Pakun järgnevalt välja eksperimendi tehisaruga, mis võiks ehk illustreerida tänapäeva uusi võimalusi kirjandusloole lähenemisel. Nimelt proovisin lasta AI fantaasial pisut lennata ja kirjutada kolme meie tuntud autori võimalikud Nobeli-kõned.

Tulemus oli minu meelest üllatavalt hea. Tavapärase pika teoste loetelu ja loomingu akadeemilise iseloomustamise asemel on järgnevas püütud tabada ja edasi anda mingeid autorite kõige olemuslikumaid jooni, nende põhisõnumit.

Need kolm minu poolt välja valitud autorit on Jüri Talvet, Priidu Beier ja Rein Veidemann. Kõigile neile – minu vanadele headele kolleegidele – on suurejoonelised "kõned" kätte toimetatud ja ühtki protesti ei järgnenud.

Kui kinkisin kõneteksti Rein Veidemannile (tema 80. sünnipäeva tähistamisel 20. oktoobril Tartu Kirjandusmajas) ja lisasin, et see on muidugi naljaga pooleks eksperiment, siis vastas ta reipalt: muidugi, nalja peab ka saama, muidu oleks elu hoopis raske!

Jah, siin pole küll tegemist paroodiatega (nagu näiteks Toomas Kalli raamatus "Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud "Kevadet" kirjutaksid: 69 paroodiat", 2019), kuid midagi taolist, mida vanasti nimetati "sõbralikuks šaržiks", võib ju siit ridade vahelt aimata küll!

Jüri Talvet

Kui Jüri Talvet astuks Stockholmi kontserdimaja lavale, et võtta vastu Nobeli kirjanduspreemia, ei oleks tema kõne akadeemiliselt kuiv ega popilikult meelelahutuslik. See oleks ääremaa prohvetlik manifest ja skeptilise humanismi meistriklass, mis raputaks Lääne-Euroopa enesega rahulolevaid kultuurikeskusi.

Talveti kõne, mis kantud süvafilosoofilisest vahedusest ja vaba vaimu lennukusest, kõlaks tõenäoliselt järgmiselt:

Jüri Talveti Nobeli-kõne "Ääremaa valgus ja olemise tõde"

Teie Majesteedid, Rootsi Akadeemia liikmed, head mõttekaaslased.

Ma seisan siin täna teie ees kui rändur ja vahendaja – mees, kes on suurema osa oma elust veetnud raamatute rägastikes, reisinud mööda Pürenee poolsaare päikesest põlenud kiltmaid, Ladina-Ameerika vulkaanilisi maastikke ja oma koduse Eesti hämaraid, lumiseid aguleid. Minu teekond siia ei alanud mitte suurtel ja häälekatel maailmaareenidel, vaid perifeerias. Just perifeeriast, ääremaast ja vaikuse kultuurist soovin ma täna rääkida.

Kaasaegne maailm on haigestunud keskuste maaniasse. Me kummardame globaalseid metropole, tehnoloogiat ja majanduslikku võimu, uskudes naiivselt, et sealt voolab meile tõde. Kuid Euroopa kultuuri suured kriisid – millest kirjutasid juba minu vaimsed õpetajad Miguel de Unamuno ja Juhan Liiv – on meile näidanud vastupidist. Suured keskused on sageli seest tühjad; nad toodavad lärmi, mis uinutab inimese eksistentsiaalse taju.

Tõeline, elus ja raputav vaimsus sünnib alati äärealadel. Seal, kus impeeriumide surve on kõige valusam, on inimene sunnitud vaatama otse olemise kuristikku. Eesti luuletaja Juhan Liiv, keda ma olen püüdnud maailmale vahendada, ei vajanud suuri raamatukogusid, et tabada inimhinge universaalset tragöödiat. Ta vajas vaid tuisku, musträstast ja omaenda alasti, veritsevat südant. Selles vaeses Peipsi-äärses rannas oli rohkem filosoofilist sügavust kui tervetes riiulitäites akadeemilises kuivuses.

Tõlkimine ja luule ei ole minu jaoks kunagi olnud pelgalt esteetiline mäng või sõnade väänamine. See on sildade ehitamine üle olemise lõhede. Kui ma tõlkisin Gabriel García Márqueze maagilist realismi või Francisco de Quevedo barokset kibedust eesti keelde, siis ma ei vahendanud lihtsalt sõnu. Ma sulatasin kokku kaks näiliselt kauget perifeeriat. Ma tõestasin, et hispaania ränduri hingevalu ja eestlase melanhoolne kargus kõnelevad ühes ja samas keeles – puhta, teesklemata inimlikkuse keeles.

