Aastakümneid tantsinud Peremees ja Kruusement tõdesid, et treeningkoormust aastatega vähendada ei saa. "Kui ma kümneaastaselt balletikooli läksin, siis meil oli kuuepäevane töönadal. Sealt edasi oli ka Estonias kuuepäevane töönädal. Ehk ma olen kümneaastasest alates kuni balletiartisti karjääri lõpuni töötanud kuus päeva nädalas. See on tohutu hulk tunde ja tohutu kogus etendusi, mis selle aja jooksul on ära tehtud," rääkis Peremees.

"Tantsijana pead iga hommik alustama mõnes mõttes justkui algusest. Pean saama igahommikuse kehatunde kätte, see on tantsijale nagu hommikusöögi söömine. See treeningtund tuleb taha alati, isegi, kui sul ei ole sellel päeval etendust või proovi," lisas ta.

Kruusement lisas, et kui paar päeva vahele jätta, siis tunne hea ei ole. "Keha saab sellest aru. Koormus on siiamaani stabiilselt kõrge olnud ja minu kehale tundub see praegu veel hea," tõdes Kruusement.

"Kui muidu võib mõelda, et tantsijana võib tegutseda põhimõtteliselt nii kaua, kui sa tunned, et sa jaksad, siis klassikaline tants on muidugi ääretult nõudlik stiil. Sellel on ikkagi mingisugused vanuselised piirid. Füüsis peab olema nagu pillikeel, nii pinges, et seal ei ole üldse mingit eksimisruumi. Seal ei saa natukene omamoodi teha või täna natukene teistmoodi teha. Klassikalise tantsu maailmas oled sa plastiliin koreograafi käes ja pead täpselt vormi mahtuma," selgitas Peremees ning lisas, et tema jaoks on see aeg läbi.

"Esimesed kümme aastat oled sa noor tantsija ja kui saad 30-aastaseks, siis hakatakse sind nimetama vanaks tantsijaks. Balletitantsija karjäär kestab enamasti 20 aastat ehk esimese poole oled sa noor, teise poole vana. 30-aastaselt sa juba teadvustad, et nüüd ma olen vana. Minu jaoks on see natukene nagu klaaslagi. Mulle antakse seda mõista ja mulle on seda ka konkreetselt öeldud, et me ei saa sind kasutada, sest sa oled liiga vana," tõdes Peremees.

"Ma proovin mõista, et ma olen see kes ma olen ja seda ma muuta ei saa, aga see ei saa minust võtta seda sisemist tungi. Loominguline külg minus domineerib nii tugevalt, ma ei saa sellele vastu. Ma tean, et minuvanused kolleegid on tantsimise lõpetanud, neile tundub see loomulik. Minul on selline tunne, et mul on veel midagi öelda," märkis ta.

"Ma liigun neoklassikast natuke vabamas suunas, kaasaegsema tantsu poole, võib-olla millegi jazz'ilikuma poole, mis on ka balletiga seotud," märkis Peremees.

Kruusement lisas, et kavatseb tantsida lõpuni välja. "Ma ei ole seda lage enda jaoks välja mõelnud. Võimalikult kõrge eani ja proovida võtta sellest välja see, mida see mulle tähendab," selgitas Kruusement. Mõlemad tantsijad tõdesid, et valmisolek mõnede teemade käsitlemiseks saabubki alles tantsumaailma mõistes hilisemas eas.

Peremees ja Kruusement astuvad sel aastal koos lavale Fine5 tantsuteatri lavastuses "I.P. – Igatsus Piirideta", mis sündis Peremehe peas juba aastal 1996. "Kui mina nägin kinos noore inimesena sellist suurt mastaapset filmi nagu "Inglise patsient". Need näitlejad, see kõrb, läbipõimunud saatused, suur igatsus olid minu jaoks nii suur elamus. Aastakümneid hiljem, kui tunnen, et minu tantsijakarjäär hakkab lõpupoole jõudma, sain aru, et ma olen terve elu olnud klassikalise tantsu laval haldjas, sülfiid, printsess ja armas talutüdruk, teinud armsaid ja õrnasid rolle, kus mul oli hästi kindel ülesanne, mis mulle ka meeldis, aga mul oli alati igatsus olla inimene, naine, armastaja, ema," rääkis Peremees.

"Kõik need varjundid ja erinevad tunded, mis minu kui naise elus võivad ette tulla. Tahtsin seda poolt ka näidata," lisas ta.