Tänavusel Arvo Pärdi 90. sünnipäeva-aastal on Maria Listra esitanud Pärdi loomingut koos Tallinna kammerorkestri, Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tõnu Kaljustega nii Saksamaal kui ka USA-s New Yorgis. Listra sõnul on tema Pärdi repertuaar küll kitsas, ent see-eest väga ilus. "Minu põhiline teos on Pärdi "L'abbé Agathon", teine teos on "Stabat Mater", mida soleerisin sel aastal. See repertuaar on minuga kaasas käinud pikki aastaid, alates 2018. aastast," ütles laulja.

Listra on rõhutanud, et lähtub tugevalt tekstist ja loost, mida teos endaga kannab. "L'abbé Agathon" on lugu isa Agathonist, kes teksti kohaselt on umbes 4. sajandi kristlik preester Egiptuse kõrbes. "Lugu räägib sellest, kuidas ta kõnnib turule, et müüa neid asju, mida tal on müüa, selleks et saada raha ja anda see kellelegi, kellel on seda vaja. Tee peal kohtab ta pidalitõbist, kes palub, et võtke mind kaasa turule. See esimene suur moment selles teoses on, et l'abbé Agathon võtab ta n-ö sülle või õlale, toetab teda sel teekonnal, kartmata seda, et ta on pidalitõbine."

"Ta ületab selle võõra-oma barjääri kohe selles loos. Müüb oma asjad turul, pidalitõbine palub, et osta mulle süüa, osta mulle midagi ja siis kõik asjad saavad otsa. Ja Agathon ütleb, et ma nüüd lahkun, mul pole enam midagi müüa. Siis ütleb pidaltõbine, et vii mind palun sinna kohta tagasi, kust sa mind kaasa võtsid, mida Agathon taaskord teeb. Jõudes sinna kõrbetühjusesse tagasi, kohta, kus nad kohtusid, tuleb välja, et pidalitõbine on ingel. See moment on muusikas väga särav, väga ülev, väga energiline ja siis tuleb välja, et see on issanda ingel. Kui see ilmutuse moment läbi on, siis Agathon tõstab silmad ja kedagi ei ole. Ta on jälle selles tühjuses, vaikuses, aga ta on saanud proovilepaneku ja õnnistuse issandalt," kirjeldas Listra.

Listra esimesel projektil Tõnu Kaljustega koos esitatigi kaks õhtut Arvo Pärdi muusikat. Ühes proovis toimus Listral armas kohtumine Pärdi endaga. "Mina ei teadnud, et proovi on tulemas ka Arvo Pärt ise. Minu jaoks oli see nii suur asi, ma nii pikki aastaid tahtsin Tõnuga koostööd teha. Seisin laval ja mõtlesin, et olgu, nüüd siis läksime. Siis ma vaatan, et keegi tuleb trepist lavale. Ma jõudsin mõelda, et huvitav, kes see on ja siis ma nägin, et see on Arvo Pärt. Tõnu nägi minu näos üllatust, ütleme pehmelt, ja vist ütles, et kõik on hästi. Siis tuli Arvo kõige suurema soojusega minu juurde ja ütles, lapseke, sa oled väga tõsine, see on naljateos, ära võta seda nii raskemeelselt," meenutas Listra, kelle esimesed interpretatsioonid teosest olid, et see on tõsine ja raskemeelne algusest lõpuni. Tagasiside, mis ta pärast kontserti Pärdilt sai, oli väga hea.

Listra võrdleb Pärdi muusikat rabajärvega. "Tundub, et pole midagi, aga kui sa käid seal, siis sa ei näe rabalauka põhja. Sa saad põhja näha ainult siis, kui kõik on tüüne ja väga-väga suure eneserahuga, mingi rahu välismaailmaga, rahu ümbritsevaga või vähemalt rahu otsinguga. Siis kuidagi see muusika hakkab helisema. Mina kirjutan kõikide nende interpreetide öeldule alla, kes ütlevad, et nagu ei oleks ju midagi. "L'abbé Agathon" samamoodi. See teos on väga nõudlik, pikk ja suure ulatusega, aga teos ära laulda ei ole probleem. See on mu eriala, mu töö. Ma arvan, et mu asemel võiks olla väga palju sopraneid. Aga olla selle jutuga kaasas, ja lõpus ka endast ja publikust läbi mõtestada see, mis seal juhtub, kui suur see on, kui väike see on, see on see Pärdi muusika võlu ja valu – justkui ei ole midagi, aga kõik on," rääkis Listra.

