Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

NÄDALA INTERVJUU. Elin Kard: Mul ei ole kunagi olnud probleemi ükskõik milliste huvigruppidega suhtlemisel

Elin Kard
Elin Kard Autor/allikas: Mari Kartau / ERR

Eesti Kunstnike Liidu asepresident Elin Kard ei kuulu üldtuntud seltskonnategelaste hulka, ometi on tal kunstimaailmas väga oluline roll. Tegelikult isegi mitmeid rolle. Ehk annab see jutuajamine veidi aimu inimesest, kes võiks olla illustratsioon ütlemisele: vaga vesi, sügav põhi.

 Elin Kard

haridus:
2011 - ........ Eesti Kunstiakadeemia doktoriõpe
2000 - 2003 Eesti Kunstiakadeemia magistratuur MA
1996 - 2000 Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõpe BA
1995 - 1997 Tallinna Kergetööstustehnikum BA
kuuluvus:
Alates 2003 - Eesti Kunstnike Liidu liige
Alates 2006 - EKKM (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum) - asutajaliige
Alates 2010 - EKKL (Eesti Kaasaegse Kunsti Liit) – asutajaliige

teenistus:

2013 - ....... Eesti Kunstnike Liit, asepresident
2013 - ....... Eesti Kunstiakadeemia, dotsent
2011 - 2013 Eesti Kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu liige
2011 - ....... ajakiri KUNST.EE, uudistrükiste rubriigi koostaja
2003 - ....... EKL galerist; Hobusepea galerii & Draakoni galerii, kuraator
2004 - 2013 Eesti Kunstiakadeemia, külalislektor
2005 - 2007 Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, projektijuht
2000 - 2003 Galerii Vaal, konsultant
1990 - 1995 ETKVL Tootmiskoondis " Vikero " Pärnu osakond

 

Kas sa soovisid juba väikese tüdrukuna saada kunstifunktsionääriks?

Väikese tüdrukuna ma tahtsin saada tõlkijaks või äärmisel juhul eesti filoloogiks. Kui käisin lastekunstikoolis, lisandus selle kunstnikuks saamise soov. Galeristiks sain juhuse tahtel aastal 2000. Mul oli jäänud paar kuud Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe lõpetamiseni. Ega ma ei olnud selleks hetkeks veel mõelnud, mis minust saab. Istusin akadeemia sööklas - seal, kust kõik asjad tollal alguse said - ja Kaido Ole küsis mu käest, ega ma ei tea kedagi, kes tahaks Vaal galeriisse tööle minna. Lähtudes Eesti filmiklassikast vastasin, et kõigepealt pakuksin iseennast.
Vaal galeriis töötasin kolm aastat, kuni galerii rendilepingu lõpetamiseni Karja tänaval. Samal ajal teadsin, et Eesti Kunstike Liit (EKL) rajab uut galeriid Hobusepea tänavale. Kuulsin ka kuulujutte, et EKL-i tollane president Jaan Elken soovib selle galerii juhatajaks mind. Elken oli sel ajal minu õppejõud. Marssisin siis ühel päeval tema kabinetti sisse ja küsisin, kas need kuulujutud vastavad tõele. 2002. aasta detsembris asusingi tööle Hobusepea galeriis, mis avati 2003. aasta jaanuaris. Tingimusel, et saan endale täiesti uue valge kuubi, kuhu hakata galeriid looma, sain kaasa Eesti vanima galerii Draakoni juhatamise ülesande, mis sel hetkel oli pehmelt öeldes halvas seisus. Seal ei olnud kuraatorit ega galeristi, näitusetegevus oli juhuslik, enamasti oli see müügigalerii, kus olid professionaalsed kunstnikud kõrvuti tänavalt tulnutega.
Mis tähendas ka seda, et Draakonis kunstnikke uuesti näituseid tegema veenda oli esialgu väga keeruline. Praegu on kolm taotlejat kohale näituseaja saamiseks. Viimasel ajal ületab nõudlus isegi Hobusepead, kuhu paljud ei julge oma näituseid pakkuda, arvates, et sinna nagunii ei saa.

