Ühelt poolt olen rõõmus, et eksisteerib ajaleht, kus on võimalik käsitleda ühiskonna vaimseid ilminguid või protsesse tavalisest pisut keskendunumalt. Kuigi ma ei pea Sirbi trükiarvu küsimust sugugi ebaoluliseks, ei saa kultuurinähtusi siiski mõõta ainult/eelkõige numbritest lähtuvalt. Liiga palju on kõneldud sellest, kui palju Sirpi loetakse ja liiga vähe sellest, kes ja kuidas Sirpi loevad.

Sirp on haritlaskonna leht, see tähendab, et ta pole oma olemuselt laiatarbekaup. Kellelgi pole (õnneks) tulnud pähe heita näiteks „Avatud Eesti Raamatu“ sarjale ette vähest läbimüüki, sest üldiselt vist mõistetakse, et maailma filosoofiapärandi eestindamine on müüginumbritest hoolimata oluline asi. Omamoodi tähenduslik, et just Sirp on see kanal, kus nimetatud sarja teoseid kõige kohusetundlikumalt käsitletakse. See on üks Sirbi omapärasid ning selliseid omadusi tuleb hoida.
Eelöeldu ei tähenda, et Sirp oleks täiuslik ega vajaks täiendamist või viimistlemist. Üldiselt annaks ajalehes läbi viia mitmeid nihkeid, mis esmajoones lisaksid või võimendaksid eri häälte ja vaadete osakaalu ning suurendaksid sedakaudu ehk ka lehe üldist kõlapinda. Öeldakse, et ajaleht on peatoimetaja nägu – eriti väiksem, kindla suunitlusega väljaanne. Minu puhul tähendaks see eri häälte ja vaadete koosmõju.

Erinevate, sealhulgas vastandlike vaatenurkade olulisust on võimalik rõhutada ja ellu viia juba peatoimetaja veerus, lehe teisel leheküljel, kus saab laiemalt käsitleda kultuurilisi ja ühiskondlikke protsesse-nähtusi või kultuuripoliitilisi olukordi ja otsuseid – minu nägemuses võiks peatoimetaja jagada juhtkirja erinevate asjatundlike kirjutajatega.

Autorkond võiks vähemalt teatud osas ka aasta lõikes vahetuda. Praeguseks hetkeks on andnud mulle oma nõusoleku arhitekt Ülar Mark, kunstiteadlane Andres Kurg, dramaturg ja näitekirjanik Paavo Piik, A. H. Tammsaare majamuuseumi juhataja Maarja Vaino ning poliitik Andres Herkel. Lihtsa arvestuse kohaselt võiks katsetada lausa kaheksa erineva kirjutajaga – sel juhul jääks igaühele neist aasta lõikes kuus lugu.

Arvan, et peatoimetajal võiks olla ebaformaalne, aga regulaarselt tegutsev nõukoda, mis oleks oma olemuselt ebamugav, st koondaks erinevaid, sealhulgas Sirbi suhtes kriitilisi või nõudlikke seisukohti. Selline kooslus võiks ideaalis kujuneda ruumiks, kus sünnivad ideed ja võimalused, mis Sirpi nii vormiliselt kui sisuliselt elavdaksid ning toimetusele uusi lahendusi või perspektiive pakuksid. Praeguseks on oma andnud oma nõusolekust teada kuraator Anders Härm, filmikriitik Joonas Kiik ning teatrikriitik ja luuletaja Meelis Oidsalu.

Oluline on ka ajalehe vormiliste võimaluste lai kasutamine – lisaks esseedele ja arvustustele, mis on kindlasti oluline osa Sirbi olemusest, võiks senisest regulaarsemalt viia läbi temaatilisi vestlusringe ja küsitlusi, samuti on olulised intervjuud ja reportaažid. Mäletan, et ajavahemikus 1998-2001, mil töötasin Sirbis esimest korda, tegime mõned teemanumbrid, kus suur osa lugusid olid valdkondi ületavalt ja ühendavalt seotud kindla märksõnaga – sellist praktikat võiks uuesti katsetada.

Veel paar ideed. Nüüdseks lõpetanud Vikerraadio „Kultuurikaja“ saates oli sisukas päeviku rubriik, mille autorid iga nädal vahetusid – miks mitte kaaluda selle vormi kirjalikku taastamist Sirbis? Samuti võiks avaldada portreelugude sarja olulistest haritlastest, kelle värvikas isiksus vajaks meeldetuletust (Boris Kabur, Aleksander Kurtna, Lembe ja Edvin Hiedel jne).

Mulle meeldib Sirbi praegune valdkondlik liigendus. Kuid ometi ei tähenda see, et selles osas ei annaks asju lihvida.
Üks näide. Oleksin rõõmus, kui Sirbis õnnestuks hakata senisest regulaarsemalt kajastama Eesti rokkmuusikat, kuna mu meelest asub väga suur ja just nimelt loomingulisem osa sellest kurvas positsioonis, alludes ettekujutusele, mille kohaselt popmuusika on oma olemuselt kommertskultuur. Eestis on muusikaturg väga väike ning suur osa rokkmuusikast baseerub täpselt samasugustel puhtalt loomingulistel impulssidel kui ükskõik missugune teine kunstiline tegevus. See on väga paljude inimeste loominguline väljendus, kus rahalised kaalutlused mängivad sekundaarset rolli.

Järjekindlalt muutub üha olulisemaks väljundiks ajalehe kodulehekülg, mille kasutus on kasvanud iga aastaga ca 15 protsenti. Kodulehe arendamine ja täiustamine on jätkuvalt oluline teema, mis vajab eraldi tähelepanu ja ressursse. Sirbi Facebooki-külg ärkas tõelisele elule alles hiljuti, teatud sündmuste mõjul ja käigus.

Meeskonnast

Toimetajad ei pea olema omavahel tingimata head sõbrad ja täielikud mõttekaaslased, piisab kollegiaalsusest, soovist suurendada (või hoida hinnas) eri vaatepunktide osakaalu. Oleksin valmis tegutsema koos olemasolevate toimetajatega (st samade inimestega, kes töötasid Sirbis enne selle lammutamist), seda enam, et suure osaga neist olen varem koostööd teinud. Olen rõõmus, et Valle-Sten Maiste soovib jätkata minu meeskonnas esseistikatoimetajana. Seoses Doris Kareva ja Tarmo Tedre lahkumisega pakun kirjandustoimetajaks noorema põlve kriitiku, esseisti ja luuletaja Mariliin Vassenini, kellega olen teinud koostööd seoses tõlkekirjanduse almanahhiga „Tõlkija hääl“ ning filmitoimetajana oleks minu kolleegina valmis töötama Jaak Lõhmus, kelle nimi ei vaja lähemat tutvustust. Arhitektuuritoimetajaks soovin Veronika Valku, kelle nõusolek on mul samuti olemas.

Jan Kaus sõnas ka Postimehel eile, et  Sirbis tasuks kaaluda teemanumbrite, probleemi- või ilmingukesksete käsitluste, vestlusringide ja küsitluse osakaalu suurendamist.

«Minu plaani keskse motiivi võib lühidalt kokku võtta nii: nii sisuline kui vormiline mitmekesisus,» kirjeldas ta oma visiooni Sirbi tulevikust, täpsustades, et peab silmas eri vaatenurkade ja käsitluste rohkust.

Sirbi peatoimetajaks kandideeris 16 inimest, kellest sõeluti välja viis, kes kutsuti vestlusele. Peatoimetaja peaks saama valitud sel reedel.