Carnegie Hallis New Yorgis, kus Listra sel aastal debüteeris, said kokku Pärdi vaikus ja metroorongi müra. Listra tunnistas, et talle meeldis metroo kontrast väga. "Kui maailmas oleks vaikus igal pool, siis Arvo Pärt poleks kirjutanud seda muusikat, mida ta on kirjutanud. Minu arust tema muusika on kogu aeg dialoogis mingisuguse välismõjuga, -maailmaga või inimese enda sisemüraga. See on mingisuguse asja peegelduses kirjutatud. Mulle see metroo meeldis, sest minu kõige vaiksemad kohad olid vaiksemad, kui see metroobass, mis seal oli. Minu jaoks oli lihtne luua sinna igasuguseid paralleele, mis ei vähendanud seda teost. Ma saan aru, tegelikult see korraks ehmatas, mõjutas meid kõiki, aga ma arvan, et seal tekkis mingi huvitav lisakiht," sõnas laulja, kes varem polnud ei artisti ega turistina USA-d külastanud.

Listra on põhjalikult tegelenud muusikalidega ja muusikali ajalugu ka õpetanud. Muusikalide maailm näitab tema sõnul Ameerika ühendriike kui väga laiade ja keeruliste kontrastidega ühendriiki. "Niisama riigiks seda kutsuda on kummaline, sest see suurus on täiesti hoomamatu, kui palju see kätkeb põhjast lõunasse ja idast läände kõike. Muusikaliteater on ameeriklaste jaoks selline oma väljendus, oma žanr, nende mina-peegel olnud väga kaua. Ja minu, ütleme siis, sotsiopoliitiline huvi Ameerika vastu eksisteeris ka enne seda, kui ma hakkasin muusikali ajalugu õpetama või üldse uurima, aga ma arvan, et need kaks asja said seal ilusasti kokku. Broadway on väga palju olnud seotud poliitiliste ja majanduslike hoovustega Ameerikas," lausus Listra.

Ka praegu saaks Listra sõnul Ameerika elust ja poliitikast muusikali kirjutada ja küllap seda tehaksegi. "Viskan ennustuse õhku, et sellest saab selline uue poliitsatiiri, muusikaližanri uus tõus. Seda on alati olnud Euroopas ja Ameerikas ka, aga täiesti võimalik, et sellest saab uus laine või liikumine tõuke. Ma arvan, et neil on seal väljendamist küll," leiab laulja

Jõulumuusika käib koos Listraga

Maria Listrat seostatakse tihti jõuludega, iseäranis lauluga "Talveöö", mida ta esitas avalikult juba seitsmeaastaselt. "Minul selle sees olles on väga keeruline tajuda, aga see oli üks moment, millest ma saan tagantjärele aru, mis on jäänud inimestele meelde. Siiamaani minu kolleegid ja head-paremad tuttavad seda ikka vahepeal mainivad," ütles Listra, kelle perspektiivist oli see esinemine üks suurepärane sõit Lapimaale jõuluvana juurde. Seda, kust või miks on jõuluatmosfäär temaga kaasa hakkama käinud, ta tegelikult ei tea.

"See on see vaikuse ja rahu aeg, midagi minu iseloomus on, mis sellega haakub, kuigi, kui siin kõrval oleks mõni minu sõpradest, siis vaikuse ja rahu peale muidugi vaataks nad mulle otsa ja küsiksid, kas sa tõepoolest samastad ennast vaikuse ja rahuga. Tegelikult ma olen väga kiire loomuga ja võin olla väga, ütleme, käre või impulsiivne. Aga midagi selles jõulumuusikas on, mis minuga on sobitunud," nentis laulja, kelle repertuaaris on "Talveöö" praegugi.

