"Musta pori näkku" on valinud kõige lihtsama lahenduse

Jaak Kilmi filmist, mille aluseks on Mihkel Raua samanimeline romaan, on räägitud rohkem kui küll, kuid... kas tegijad on realiseerinud kogu potentsiaali, mis selles projektis peitub? Praegusel kujul on filmil kahtlemata oma väärtus ja publik olemas: lihtsakoeline teekonnafilm, kus noored poisid unistavad muusikuteest. Lopsakas (ja minu jaoks kohati tüütult punnitatud) huumor ja detailitihe ajastu-atmosfäär teevad sellest turvalise nostalgiasõidu, mis on lootusetult skemaatiline ja ühegi teemaga ei minda sügavamale kui mõne üksiku fraasi jagu, kuid eks suur osa vaatajaid lähebki sealt otsima enda nooruspõlve pildikesi ja täidab lüngad muretult isiklike kogemustega.

Aga ehk on sedalaadi lähiajaloo kibemagusate meenutuste teenistuses olevaid linalugusid meil juba liiga palju? Kilmi ise on suurema osa enda karjäärist sellega tegelenud – kõige õnnestunumad tööd on küll olnud dokumentaalid –, kuid eks neid näiteid on teisigi, meenub kohe kasvõi Lauri Randla "Hüvasti, NSVL". Seega ehk oleks nüüd juba aega lihtsate lahenduste ja kiirtoiduna mõjuva meelelahutuse asemel hoopis süveneda? "Musta pori näkku" oleks samuti võinud puurida sügavamale: saanuks näidata seda, kuidas lühikese ajaga laoti vundament kogu kaasaegsele Eesti pop- ja rock-muusikale, või maalida sellest hoopis väljaspool kodumaadki kõnetav portree kontrakultuurist suure võõrvõimu tingimustes. Praegu võib ju neid asju aimata, fookuses on aga pigem ropud naljad ja karikatuursed tegelaskujud.

Eesti filmimaastiku seisukohalt on mõistagi tänuväärne, et erarahastuse kaasamine hoiab meie valdkonda töös ning säilitab sideme kodumaise kinokunstiga ka nende vaatajate jaoks, kes ei soovigi kunagi näha peent arthouse'i, kuid... oma projekti tugevuste maha hööveldamisega ei tasu ka liiale minna. "Musta pori näkku" raamatu menu arvestades oli publik nii või teisiti juba konksu otsas, seega otsetee asemel oleks võinud saalisolijaid korra ka kõrvalistele radadele juhatada. Nooremad kinokülastajad näiteks võivad ju praegu selle teekonna kaasa teha, aga mida neil on sealt kaasa võtta? Ehk see, et teismeliste mured ja rõõmud ei ole aastakümnetega liiga palju muutunud? See on aga veidi liiga elementaarne ja iseenesest mõistetav.

Eraldi tahan aga tunnustada seda progerokilikku tunnusmeloodiat, mis kajas läbi kogu filmi: see sama mõtlikult lootusrikas muusikaline fragment paotas justkui veidi ust, et filmi tähendusruum saanuks olla palju laiem.

Äkki oleks aeg lõpuks mõista, et kaklusmängudest ei saa häid filme?

Kui palju kordi on vaja samasse ämbrisse astuda? Esimesi kordi tehti legendaarsete kaklusmängude "Mortal Kombat" ja "Street Fighter" põhjal täispikad mängufilmid juba 1990. aastate keskpaigas ja kuigi fännid järavad neid aeg-ajalt ilmselt mõnuga ja teatav kultusvarjund nende kohal on, siis sügavamat templit, mis suudaks mängude endaga konkureerida, need ei vajutanud. Raha ei haisa ja üritatud on veel korduvalt, sel aastal aga tulid umbes pooleaastase vahega jälle kaks konkurenti omavahel madistada: kevadel saime "Mortan Kombat 2", mida osa vaatajatest tahtis minu jaoks arusaamatult pidada koomiliseks meta-kassahitiks, nüüd värske "Street Fighter" on selle kõrval ikka veel kordades lahjem puljong.