Kas EKL-i galeriidesse tööle asumine avas uksed ka teistesse olulistesse kunsti-institutsioonidesse?

Kahe aasta pärast kutsus Johannes Saar mind Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) projektijuhiks, kust lahkusin aastal 2007 erinevatel põhjustel, mida ma siinkohal rohkemalt ei täpsustaks. Jäin siiski projektipõhiselt keskusesse edasi korraldama Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni nii 2009. kui 2011. aastal.

Mis need omadused ja oskused sinu juures on, mida vastutusrikkaid tööpakkumisi tehes sinu puhul hinnatakse? Sa lõpetasid EKA-s nahakunsti eriala. Tavaliselt nahakunstnikud köidavad raamatuid ja meisterdavad aksessuaare, mitte ei tööta EKL-is, KKEK-s, ei ole Kulka ekspertkomisjonis, ei korralda Veneetsia ekspot, ei asuta kaasaegse kunsti muuseume. Miks just sina?

Seda peaks tegelikult nendelt inimestelt küsima, kes mind ühte või teise kohta kutsunud on. Ülikooli ajal suutsin kuidagi kogu aeg olla igal pool, osaleda kõigis õppeainetes – ei tahaks öelda, et nüüd selline pugejatüüp, aga mind väga huvitas see, mida ma õppisin. Tegin ka õppetöö kõrvalt erinevaid projekte ja näitusi. See oli ilmselt üks põhjus – sind lihtsalt teatakse, kui sa tulemuslikult tegutsed.
Elken teadis ka, et ma olin kolm aastat töötanud Vaal galeriis, ju siis kõrvalt vaadates tundus see, mida ma seal tegin, õige ja sobiv pagas uue galerii sissetöötamiseks. Ja oma positsioonilt võin ka välja öelda, et ega ta väga ei eksinud.

Kuidas valitakse näituseid EKL-i galeriides?

Valin näituseid Draakonis ja Hobusepeas ainuisikuliselt. Teistes galeriides on enamasti nõukogud. Töö lihtsustamise ja operatiivsuse mõttes on parem, kui üks inimene valikuid teeb, kui ta suudab olla piisavalt objektiivne. Mida ma kogu aeg ka üritan teha, kuigi see tundub võimatu.
Kuna ma olen ka Kunstiakadeemias kõik need aastad õpetanud, siis ma paratamatult tunnen kõiki kunstnikke, kes aplikeeruvad. Osad on olnud mu õppejõud, osad on minuga ühel ajal õppinud, teised on mu enda õpilased. Sellisel juhul sa lihtsalt pead suutma olla kõigi suhtes võrdsel positsioonil. See on keeruline, aga võimalik.
EKL-i volikogule esitan alati ka nimekirjad nendest, kes jäävad välja, et oleks võimalus võrrelda ja veenduda, et ma ei tee galeriid oma sõpradele vms.

Hobusepeas ja Draakonis näitusi vaadates paistab siiski välja, et mingi oma stiil ja nägu galeriidel on. Kuidas see on tekkinud?

Aastate jooksul olen tähele pannud, et nii mõnedki kunstnikud, keda me teame tegutsemas ühe teatud teemaga või kindlas valdkonnas, esitavad Hobusepeasse aplikeerudes tihtipeale projekti, mis on midagi hoopis muud kui see, mida nad tavapäraselt teevad. Mis on ju tore, sest see näitab, et Hobusepeal on nagu eksperimentaalateljee maine, kus saab katsetada ja uut avastada.
Üritan niipalju kui võimalik valida näituseplaani ikkagi projekte, mitte kunstnikke. Samas on Eestis kunstnikke, kes on teinud pea kõik oma näitused Hobusepeas, mis tähendab, et kunstnik usaldab galeriid, et tal on meiega hea koos töötada. Tegelikult see peakski nii olema, mujal maailmas galeriid niimoodi töötavadki.
Valida saan projekte ikka nende seast, mida esitatakse. Ma ei saa kunstnikule öelda, et tule tee näitus, aga sa pead maksma kallist renti ja ise kõik rahad leidma ei tea kust. Kaudselt muidugi olen mõnda kunstnikku kutsunud ka. Vaatan, kui mõni hea kunstnik ei ole paar aastat esinenud, aga nüüd juba võiks, siis olen mõista andnud, et äkki oleks aeg jälle näitust teha.