Esimest korda esines Listra vaid kolmeaastaselt Soomes, Punase Risti jõuluüritusel, kus ta pandi laulma laua peale. Enda sõnul ta seda ise ei mäleta, küll aga on tasuks saadud puidust kuuseehted tal siiani alles. Perioodi, mil ta "Laulukarussellis" osales, mäletab laulja aga selgesti.

"Minu jaoks on telemajas liikumine alati olnud midagi väga erilist ja ma mäletan, et mind lapsena huvitas, et on kaameramehed, foonikas on inimesed, kõik teevad oma tööd. Mul on tunne, et mul on teatriga sama suhe kui siis, kui ma lapsena käisin telemajas. Mäletan, et ma olin Eesti Raadio esimeses stuudios emaga kaasas raadioproovides, sarnases vanuses. Mulle meeldis olla selle kõige sees, selle kontsentratsiooni sees. Selle sees, et on palju inimesi, kes kohe hakkavad laulma ja enne seda on kõik vait. See tähelepanu ja keskendumine on nii absoluutne. Ma arvan, et need on mingid mõjutused. Aga see, et ma pidasin viisi, seda teavad minu vanemad, mina seda ei mäleta, kust see tuli," sõnas Listra.

Listra meenutas, et talle meeldis juba lapsena mõte esinemisest. "Mulle meeldis vist see, et kuidagi midagi jagada või teha midagi toredat. Ma ei mäleta, mis see sisemine impulss täpselt oli, aga ma mäletan, et mulle meeldis mängida, et ma olen esineja või mängida, et ma olen laulja. Ma arvan, et selles vanuses oleks olnud minu jaoks väga loogiline, et ma seisan laua peal ja laulan "Püha ööd"," ütles Listra.

Mõttele lauljakarjäärist jõudis Listra teismeeas. "Ma pole küll jäärapäine, olen plastiline, koostööaldis, aga on mingid momendid, kui ma tajun, et see on minu mõte ja sellest ma ei pöördu. Teismeeas ma leidsin ennast selle mõtte juurest, et mis siis saaks, kui ma ei laulaks. Mingi hetk oli see mu jaoks väga suur probleem, sest ma olin nii harjunud juba kõige selle sees olema," lausus Listra.

Muutus tuli, kui ta läks õpingutega Inglismaale ja sai läbi teatri uuesti muusika kätte. "Praeguses hetkes ma enam ei pea selle mõttega tegelema, et mis oleks olnud, kui... Pealegi on mul tunne, et kui mul peaks 15 aasta pärast tulema mõte, et ma tegelikult enam ei laula, teen midagi muud, siis ma hoian seda ust enda jaoks lahti kogu aeg," sõnas laulja.

Londoni mõjutused

Londonisse läks Listra juba keskkoolis, kuid siis ei olnud tema prioriteet õppida laulmist. "Keskkoolis Inglise kolledžis sain ma suurepärase keelepõhja ja ma tundsin, et minu jaoks see 14 või palju neid aineid oli, oli liig, see ei olnud minule, see ei olnud minu tee enam, ma ei jaksanud ja mul kadus ära motivatsioon õppida. Ja siis kooli poolt tuli selline pakkumine, et saaks minna vahetusaastale. Ma kuidagi väga kartsin seda sammu, aga mul olid väga head klassikaaslased, kes kõik ütlesid, et see on nii loogiline, muidugi mine, miks sa ei peaks minema," meenutas Listra.

Klassikalise ooperilaulu asemel valis Listra keskendumise teatrile. "Osaliselt see, et ikkagi ooperilaulmine ja ooperid, muusikateatri tegemine oli minu eesmärk ja mu sõbrad, kes olid käinud minu kontserdil, ütlesid, et sa oled laval nii palju igavam kui päriselus. Ja siis ma sain aru nende vaatest, et selles on tõesti mingisugune suur eraldatus, mida enam ei ole, nende kahe identiteedi vahel. Ma sain aru, et teater on see puuduv lüli, et mingisugused vahendid, mingi keel, mida ma ei oska, mida mul on hädasti vaja," sõnas laulja, kelle jaoks olid keskkooli ajal alanud teatriõpingud murrangulised.

