Meil on uut aastat olnud napilt üle kuu, aga tundub, et kodumaise filmiaasta tipphetk on juba saabunud. Mõneti võiks olla igati aimatav, et lühifilmiga "Kallid laibad" tudengi-Oscari koju toonud German Golubi täispikk debüüt ongi palavalt oodatud, kuid teisalt mõjusid "Meie Erikale" juba enne esilinastust välja jagatud meistriteose vimplid üllatavalt. Ehk on eriline ärevust täis sumin just spordifilmide puhul sümptomaatiline?

On ju omamoodi leitmotiiviks kujunenud, et oma sangaritelt tingimusteta suurimate triumfide eeldamisega teeme neile pigem karuteene, ent astume ikka ja jälle samasse ämbrisse, nii ka praegu. Golubil ei olnudki võimalust režissöörina oma teed leida, katsetada ning noore tegijana ka ilma häbitundeta eksida, vaid sarnaselt tipp-atleetidele ootas avalikkus talt koheselt veatut sooritust. Sellest viimse piirini kruvitud pingest on "Meie Erika" ka kantud: finišisse tõepoolest jõutakse, aga mitte uhke ja enesekindlana, vaid pigem ohverduste tuules.

Ajastuse poolest ei saaks Erika Salumäe ülekasvamisest ja olümpiamedaliteni jõudmisest rääkiv linalugu tulla aga paremal ajal. Sel sajandil sündinud noorte jaoks on tegu kauge ulme-minevikuga ning sedalaadi eksootilisena mõjuv nostalgia-tolm on hea aken, mille kaudu lähiajalugu tutvustada. Samas toonaseid olümpiavõite ise õhinaga jälginud inimeste jaoks on ajaline distants praeguseks piisav, et möödunut uues, ehk isegi pisut kirkamas valguses meelde tuletada. Sillad eri põlvkondadega on sellesse projekti juba eos sisse kirjutatud.

Stsenarist Mehis Pihla on sellele generatsioonide-ülesele eesmärgile – nimetame seda kõige laiemas mõttes publikusõbralikkuseks – lähenenud nutikalt. Ühelt poolt on ta joonistanud õrna joonega ja täpselt destilleerides välja Salumäe elu võtmehetked, peatumata liialt põhjalikel detailidel ning andes rohkem konspektiivse ülevaate. Selle tasakaalustamiseks suumib ta aga välja ja teeb üldistusi sportlaskarjääri ilu ja valu osas, ennekõike näidates aga seda, kuidas naisena võimukate meeste maailmas hakkama saada, läbi murda ja lõpuks võitjana välja tulla.

Ekraanil ei hakka need tasandid aga paraku ühte jalga käima. Salumäe elust tuhisetakse läbi sellise kiirusega, et karakterite arendusele liiga palju ruumi ei antagi. Karolin Jürise kehastatud nimitegelast ümbitsevad seetõttu suuresti karikatuurid, spordifilmide klišeede almanahhist vajalikku konteksti ümber mugandatud šambloonsed kujud, kes võivad küll ajuti eesmärgipäraselt sümpaatsena mõjuda või närvidele käia, kuid neist ei moodustu kaasahaaravat mosaiiki. Pigem tajun alatasa, nagu liigutataks minu silme all malenuppe: kaks sammu paremale, üks ette, kolm vasakule.

Jürise saab seejuures oma rolliga veenvalt hakkama, tema kires ja sihikindluses pole põhjust kahelda, kuid ilma sama heleda leegiga põleva ekraanipartnerita peab ta hakkama justkui teiste puudusi kompenseerima. "Meie Erika" pole aga mingi monolavastus, vaid läbi aastakümnete kulgev keerukas ja dünaamiline, mitmetes riikides aset leidev lugu, mistap lähevadki tema püüdlustele vaatamata skaalad paigast ära ning Jürise, kuigi tippvormis, ei leia selles mudelis enda kohta.

Eelmainitu tõttu tajun saalis istudes, kuidas minu ja "Meie Erika" vahele tekib üha suurem distants: kõik, mis ekraanil toimub, peaks mind justkui liigutama, Salumäe velodroomil tehtud üliinimlike pingutuste tõttu võiks mu süda rinnust välja hüpata ja higi meelekohtadelt alla voolata, aga seda ei juhtu. Filmi saadab pidevalt referatiivsus, kus püütakse öelda väheste sõnadega võimalikult palju ning kuigi vajalikke momente tõepoolest markeeritakse, siis emotsioonidele selle käigus ruumi ei jagu. Nimi- ja tegusõnad jäetakse alles, omadussõnad kriipsutatakse maha.