Mida sa Eesti Kunstiakadeemias (EKA) õpetad?

Juhatan joonistamise õppetooli ja õpetan kontseptuaalset joonistamist vabade kunstide teaduskonnas. Juhin seda osakonda mullu augustikuust nagu ka EKL-i. Olin juba asunud EKA-sse kandideerima, kui tuli Vano Allsalult kutse kandideerida EKL-i asepresidendiks. Peale pikka arupidamist otsustasin proovida nii seda kui teist, sest arvasin, et ega mõlemasse kohta nagunii ei valita. Aga läks teisiti.

Kuidas on võimalik ennast kolme töökoha ja veel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) vahel jagada?

See on ajaplaneerimise küsimus. EKKM-is töötab tegevjuhina Anders Härm, juhatus koguneb näituste valimiseks ja olulisemate küsimuste arutamiseks.
Galeriidesse võtsin enda assistendiks Sirja-Liisa Eelma, jooksva töö ja näituste vahetuste juures on tema. Sellised bürokraatlikumad asjad, nagu ressursside muretsemine galeriidele ja aruandlus, jätsin endale. Alguses mõtlesin galeriidest üldse loobuda. Samas EKL-i asepresidendiks saades nägin, et võrreldes ülejäänud liidu struktuuri toimimise efektiivsusega ei ole mõtet hakata lammutama seda osa süsteemist, mis ainsana töötab peaaegu et laitmatult.
Üsna suur osa minu ajast läheb praegu EKL-ile. Töötame EKL-i presidendi Vano Allsaluga mõlemad osalise koormusega, algselt oli tööjaotus asepresidendil kaks päeva nädalas ja presidendil kolm päeva. Kuid jaanuarist tõstsime oma koormust – teisti ei olnud enam võimalik tulemuslikult tööd teha.
Paar aastat tagasi mõtlesin, et nüüd aitab õpetamisest, et olen seda nii kaua teinud ja mul ei ole enam midagi uut tudengitele öelda. Aga osakonnajuhatajaks saamine aitas surnud punktist üle.
Ka galeristi ja EKL-i juhi seisukohast on töö oluline osa kunstnike ja järeltuleva põlvkonnaga tegelemine. Noortel on ju kõige lihtsam tulla oma õppejõu juurde küsima, et kus ja kuidas teha näitust. Kunstiakadeemias õpetan ka ainet „Harjutusi iseseisvaks eluks“ ehk siis kõike seda, mis on seotud kunstnikuna hakkamasaamisega pärast ülikooli lõpetamist. Seega kõik mu tööd ja tegemised on omavahel sisuliselt seotud.

Milline on sinu roll EKKM-is?

Olen muuseumi asutaja ja juhatuse liige. Asutasime selle neljakesi koos Marco Laimre, Neeme Külma ja Anders Härmiga 2006. aastal. Meie kolm pärnakat Marco ja Neemega käisime omavahel alguses võib-olla rohkem läbi. Kunstiringkondades on ju tavapärane, et nii kui kokku saadakse, hakatakse Eesti kunstielu üle arutama. Eks sellistest arutamistest ka EKKM välja kasvas.

Sind ei ole tegelikult eriti sageli seltskonnas laua taga arutlemas või avamistel hängimas näha.

Kui olin igapäevaselt Hobusepea galeriis tööl, siis seal kutsuti minu kabinetti kuulu järgi psühholoogitooliks. See toimis inimeste kohtumispaigana ja mul ei olnud selle vastu midagi. Aga jah, hängija-tüüp ma ei ole, olen selleks liiga mugav ja ka liiga hõivatud.