Kui enne oli Listra olnud laval konservatiivsem, siis Londonist saabus ta hoopis lahtisema ja emotsionaalsema artistina. Laulja sõnul oli tal enne konservatiivsem arusaam ka iseendast. "See on ju ka väga inimlik, eriti selles vanuses, sest ma läksin Inglismaale siis, kui ma olin 17. Me ju kõik oleme mingisugustes erinevates arenguetappides, meil on ju minapilt olemas ja siis see muutub, murdub või jääb seisma. See käib kaasas," tõdes ta.

Listra nentis, et tegi õpitee valiku selle mõttega, et jääb laulmise juurde. "See mingisugusest asjast loobumine tuli gramm hiljem, kui ma ülikooli ajal ei saanud sisse nendesse akadeemiatesse, kuhu ma tahtsin sisse saada. Ma olin juba oma teatriõpingud siis lõpetanud, bakalaureusediplom oli käes ja siis ma ikkagi veel arvasin, et ma jään Londonisse. Mäletan, et ma mõtlesin, et sa nüüd pead ennast intelligentseks nooreks inimeseks, et see uks on kinni. Ära nuta, et see uks on kinni. Mine koju. Ja see oli nii konkreetne mõte, sest ma olin selleks ajaks peaaegu seitse aastat olnud Londonis ja see on suurlinn, mis on ka suurlinn, rääkides just mürast. Kuidagi mingid asjad lihtsalt väga ilusasti klappisid kokku," rääkis Listra hetkest, mil otsustas Eestisse tagasi tulla.

Listra lugu tõestab, et tingimata ei pea käima suurtes akadeemiates, et ooperilavadel laulda. Ta on veendunud, et erinevaid eluradu on sama palju kui erinevaid inimesi. "Mingil hetkel hakkab tunduma, et ainult A pluss B võrdub C. Aga tegelikult ju nii ei ole ja kui uurida mingisuguste inimeste elulugusid või lugeda või vaadata, kuidas üks asi on viinud teiseni. Üldiselt elul on harjumus olla huvitavam kui meie suudame ette kujutada. Lihtsalt mingil hetkel tekib see tunne, et olgu, kui ma nüüd seda sammu ei tee, siis sinna ma ei jõua. Aga tegelikult see ju nii ei ole," ütles laulja.

Suhe Eestiga kujunes Londonis elades huvitavaks rännakuks, mis võttis aega niisama kaua, kui Listra Inglismaal elas. "Eesti-lemb olen ma alati olnud, ma olen nii palju laulnud eesti keeles ja ma olin Eesti-lemb ka enne sinna minekut. Aga selleks ajaks, kui ma tagasi tulin, oli mul tekkinud mingisugune täiesti uutmoodi tundlikkus eesti keele suhtes ja eesti keele teistsugune väärtustamine, samamoodi ka inglise keele suhtes. Ma olen tohutu suur inglise keele ja inglise luule ning kirjanduse fänn siiamaani. Ma mäletan, et oli üks konkreetne moment, kus ma tundsin, et ma ei jaksa enam, et maasikas on strawberry. Ma ei jaksa enam, ma tahaks minna poodi, öelda "Tere, aitäh, maksan kaardiga" ja kõik. See tagasituleku soov oli mingisugusest keelesoonest kuidagi tingitud. Ma sain tagantjärgi alles aru, kui tugevalt see mind suunas koju tagasi, et maasikas on maasikas, mitte strawberry," nentis Listra.

Roll Lydia Koidulana

Oma murranguliseks rolliks ooperilauljana peab Listra Lydia Koidula kehastamist Alo Põldmäe kammerooperis "Emajõe ööbikud". "See oli täiesti pöörane. Tervitused Alo Põldmäele. Kui mul on küsimusi vahepeal Jannsenite pere kohta, siis ma helistan talle ja küsin. Alo teab seda ka, ma olen nii palju rääkinud sellest, et ma lähen kogu aeg ikkagi oma juttudes tagasi, 2019 aasta, Tartu Uus teater, Ivar ja Kristiina Põllu, Alo Põldmäe, kammerooper, "Emajõe ööbikud", see tuleb minu suust nagu plaadilt," ütles laulja. 