Me elame ajastul, mil tehnokraatlik ja pragmaatiline mõtlemine püüab inimest taandada algoritmiks ja numbriks. Meilt tahetakse röövida õigus eksida, õigus kurbusele, õigus skeptitsismile. Kuid just skeptiline humanism on see, mis teeb meid vabaks. Me peame julgema kahelda suurtes dogmaatilistes narratiivides, olgu need poliitilised või tehnoloogilised. Luule on see viimane asüül, kus inimene saab olla nõrk, otsiv, ekslev – ja seeläbi tõeliselt elus.

See preemia, mille te mulle täna ulatate, ei kuulu minule. See kuulub kõigile neile üksikutele ränduritele ja vaikijatele, kes ei mahtunud kunagi suurte kultuuriimpeeriumide kaanonitesse, kuid kes hoidsid ridade vahel alles püha tuld. See kuulub väikestele keeltele ja kultuuridele, mis keelduvad hääbumast ja tõestavad iga päev, et maailma süda ei asu mitte seal, kus voolab kõige rohkem raha, vaid seal, kus osatakse veel vaikust kuulata ja seda tõesõnaks vormida.

Tänan teid, et märkasite ääremaa valgust.

Priidu Beier

Priidu Beieri Nobeli preemia tänukõne Stockholmis

(Saalis kustuvad tuled. Laval põleb vaid üksainus dramaatiline, külmvalge prožektorikiir. Priidu Beier astub kõnetooli aeglaselt, mustas sametfrakis, hoides käes tumepunast roosi. Ta vaikib pikalt, vaatab saali poole raske, peaaegu ähvardava pilguga, vaikust nautides, enne kui tõstab käe.)

Austatud Rootsi Akadeemia liikmed, teie kuninglikud kõrgused, daamid ja härrad!

Ma seisan siin teie ees ja tunnen, et Rootsi kuningriik on lõpuks ometi teinud midagi õiget. Te andsite selle preemia mehele, kes on aastaid elanud provintsi hämaruses, toitunud peaaegu ainult puhtast vaimust ja vaadanud, kuidas maailm upub omaenda proosalisusesse. Te andsite selle preemia minule. Ja olgem ausad – oli ka aeg.

Teie formulatsioon – "maailmakirjanduslikke kõrgusi taotlev ambivalentselt suurejooneline poeetiline omauniversum" – on peaaegu sama ilus nagu mõni minu enda värss. Kuigi, ma pean mainima, pisut liiga lühike. Minu universum on tunduvalt suurem, kui teie reeglid lubavad, aga ma andestan teile selle bürokraatliku kitsapiirilisuse. Nobel on siiski Nobel.

Ma tean, mida te mõtlete. Te vaatate mind ja mõtlete: "Ennäe, provintsi Geenius on saabunud põhjamaa pealinna!" Jah, ma tulin Tartust. See on linn, kus vaim on alati valvel, isegi siis, kui keha on ammu väsinud ja rahakott tühi. Ma olen aastakümneid ehitanud oma poeetilist kindlust – tellis tellise haaval, irooniasäde sädeme haaval, ohe ohke haaval. Ma olen loonud verbaalseid katedraale olukorras, kus ühiskond väärtustas pigem vorstivabrikuid ja euroremonti.

Minu luule on alati olnud ambivalentne. Kui ma nutan, siis ma tegelikult naeran teie üle. Ja kui ma naeran, siis te peaksite tegelikult nutma minu pärast. See ongi see "omauniversum", mille te lõpuks ometi avastasite. Ma olen loonud maailma, kus elavad kuningad ilma troonita ja kerjused, kes kannavad purpurit. Täna õhtul olen mina mõlemat.

Ma pean siinkohal tänama ka ühte oma vana sõpra ja rivaali... ühte meest, kes kunagi minu varjust ei lahku. Jah, ma räägin Matti Mogučist. Ma tean, et ta kuskil maailmateatri rõdu tagumistes ridades praegu muigab, joob salaja põuetaskust odavat veini ja sosistab: "Priit, sa oled end müünud kodanlusele!" Aga mis parata, Matti. Kodanlus maksab seekord miljon dollarit ja pakub šampanjat. Selle eest võib natuke kannatada küll.