Ja nüüd põhiküsimus: mismoodi sa said olla üheaegselt EKL-is Jaan Elkeni alluv ja EKKM-s Anders Härmi koostööpartner? Need olid tollal täiesti antagonistlikud, avalikult kaevikusõjas olevad organisatsioonid, mis esindasid väga erinevaid maailmanägemisi ja kunstiideoloogiaid. Kuidas sa said olla korraga mõlemas paadis?

Ma arvan, et see tuleneb isikuomadustest. Mul ei ole kunagi olnud probleemi ükskõik milliste vanusegruppide ega huvigruppidega suhtlemisel. Kusjuures mul endal on seejuures väga kindlad tõekspidamised.
Oluline on ka toonitada, et EKL ja EKKM ei ole omavahel kunagi sõjas olnud. Vastuolud EKL-i ja EKKM-i vahel on olnud tegelikult isikupõhised ja on saanud alguse EKKM-i eelsel ajal. Mõlema organisatsiooni tugevad juhid mõjusid autoritaarselt. Institutsioonid tegelikult Eestis ei vastandu, vastanduvad ikka inimesed.

Kuidas sattusid meeskonnana EKL-i kandideerima just Vanoga?

See oli Vano soov. Ettepanekuid asepresidendiks ja ka presidendiks kandideerida on mulle tehtud varemgi, aga alati olen suutnud ennast sellest välja manööverdada. Ega n-ö kunstibürokraadiks saamine ei ole minu jaoks olnud mingi soov ega eesmärk omaette, pigem vastupidi: olen väga rahul olnud sellega, et saan õpetada ülikoolis ja nokitseda galeriides.
Vano tingimuseks sel korral oli, et ta kandideerib ainult sel juhul, kui mina olen nõus kandideerima asepresidendiks. Võtsin üsna pika mõtlemisaja ja mõtlesin, kes võiksid olla potentsiaalsed teised presidendikandidaadid - kõlakaid liikus igasuguseid - ja sellest lähtuvalt lõpuks see otsus Vano kasuks tuligi. Tunnen ennast ikkagi vastutavana oma valdkonna ja selle tuleviku pärast.

Mis suuri muutusi EKL-is tegemas olete?

Üritame tööle panna ARS-i kombinaati ja selle territooriumit, mida on aegade jooksul ka teised EKL-i juhid üritanud, aga see kõik on liiva jooksunud. Ja ega pole kindel, et see meilgi ei juhtu. Müüsime monumentaalskulptuuri ateljee Laagris, sest see oli muutunud kasutuskõlbmatuks ja taastamine käiks meile üle jõu. Muud ei jäänud üle. Samuti oleme siiani tegelenud olemasoleva struktuuri korrastamisega.

Kas siis nüüd ei saagi enam Eestis suuri monumente teha?

Saab ikka, Raja tänaval EKA skulptuuriosakonnas näiteks ja kindlasti on mõni koht veel. Aga neid nn suuri monumente ei ole soovinud enam aastaid keegi ka teha. Monumentaalateljee müügist saadud summad saab kanaliseerida ARS-i maja kordategemisele, kus me eelmise aasta lõpus parandasime ära minu mäletamist mööda vähemalt kümme aastat läbijooksunud katuse.
Lisaks on meil lagunev kinnistu Vabaduse väljak 6 ja 8, oleme selle renoveerimiseks rahasid taotlenud erinevatest kohtadest, siiamaani on vastused olnud äraütlevad. Lisaks on veel väiksemaid kinnistuid, mis kõik vajavad korrastamist.

Kuidas edeneb kunstnike õiguste eest seismine või ametiühingustumine, mida ootab vähemalt mingi osa EKL-i liikmetest?