Äkki lihtsalt ei mahugi see lugu kahe tunni sisse ära ning telesarja mõõtu materjalist jooksis järeleandmisi tehes kogu elu välja? Just filmi finaal annab sellest kõige tugevamalt märku, sest erinevalt meie mõne aasta tagusest väga tugevast ja julgelt isepäisest spordifilmist "Kalev" saabub praegusel juhul kauaoodatud edu kui muuseas. Pinevust ei doseerita tilk-tilga haaval ning vaataja vererõhku ei tõsteta tasapisi, vaid juba enne, kui jõuame tähele panna, kantakse Salumäed Raekoja platsile. Kuidas me juba sinna jõudsime?

Tegijad on ise ka tunnistanud, et trekisõidust pole tänaseni liiga palju filme tehtud ning ma pole lõpuni veendunud, kas visuaalselt jõudis "Meie Erika" ka sellise tulemuseni, millest võiksid tulevikus teisedki tegijada šnitti võtta. Operaator Rein Kotov on filmis küll oma tuntud headuses, tal on oskust tabada lummavaid suuri plaane ning ta leiab tuhmikaspruunist nõukogude ajast ootamatult kirkaid värve, mis annavad filmile ka tugeva annuse karakterit juurde. Rattasõidu stseenides jääb Kotov paraku hätta: näeme Jüriset ikka ja jälle sama nurga alt, kordus korduse otsa, ning kuigi ma tahan sellest aimata kiirust ja valutavaid jalalihaseid, jääb kõik kuidagi... tuhmiks.

"Meie Erika" proovibki ehk liiga palju vaatajatele meeldida: filmi kõige huvitavama probleemiga – kuidas ikkagi Erika Salumäe nende võidu- ja võimujanuste meeste vahelt elusana välja tuli – ei minda lõpuni välja ning kaamera keeratakse ära just hetkel, kui huvitavaks hakkab minema. Selle asemel püütakse rääkida meeldivalt tasapindset lugu, mis ei nõua vaatajalt eelteadmiseid ning avab end ilmselt ka potentsiaalsele välismaisele auditooriumile. Kahjuks on audiovisuaalse meelelahutuse maastikul konkurents praegu sedavõrd tihe, et ka kodumaine publik, rääkimata veel rahvusvahelisest, on harjunud nii kõrge tasemega, mille alt sõidab Golubi debüüt paraku märkamatult läbi.

Üks võti, kuidas samalaadseid olukordi tulevikus vältida, on anda kodumaiste tegijate ambitsioonikatele ja suurejoonelistele ideedele ruumi kasvada ning leida neile sobiv vorm, mis ei pea alati tähendama tingimata klassikalist mängufilmi. Kui nüüd tõsta "Meie Erika" suurelt kinolinalt väiksematele ekraanidele ja anda samadele näitlejatele nendes rollides hoopis kümmekond episoodi aega end lahti joonistada, saanuks me ilmselt ühe lähiajaloo tugevaima teletöö. Praegu võime aga vaid aimata, milline potentsiaal selles projektis peituks.

German Golubi karjäärile elasin ma aga kaasa juba varem ning pean teda endiselt üheks paljulubavamaks uue generatsiooni režissööriks, loodetavasti ei juhtu temaga aga sama, mida võime siiani näha Tanel Toomi puhul: ilmselt pole vahet, kuivõrd häid või erilisi filme ta tulevikus teeb, ikka peetakse teda ennekõike "Tõe ja õiguse" lavastajaks.

Sellised märgid ei tee kellegi karjäärile head, äkki laseme pigem loojatel end positiivselt üllatada kui paneme nende õlgadele suurema raskuse, kui nad väärivad? Golubi üllatust ei peagi kaua ootama, tema uus film "Teie teenistuses" on juba võttes ning peaks vaatajate ette jõudma tuleva aasta alguses. Palju edu järgmiseks väljakutseks, võib olla kindel, et "Meie Erikast" sai ta rikastavad tuleristsed.