Listra usub, et Lydia Koidula ja tema tekstid on suuremad kui elu. "Me teame ju Koidula olemasolu, mäletame meie ilusat Eesti sinist sajakroonist, kus oli suitsupääsuke ja Koidula. See tema mingisugune olemasolu või siluett, see soeng, see kõik on kuidagi suurem kui elu. Ja siis need tekstid, mis on laulupeol, on ka suuremad kui elu. Selle ümber on mingisugune sümboolika," märkis ta.

Kui Listra "Emajõe ööbikute" etenduseks valmistudes Malle Salupere poolt kokku pandud Koidula elulugu hakkas lugema, tekkis tal eneses haakumine ja vaimustus Lydia Jannseni kui inimese suhtes.

"Ainuüksi see aeg, milles nad elasid, oli nii keeruline. Mitte miski ei näidanud suunda, et eestlased üldse peaksid alles jääma, et eestlased saavad oma keelega tõusta mingisugusele kirjanduslikule või kunstilisele tasemele. Üks pool tahtis saksakeelset elu, teine tahtis venekeelset ja siis kuidagi selle vahel kiiluvees käis mingisugune asi, mingi projekt, mingisugune soov ja Jannseni pere oli selle keskel. Lihtsalt see, et sellises ajas üks perekond hakkas arendama eesti keelt mingisugusele tasemele. Mitte ainult nende perekond, neid inimesi oli seal palju ümber, aga et ikkagi nii palju olid nemad selles sütikuks, selleks tõukemomendiks," rääkis Listra.

Lydia Jannsen oli sel ajal vanuses 20 kuni 30. "Ainukene küsimus oli, et miks sa ei ole mehel. Siis ta kirjutab ja kirjutab ja kirjutab ja loob ja loob ja loob. Ta oli poliitmõtleja, ta oli seltskonnategelane, tema hoidis seda Jannsenite salongi ja ma lugesin seda, mõtlesin, et ma ei saa aru, kuidas ma ei tea, kes oli Lydia Jannsen inimesena, naisena selles ajas ja üldse, mis perekond see oli. Ja et ärkamisaeg ei ole talutared. Need eksisteerisid, sest eestlane oli maarahvas," kirjeldas laulja ja lisas, et ta ei saa siiani lõpuni aru, miks see teema temaga ikka veel nii palju haakub.

Sellele miks Koidulale ja ka eestlastele oma muld nii tähtis on, ei oska Listra ühest vastust anda. "Miks, laulupeo sfääris olles näiteks, on Juhan Liiv kirjutanud, "Ta lendab mesipuu poole". No see tekst on ju võimatu oma valus, oma ilus ja selles mingis tungis selle maa poole. See on täiesti üle mõistuse. See on üle mingisuguse taju. Miks see muld nii tähtis on, miks see maa nii tähtis on, miks see oli tähtis Koidulale 20-aastaselt, 23-aastaselt kirjutas ta "Mu isamaa on minu arm". "Sul laulan ma, mu ülem õnn", see keele ilu on nii destilleeritud ka tänases päevas," sõnas Listra, lisades et soovitab lugeda Malle Salupere raamatut "Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel".

"See, kuidas ta on võtnud selle ajastu kokku ja need tekstid on üks asi, aga see puhtinimlik panus, see suund, see tung teha Vanemuise selts, kus hakata näitlema. Jannsen pakkus nime meelega, see on meie laulujumal, mitte kellegi võõra oma, see on meie suurus."

See, et ärkamisaeg võib elustuda ja inspireerida ka praeguses ajas, oli midagi, mis Listrat tema rolli juures rabas. "Ivari ja Kristiina koostöö oli täiesti vaimustav. Enne seda tükki oli see minu jaoks tolmune, ma enne seda olin ju ka Eesti interpreet, kultuurisfääris tegev, aga pärast sain ma sealt enda identiteedi jaoks hästi tugeva tõuke, nii et see ei olnud enam tolmune," tunnistas laulja.

