Töö Erika Salumäe eluloofilmiga hakkas Pihlal juba kuus aastat tagasi ja lõppes aasta hiljem ehk viis aastat tagasi. "Kõik algas ilmselgelt taustatöö tegemisest. Viisime ennast kurssi kõigega, mis meile vähegi kättesaadav oli ja mis puudutas Erika Salumäe elulugu, tema sportlaskarjääri, et leida loo fookus. Kui inimesel on olnud mitu aastakümmet väga sündmusterohket ja värvikat elu, siis tuleb leida üles see, millele keskenduda," selgitas Pihla.

"Meie German Golubiga keskendusime tema saamisloole. Kuidas kulges tema teekond esimese olümpiavõiduni, sest see on ikkagi muljetavaldav, et lastekodust pärit inimene töötab ennast läbi nõukogude aja, kus olud ja tugisüsteem on peaaegu olematu, ning jõuab välja olümpia võiduni. See on tõesti hämmastav lugu," lisas Pihla ning tõdes, et esialgse stsenaariumiga oleks võinud vabalt ka neljatunnise filmi teha.

"Kirjutasime kõik-kõik lahti, mis meile vähegi huvi pakkus ja seda oli väga palju. Tegelasi oli väga palju, ka värvikaid tegelasi, kellesse autoritena mõnes mõttes armusime. Natuke isegi naiivne ja jabur oli loota, et kõik see võiks filmi mahtuda," märkis Pihla, kelle jaoks oli "Meie Erika" stsenaariumi kirjutamine üks esimesi suuremaid töid. 

""Kalevi" film oli ka, aga sellele tuli kohe "Meie Erika" otsa. See oli minu jaoks väga suur õppimine koos Germaniga, kuidas nii pikka ajaperioodi filmiformaati sisse kirjutada. "Kalevi" puhul oli ju tegu ühe hooajaga, aga ambitsioon kujutada näiteks 20 aastat ühe inimese elust, on hoopis teine kraad," tõdes ta.

Stsenaariumi kirjutades vestlesid Pihla ja Golub ka peakangelase endaga. "Erika Salumäe jagas väga lahkelt meenutusi oma lapsepõlvest. Suur tänu talle ja müts maha, sest see on suur usaldus ja meile vastutus seda mitte kuritarvitada. Pidevaks saatjaks olid ka Erika Salumäe elulooraamatud," rääkis Pihla.

"Arvestades seda, et see on nii kokku pressitud formaat, siis muidugi peame kasutama ka kirjanduslikke võtteid. Sealjuures oleme üritanud teha nii, et me ei läheks elutõega vastuollu. See on selline õrn tasakaal. Kindlasti üritasime tabada seda ajastut, Erika karakteri olemust ja tolleaegset spordisüsteemi. Mida võis tähendada sel ajal naissportlasena üritada kuhugi välja jõuda. See ei ole lihtne teekond."

Pihla sõnul on spordifilm väga spetsiifiline žanr. "Rahvusvaheliselt on välja töötatud päris kitsad žanrireeglid. Käibki pidev võrdlus žanrireeglite ja päris elu materjali vahel. Päris elu saab väga ilusti täiendada žanrispetsiifikat ja jõuda kohtadesse, mis on on originaalsed."

Sealjuures spordifilmi-sildist ei pääse, isegi kui see võib osa publikust ära hirmutada. "Juba plakati peal on meil jalgratas. Me kõik teame, et Erika Salumäe on sportlane ja olümpiafilm. Ta on spordifilm, aga ta on spordidraama ja tugeva rõhuga draama poolele. Ühe naise lugu oma eesmärgi poole. Sport on alati teatavas mõttes ka metafoor enda eesmärkide saavutamisele. Selles mõttes on Erika lugu ka väga inspireeriv. Inimene, kellel on elus üks siht ja ta töötab selle nimel," sõnas Pihla.

"Praegu ma kusjuures juhendan BFM-is ühte tudengit, kes tahab kirjutada filmi Mart Poomi eluloost, nii et kaudselt olen uuesti spordilfilmi juurde sattunud ja võib-olla pean jääma," lisas ta.

Erika Salumäe ise "Meie Erika" esilinastusele tervislikel põhjustel ei jõudnud. "Ta nägi filmi ära eelmine nädal. Ma ei tea, kui palju ma tema eest rääkida tohin, aga saime temalt väga soojad sõnumid. Ta oli seda filmi päev otsa järjest vaadanud ja – refereerin, ei tsiteeri – oli öelnud, et elas oma nooruspõlve uuesti läbi."