Kas nüüd tänu toimunud möödunudaastasele Sirbi skandaalile või kultuuriministri vahetusele, aga igapäevane suhtlemine teiste loomeliitudega on muutunud oluliselt tihedamaks. See on vajalik, et kõik seadusemuudatused, mida ministeerium esitab valitsusele, saaks loomeliitude poolt sisendeid. Mõnikord kipuvad need ettepanekute soovid sealpoolselt laekuma liiga hilja. Seaduse läbivaatamine ja ettepanekute tegemine ei ole poole tunni töö.
Paljud protsessid, näiteks loomeliitude seadus ja protsendiseadus, on alanud aastaid tagasi, praegu me saame olukorda lihtsalt nentida ja olla nõus või mitte – iseasi, kas sellest keegi hoolib. Seadused justnagu jõustuvad järjest, ja nende järgi peaks nagu olema loomeinimestel sotsiaalsed garantiid, aga seal on alati mingi „aga“. Seadused on välja töötatud kiirustades või siis loomeliitudega nõu pidamata.
Oleme püüdnud selle poole aasta jooksul võimalikult palju endast märku anda ja kunstnike häält kuuldavaks teha, ka loomeliitude hulgas. Eks loomeliidud peegeldavad ju loomeinimesi ja väga omavahel koostööd tegema ei kiputa. Õnneks on Kultuurikoja eestvedamisel olukord selles osas pisut paranenud.

Millal sa ise viimati kunsti tegid?

Aastal 2006. Ei saa öelda, et ma ei taha. Loomulikult tahaks joonistada või maalida. Aga kui tööpäevad kestavad hommikul kella kaheksast pahatihti öösel kella üheni, erinevaid töökohti jagades ja tööd koju kaasa viies, ega siis ei ole jõudu.
Ja ei ole ka tegelikult aega mõelda n-ö kunstikeskselt. Võib ju võtta paberilehe ja joonistada, aga olulisem on tegelikult, et mida ma tahan öelda. Ilmselt suudan neid asju hetkel paremini öelda ettekirjutuste, käskkirjade, pressiteadete ja Exceli tabelitena kui kunstina.
Asepresidendi ja galeristi töö on samas kohati samuti väga loominguline. Ükski päev ei sarnane teisele. Katsun ennast mõnikord lohutada, et äkki see on aastaid kestev kunstiprojekt, millest saan mingil hetkel teha loomingulised kokkuvõtted.

Mida sa tahaksid öelda EKL-i liikmetele?

EKL-i rolli muutmine ühiskonnas selliseks, et liit suudaks kunstntikke esindada, eeldab mõlemapoolset panust. Kunstnikud on harjunud küsima, kuidas liit saab neid aidata. Tegelikult võiks mõnikordki selle küsimuse esitada teistpidi, et kuidas mina saan aidata või panustada. Kõlab väga pateetiliselt, aga vabariigi aastapäeva valguses ei olegi see võib-olla nii vale.
Meil on Eesti suurim loomeliit, hetkel on liidus 950 liiget. See võiks olla suur löögijõud, kui tahta. Mitte, et kedagi peaks lööma, aga ennast tuleks rohkem kuuldavaks teha, arvestades kunstnike mitte kõige paremat positsiooni ühiskonnas.
Ma ei julge lubada, et meie 3-aastane tööperiood suudab seda olukorda muuta, aga selle nimel me tegutseme. Kunstnikud võiksid tajuda oma olulisust ja rolli ühiskonnas senisest rohkem, sest võtta kohe eeldusena ohvri ja märtri positsioon ei ole minu meelest õige.

 

Millised on need Elin Kardi võimed ja oskused, mis on võimaldanud tal teha sellist suurejoonelist kunstipoliitilist karjääri?