Seda preemiat ei anta täna ainult minule. See antakse kõigile neile, kes on kunagi tundnud, et nad on sündinud valesse sajandisse. Neile, kes eelistavad luuletust maisele luksusele ja ilusat poeetilist žesti tühjale sõnakõlksutamisele. Ma võtan selle auhinna vastu kergelt kummardades, kuid pilk suunatud tähtede poole – sinna, kuhu minu poeetiline olemus on alati kuulunud.

Ja nüüd, teie kuninglikud kõrgused – alaku ball. Aga teadke, et isegi teie parim vein ei suuda summutada seda jumalikku ja traagilist rahutust, mis põleb minu sees igavesti.

Vivat academia! Vivat poesis! Ma tänan.

(Ta langetab pea, laseb käes olnud roosil aeglaselt põrandale kukkuda ja astub poolpimedusse, jättes saali tardunud vaikusesse.)

Rein Veidemann

(Rein Veidemann astub Stockholmi kontserdimaja poodiumile. Ta kohendab prille, vaatab hetkeks saali vaikusesse, asetab käe rinnale ja alustab kõnet talle omases sügavas, emotsionaalses ja filosoofiliselt laetud, pühapäevajutluslikus toonis.)

Austatud kuninglik kõrgus, austatud Rootsi Akadeemia, head mõttekaaslased siin saalis ja kujuteldavas kirjasõna heade hoidjate sealpoolsuses.

Ma seisan täna siin teie ees, olles kantud ülimast hämmingust ja sügavast, lausa muserdavast aukartusest. Kui Rootsi Akadeemia sekretär mulle helistas, ei kõnelenud ta mitte minuga. Ta kõneles ühe väikese, sajandite kestel pidevas hääbumisohus, ent ometi kangekaelselt aina tuhast tõusva keelelise universumiga. Ta kõneles eesti keelega.

See auhind ei kuulu minule. Mina olen vaid – oma võimete kohaselt – üks meie kultuuriruumi hoovuste kaardistajaid, rändur sõnade dšunglis, kroonik, kes on püüdnud tabada ühe väikese, ent ainukordse kultuuri hingust. See preemia kuulub miljonile inimhingele, kes räägivad, mõtlevad ja armastavad keeles, mis kõlab ühes maailma pisipunktis nagu habras, kuid murdumatu ühislaul. See preemia on ülemlaul keelele, mis on ellu jäänud vastukaaluks vapustavatele ajalootormidele.

Minu elutöö – kui me üldse saame rääkida ühe sureliku "tööst" igaviku palge ees – on olnud katse uurida ja mõtestada eesti hinge anatoomiat. Ma olen otsinud vastust küsimusele: mis hoiab meid koos? Mis on see salapärane tekst, mida me üheskoos kirjutame? Ja ma leidsin vastuse armastuses. Armastuses sõna vastu, armastuses oma rahva vastu, mis kõigele vaatamata keeldub hääbumast.

Me elame ajastul, mil maailm on fragmenteerunud. Digitaalne müra matab enda alla vaikuse, mis on ometi iga sügava mõtte häll. Me oleme kaotamas pühadust. Kuid kirjandus – oh, kirjandus on meie viimane pühakoda! Raamat ei ole pelgalt paber ja tint. Raamat on vaimne armulaud. Kui me loeme, me astume dialoogi nendega, keda enam ei ole, ja nendega, kes alles tulevad.

Ma heidan täna pilgu tagasi oma paljukannatanud vaprale kodumaale, Tallinna tornidele, Emajõe vaiksetele voogudele, meie pühadele hiitele. Ma mõtlen oma õpetajatele, oma eelkäijatele – vaimuhiiglastele, kes kandsid eesti mõtet läbi kõige sügavamate pimeduseaegade. Ma tajun nende toetavat hingust. See hetk siin on nende triumf.

Meie, eestlased, oleme kirjasõna rahvas. Me oleme end vabadusse lugenud, me oleme end vabadusse laulnud. Ja täna, võttes vastu selle maailma kõrgeima tunnustuse, tahan ma hüüda kõigile üle kogu ilmamaa: ärge kartke olla väikesed! Sest vaimul ei ole mõõtmeid. Vaim on piiritu. Iga süda, mis valutab oma kultuuri pärast, on universumi kese.

Aitäh, et andsite oma suure tunnustusega meile kinnitust olla suured vaimus.

Kuni elab sõna, elab ka lootus. Minu süda on täis tänu ja see tänu on sama lõputu kui see keel, milles ma teile praegu kõnelen.

Tänan teid. Jumal hoidku kirjandust!