Mingitel Eesti ühiskondlikel momentidel, teisitimõtlemiste või konfliktide juures teeb Listra enda jaoks mõtteeksperimenti, et mida Jannsenid sel hetkel mõtleksid. "Ma sain aru mingisugusel hetkel, et mul käib peast läbi, et mida Jannsenid, isa ja Lydia, mõtleksid. Kuidas nad vaataksid seda. Nende vaade omas ajas oli nii lai. Nad omasid globaalset vaadet maailmas, mis ei olnud globaliseerunud, kuidas see on võimalik, et nad kaheksa numbrit näiteks Postimehest pühendasid sellele, et nad koostasid George Washingtoni eluloo. Ja viimane mõte oli see, et kui kõik Eesti mehed panustaksid niimoodi oma kogukonda kui George Washington, siis meil läheks paremini kogukonnana ja mina poleks ilmaasjata kirjutanud teile seda Washingtoni elulugu," rääkis Listra ja märkis, et ameeriklaste sisekonfliktid läksid Jannsenitele väga korda.

"Samal ajal ju käis see orjusest lahtisaamine ja üldse inimõiguste teema ja et kas talurahval peaks olema õigused. Koidula, Lydia Jannsen, ütleme siis inimesena, oli väga kaasas sellega, tulihingeliselt. Nende vaade on see, mis mind rabab ja vahepeal ma kuidagi toon selle filtri endaga kaasa millegipärast," lisas ta.

Listra on küll üles kasvanud Ernesaksa variandiga laulust "Mu isamaa on minu arm", kuid "Emajõe ööbikutes" oli Kunileiu variant. "Mul oli kotiriidest ajastu kostüüm, mis tegelikult nägi välja nagu sakste riided. Kristiina Põllu oli teinud need väga vanast kotiriidest, mis on juba suurepärane kontrast, siis mul olid need juuksed, mingid tühjad pärgamendilehed, muud ma ei teinud, kui ma kirjutasin lihtsalt terve selle etenduse ja siis mul oli sulg peas. Ma mäletan, et etenduses oli see moment, kui Kunileiu laul hakkas kõlama ja iga kord ma lihtsalt istusin oma selle laua taga, mis meil seal oli, niimoodi, et ma olin lihtsalt mina ise, kuulasin seda ja mõtlesin, et uskumatu, et see kõik tehti ära. Nad tegid selle ära ja mina saan siin olla ja laulda seda eesti keeles. Olla Eesti hääl, Eesti interpreet, Eesti laulja," lausus Listra ja tõdes, et tal on tänu etendusele just Kunileiu versiooniga väga isiklik kontakt.

Eesti luule ilu

Eesti luule on Listrale oluline ka praegu, sest Tubina-aastal on tema repertuaaris ka Tubina laulud. "Seal on nii lai ülevaade üldse sellest eesti keele ilust. Loomulikult Marie Under, kes ei olnud mulle võõras ka enne, samamoodi minu arust üks kõige kaunim Tubina viisistatud luule on Henrik Visnapuu "Suvine öö". Siin oleks vaja seda muusikat kõrvale, aga lihtsalt see looduslik ilu, mida ta sinna on kätkenud, on täiesti hoomamatu. Ernst Enno "Hall laul", mis on samas jälle kuidagi hästi rusuv, hästi üksildane. Tubina võimekus viisistada neid eritundeid või keelenüansse, see on tõesti minu selle aasta suurim avastus, tänu Mihhail Gertsi pakkumisele," ütles laulja. Listra leiab, et Tubina kammerlauludega on tema jaoks tekkimas samasugune suur moment nagu Koidula või Pärdiga. 

Ärevatel aegadel on meie enda keele ilu kõige lihtsam asi, millest kinni haarata, on Listra veendunud. "Eesti luule annab märku mingisugusest väga suurest jõust ja tegelikult hämmastavalt suurest kande- ja vaatepinnast, vaatamata sellele, kui väike see maa ise on. Midagi selles keeles on ikkagi nii vanasse aega. Mul praegu lihtsalt tuli meelde, et "Laena mulle kannelt, Vanemuine", et ega me kandlest ju ei räägi, et mida me Vanemuiselt laename, mis asi see on, mida me laenuks küsime laulujumalalt. See on ju mingisugune jõud, mingi sisemine vaade, mingisugune püsivus enda iseolemise juures. See on kõik meie keeles olemas."