ANDERS HÄRM, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevjuht
Arvan, et Elin sai kunagi kõva kooli galeristitöö ja organiseerimise poole pealt Vaalas töötades, ja seejärel Hobusepeas ja EKKM-is.
EKKM-i nõukogus võivad need vaidlused kohati minna päris kirglikeks ja Elin suudab neid olukordi lõpuks päris hästi maandada. Ega siin mingit imelist trikki ei ole: ta valdab ja töötleb hästi infot, ta on hea suhtleja ning diplomaat. Ta tegutseb tasa, tõhusalt ja tagasihoidlikult keset egode omavahelise täristamise möllu.
Ma usun, et mingil hetkel Elin võib-olla tabas ära, et see organisatoorne pool kunstis on ehk rohkem her thing ning kunstniku ja galeristi positsioone ühendada on päris keeruline. Elin on hea näide selle kohta, et ka kunstnike hulgast võib esile kerkida häid organisaatoreid ja kuraatoreid, Elin oli selles suhtes ilmselt üks esimesi, aga tema järel on ju tulnud nii mõnedki teised.
Ma arvan ka, et kuna Elin on ikkagi kunstnik, umbusaldavad kunstnikud teda vähem kui mõnda kuraatorit või kunstiteadlast. Ja kunstipoliitilist karjääri, nagu sa seda nimetad, saab teha ikkagi inimene, kes tahab seda karjääri teha. See on tema valik ja tal on olemas selleks palju häid omadusi. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

JAAN ELKEN, kauaaegne Eesti Kunstnike Liidu president

Ma arvan et Pärnus, näitlejate peres kasvades puutus Kard varakult kokku loomeinimeste ja nende spetsiifilise hingehädadega. Kardil on ilmselt näitlejageenidega saadud võime koos töötada väga eriliste ja vastandlike natuuridega, mis räägib professionaalsusest.
Elin Kardi karjäär on kulgenud suhteliselt „avalikult“. Tunnen teda 90-ndate algusest, kui kunstiakadeemias  talle  üldmaali tunde andsin, millegi erilisega ta neil aastatil silma ei paistnud. Silma jäi ta siis, kui asus tööle omaaegses kultusgaleriis „Vaal“, kus tol ajal tegutses ka Eesti kunsti juhtivkriitik Eha Komissarov. Komissarovi, keeruka ja vastuolulise isiksusega koos töötamine oli Kardile igas mõttes eluülikool. Elin mõjus ülejäänud noorte kunstnike foonil väga positiivsena. Kunstnike liidul vedas, et saime Elin Kardi endale. Ja sealt edasi on Kard kunstnike liidu Hobusepea galerii (hiljem ka Draakoni) kunstilise sisu eest ainuisikuliselt vastutav olnud. Minu ja paljude teiste arvates on need valikud aastate lõikes pigem head olnud.
Kui galerii on ühelt poolt avalik ruum ja teisalt oluline võimuinstrument kunstielus, jooksevad mitmed niidiotsad ja info sinna loomulikul teel kokku. Oskus seda kõike hallata, nii et päeva lõpuks ka inimese nägu säiliks, see ei olegi mitte niivõrd kunstiprobleem, kui suhtekorralduslik ja räägib küpsest isiksusest. Kard mõjub turvaliselt, samas on ta resoluutne kui nt mõnes žüriis eriarvamusele jääb.
Kunstnike liidus olid pea kõikide meie trükiste toimetamistöö ja kujundaja valik Kardi õlul. Kardi inimestetundmine on kunstnike ringkonnas domineerivate egotsentriliste liivakastimängudega meeldivalt kontrastis.
Kas tal neid kohustusi juba liiga palju ei ole? Olin pikki aastaid ise samuti nö mitmel kohal töötav kunstitöötaja, distantsilt mõjub suure informatsioonihulga koondumine ühe isiku kätte alati problemaatiliselt. Ja teisalt, seni kuni meie kunstielus on jätkuvalt puudu inimestest, kes tähtaegadest kinni peavad (kuid seejuures jätkuvalt inimlikuna mõjuvad), kes on mittekonfliktsed ja ladusad suhtlejad ja jagavad asja (mitte segi ajada vabadesse kunstidesse filtreeruva tasuvuspõhise projektikirjutajate põlvkonnaga!) on Elin Kardi asumine liidu asepresidendi kohale loomulik käik.

 

 

 

 

 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: