles ta ka seda, et kui ma tahan saada humoristiks – ja selleks ajaks ma juba tahtsin –, siis võiksimegi teha nii, et pärast ülikooli tuleksin Pikrisse tööle. Ja nii see ka läks."

Juure enda tekstid tegelevad sageli tavaliste inimeste murede ja rõõmudeaga. "Ma jälgin inimesi küll, olen väga uudishimulik. Mulle väga meeldib kuulata linna peal jutukatkeid ühistranspordis ja poes. Seal võib vahel kuulda väga eesriiet-ära-tõmbavaid lauseid. Täna toimub inimeste jälgimine muidugi ühismeedias. Seal avaldub küll võib-olla ainult killukene või ainult üks sektor, aga ka see võib olla huvitav," selgitas kirjandusminister.

"Väga paljud naljad juhtuvad elus ja nõuavad lihtsalt kirjapanekut, aga humoristina pead sa kirjutades enamasti selle keskkonna ja need karakterid ikkagi ise looma. Sotsiaalmeedias naljataja, lõuapooliku ja pullimehe ning kirjutava autori vahel on ikka teatav vahe," tõdes ta.

Juur lisas, et huumor tema igapäeva elus nii suurt rolli ei mängi kui arvatava võiks. "Muidugi oleneb ka. Kui saame sõbraga kokku ja veedame mõnusalt aega, siis on see suurepärane. Aga ma päris ei otsi nalja. Kui keegi saadab mulle midagi, ilmselt arvates, et teevad mulle tohutu teene selle Facebooki lingi või videoga, ja ütleb, et vaata kui naljakas see on, siis ma ei tee neid lahti, sest mind ei huvita see. Täpselt samamoodi ei viitsi ma kuulata anekdoote, sest ma tean väga hästi, et anekdootidel on neli põhilist süžeed ja tuleb ette ka tõeliselt naljakaid lugusid, aga mitte liiga sageli," sõnas ta.

"Kõige rohkem ohkama paneb alati see, kui keegi tuleb jutuga, et räägib mulle hästi naljaka loo, mida ma võib-olla saan kasutada. Kasutada saab muidugi igasuguseid asju, aga kui inimene juba eeldab, et tema juhtum on kuidagi naljakas, siis enamasti see lugu on tüütu," naeris Juur ning tõdes, et huumor ongi väga keeruline valdkon.

"Ta läheb sisse psühholoogiasse, võimusuhetesse, sugudevahelistesse suhetesse. Tegelikult ümbritseb meid igal pool. Ta võib olla väga tõhus kaitsevahend, väga tõhus ravim ja väga hirmus relv."

Kuigi keegi võib nalja peale ka solvuda, siis see Juurt ei morjenda, sest see on iga inimese õigus ja seda tuleb võtta tõsiselt. "See kõik ongi hästi isiklik ja subjektiivne. Huumor võibki olla just nimelt võimu ja vägivalla instrument ja selliste n-ö naljadega tehaksegi inimestele päriselt haiget. Aga humoristi töö ei ole kehtestada või kinnistada mingisuguseid hierarhiaid, vaid pigem neid vaikselt peegeldada, panna küsimärke ja võib-olla näidata ka alternatiive," toonitas Juur.

"Huumori puhul on kaks asja kõige tähtsamad. Sa pead olema tark ja sa pead olema täpne. Kui sa ei ole tark ja lööd mööda, siis on tulemuseks mingisugune kapsamaa. Kui sa oled kindel selles, mida sa teed ja kui see asi on õige, siis see on juba vastuvõtjate asi, kas neid midagi häirib või solvab," lisas ta.