"Juba see, kui palju on eestikeelset luulet, kui palju on eestikeelset täiesti suurepärast kirjandust ja ega see ei ole ju kahanev. Minu jaoks on tõesti eesti luule või eesti algupärandi laulmine üldse täiesti toitev, käimas hoidev, enda juures hoidev suurus," nentis Listra. Ta märkis, et keel on see, mis hoiab meid koos. "Kui palju on laulukultuuri igal pool Eestis ka laulupidude vahelisel ajal. See hoiab maal ju kogukondi."

Listra usub, et mida lähemal oma keelele püsida, seda lihtsam on millelegi toetuda. "See kandis ärkamise ajal, see kandis neid, olles saksakeelses ruumis, olles eri mõjutuste vahepeal. See kandis salaja siis, kui laulupidude ajal, eelmisel sajandil, ei saanud kõike laulda, mida taheti. Samamoodi viis isamaalist laulu, see on kogu aeg mingisugune pidepunkt olnud," ütles ta.

Listra võib neid tekste esitada peast ka ilma laulmata, luuletusena. "Mõtlesingi, et võib-olla peaks jõuluvanale sellel aastal lugema Henrik Visnapuud näiteks. Ma ei teagi, milline mu lemmik neist oleks. Võib-olla kõige ilusam ongi see Visnapuu "Suvine öö". "Kui leek on vesi, kui põuane kuu ja lained väsind, mida veeretand tuul". Kuidagi see kõla selles kõiges. Ma lähen korra selle "Halli laulu" juurde tagasi. Ma nii tahaks, et muusika oleks siin kõrval praegu, aga ta alustab sellega, et "Nad puuri mind kinni pandsid, ei tea, mispärast ehk kus, nad puuri mind kinni pandsid ja laulja nime mulle andsid, nüüd nutab mu igatsus. Oh päike, miks kutsud ikka." Eesti luules ja muusikas olen ma avastanud selle tohutu emotsionaalsuse, mida esmapilgul ei arvaks, et eesti laulus on," rääkis Listra.

Koidula lugu oli traagiline. Listra soovitab selleks, et oma sisemist laululindu vabana hoida, minna kuskile, kus on vaikne ja olla ka ise vait. "Mina isiklikult esimesena soovitaksin muidugi Emajõge Tartus. Toomemäel Tartus on ka väga vaikne. Metsa võib minna või näiteks õhtuti Tallinna vanalinnas on ka väga vaikne, et ei pea minema kuskile laia laande uitama öösel. Leida mingisugune vaikuse moment, et üldse aru saada, mis on mis, sest tihtipeale me jääme mingitele radadele või asjade juurde, mis tegelikult meid ei toida. Ma arvan, et elurõõmu üks osa on elu kurbusele mitte seljakeeramine, sellepärast, et need pooled ikkagi ju kannavad teineteist."

"Ja ma ikkagi arvan, et jagatud mure on väiksem, jagatud rõõmud on suuremad," rääkis Listra ja meenutas üht kohtumist aastaid tagasi Raplamaal. "Mul oli kontsert ja ma mäletan, et ma tegin kiriku ümber tiiru, hingasin õhku enne kontserti ja seal seisis üks mees, dressides ja tal oli lillekimp käes. Ma läksin ta juurde, ütlesin "Tere, vabandust, kas ma saan teid aidata?" ja siis ta ütles, et "Teate, ega mul piletiraha ei ole, ma tahtsin teile lilli tuua". Siis ma võtsin need lilled, mõtlesin, et ma kukun sinna samasse liigutusest pikali maha ja ütlesin, et "Palun, esiteks, nüüd teie saate pileti, tulge oma sõpradega ka". Kuidagi see moment oli nii inimlik. Ma ütlen, et need põllulilled jäävad mulle igaveseks," sõnas laulja.

Kultuurisoovitus. "Kuulake palun Tubina teist sümfooniat. Lugege jõuluvanale Eesti luulet. Minge poodi, ostke mingit Eesti luulet, te ei pea pähe õppima, ja lugege seda jõuluvanale. Istuge vaikuses ja mõelge ilusas emakeeles kaks mõtet," ütles Maria Listra.