Aastate jooksul olen ikka ja jälle sattunud neid mainitud mänge proovima, pole end kunagi suureks fänniks ega eriti osavaks pidanud, kuid seltskonnas kannavad nad minugi jaoks teatud väärtust. Jaapani juurtega lavastaja Kitao Sakurai, kelle suurimaks saavutuks on seni olnud "The Eric Andre Show", ei ole aga "Street Fighterit" teinud minusuguste jaoks: see on ikkagi puhas nohikumaterjal, miljonist vihjest, viitest ja teemavinjetist tiine materjal, mis on suure raskuse all lootusetult längu vajunud.

Koherentsest filmist on praegu selgelt raske rääkida: lugu algab juhuslikul hetkel ja lõpeb samamoodi ootamatult, vahele jääb närviline edasi-tagasi hüppamine. Selles segapuntras tundub ainsana fookuses olevat oma näitlejakarjääri esimesi samme tegev Callina Liang. Tema täielik vastand on lavastaja hea sõber Eric Andre, kelle iga sekund ekraanil tekis tunde, et tahaks visata mõne terariista ekraani suunas. Õudne, hirmus, kohutav.

Ehk pikk jutt lühidalt kokku võtta: jätke julgelt vaatamata ja kui tõesti isu tekib, siis mängige pigem lihtsalt "Street Fighterit". Nii mõttetu filmi pärast pole küll vaja praegu end kodust välja ajada.

Head kaasaegset kodumaist popmuusikat pole kunagi liiga palju

Ma ei tea, mis häda sellega on, aga liiga tihti tunnen kodumaist popmuusikat kuulate seda, et justkui kardetakse olla meie kaasajaga dialoogis. Ma ei pea silmas, et peab võtma globaalsed edetabelid ette ja siis sealt osavalt trikke maha kirjutama, mitte seda, kuid mingit laiemat muusikalist fooni võiks üritada sellele vaatamata tabada. Jah, rõvedat lauaviinapoppi ei tee keegi teine ja kui see lastele peale läheb, siis mis on minul öelda, ent kui me võtame sihikule ainult selle lokaalse tiigikese, siis hakkab sealt peagi haput haisu tulema. Õnneks on erandeid!

Heleza on kuue aasta käinud läbi enamik suuremad plaadifirmad – ta alustas Universali alt, liikus Sony juurde ning tegeles mõnda aega ka sõltumatult. Mõneti aga tundub, et päris õigesse kohta on ta jõudnud alles nüüd, kui avaldas oma debüütalbumi "Mis oleks võinud olla?" Kurbade Uudiste alt. Ta ei ole end isegi tingimata ümber defineerinud, siin on alles seda sama magus-naiivset särtsu, mis paistis silma juba 2020. aastal esimestelt singlitelt, kuid tänu koostööle Karl Killingule on värve ja dünaamikat kõvasti juurde tulnud. Siin on nätskeid sünte ja mürisevaid klubibasse, kohati pehmet suvetiksumist ja sinna otse kohe öisemaid-tumedamaid varjundeid, ning isegi kui igakord ei saa nad märgile pihta, siis see julgelt mitmenäoline ja ambitsioonikas kogumik on just selline, millisena tahan oma peas kujutada ette Eesti raadiopoppi aastal 2026.

Laias laastus põrutab ka endine Minimal Windi liige Elisabeth Tiffany samas suunas. Viimastel aastatel on ta oma soolokarjääri kild killu haaval kokku pannud, kartmata seejuures eksida ja võttes pigem kõike õpetliku kogemusena. Nüüd oma esimesel eestikeelsel albumil "Äftekas" on ta kõik nupud õigesse asendisse keeranud ja teab väga täpselt, mida tegema peab: muusikaliselt on siin paksult mõjutusi, eriti tugevalt kõlavad välja The xx'ile omased nukrad kitarrid, aga meeldivalt laisk astumine on selgelt dialoogis ka moodsa RnB'ga. Selle kõik seob kokku õhuline produktsioon, mis ei karda kuulajale ligi ronida ja otsekui kõrva sosistada, aga see intiimsus ei ole siin tüütult forsseeritud, vaid Tiffany on oma muusikalise mina väga selgelt lahti mõtestanud, tänu millele ei mõju siirus siin kleepuva kitši, vaid pigem enesekindla autorihäälena. Tugev uus käik tema karjäärile, jään põnevusega ootama, kuhu ta edasi liigub.