Kunstikuraator Kersti Koll: midagi on ilmselt "tõesti õhus"
Kevadest kuni sügiseni on kunstihuvilistel võrratu võimalus vaadata Eesti Kunstimuuseumi kolmes filiaalis eesti klassikalist maalikunsti
Märtsi viimasel nädalal avati Enn Kunila kogude põhjal Mikkeli muuseumis näitus "Kuldaja värvid", aprilllis avati Adamson- Ericu muuseumis "Põhjamaade lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades“, mais avatakse Kumus Nikolai Triigi 130. sünniaastapäeva puhul suur näitus.
Kultuurportaal palus kuraator Kersti Kollilt paar sõna kommentaariks - eelkõige näituse "Põhjamaade lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades“ kohta, aga ka laiemalt eesti maaliklassika eksponeerimisest.
Kõigepealt rõõm tõdeda, et tõenäoliselt laiem avalikkus on saanud põhjuse muuseume väisata, armastatud ja arusaadav kunst on väljas - eesti maaliklassika? On see juhus või on midagi õhus?
Ilmselt on ehk tõesti „midagi õhus“, et Eesti Kunstimuuseumi (EKM) erinevate filiaalide kuraatorid on need näituste ideed 2014. aasta kevadeks välja pakkunud. Kuid loomulikult, kui neist ettepanekutest Kunstimuuseumi terviklik näitusteprogrammi kokku pannakse on arvestatud erinevate näituste sünergiaga.
Oli kuulda, et "Põhjala lummuses" pidi ka meie presidenti saatma Norra reisil? Aga jäädi asjaajamisega veidi hilljaks?
Tõepoolest presidendi visiiti ettevalmistav meeskond oli väga huvitatud näituse „Põhjala lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades“ Norrasse viimisest ning tegid selle nimel ka tööd rohkem kui aasta tagasi. Kuid see on maailmas tavaline, ja ka meie muuseumis, et näituste plaanid on paigas miinimum 2, aga tavaliselt ka kolm-neli aastat varem.
Kersti, mis siis oli selles ajas, et eesti kunstnikud põhjamaade poole vaatasid?
Näitus annab ülevaate Eesti kunstnike Põhjala teemaga suhestumisest ja nende Põhjamaadest inspireeritud loomingust üsna pika ajaperioodi jooksul – 19. sajandist kuni 20. sajandi teise pooleni. Põhjused, miks Põhjamaadesse mindi ja sealt loomeimpulsse leiti on nii pika aja vältel eri perioodidel ja eri kunstnikel erinevad: näiteks Karl Ferdinand von Kügelgeni reisis Soome eri paigus 1818 aastal Aleksander I ülesandel, et jäädvustada toona suhteliselt hiljuti Vene tsaaririigi koosseisu liidetud Soome paiku. Need tööd omavad erakordselt olulist kohta ka Soome kunstiajaloos. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguskümneil mängis kunstnike valikutes muidugi olulist rolli üldisem huvi tõus Põhjamaade ja sealse kultuuri vastu. Sügavam huvi Põhjamaade vastu ja vaimustunud hoiak sealse hingematvalt kauni looduse suhtes iseloomustab 20. sajandi alul tervet põlvkonda noori eesti kunstnikke, nii, et 20. sajandi esimestel kümnendeil võime rääkida lausa põhjamaisuse perioodist Eesti kunstiloos. Sellest ajajärgust tõusevad võluvate peatükkidena esile kaks Eesti kunsti- ja kultuuriloos olulist fenomeni: eesti kunstnike ja kirjanike reisid Ahvenamaale aastail 1906÷1913 ning eesti kunstnike sõitmine suviti Pariisist Norrasse aastail 1907– 1910.
Samas tõi 1944. aasta kaasa arvukaima eesti kunstnike siirdumise Skandinaaviasse, eelkõige Rootsi, kuhu tuhanded eesti pagulaste seas jõudsid ka palju tunnustatud kunstnikke, kel tuli kohaneda uue asukohamaa ja kultuurikontekstiga. Huvitava tahuna nende loomingus ja uue keskkonnaga kohandumise protsessis tõuseb esile ka suhestumine sealse looduskeskkonnaga
Hoolimata erinevatest Põhjamaade poole vaatamise põhjustest ajas, on see mida Eesti kunstnikud Põhjalas leidsid ja vastavalt oma loomelaadile tõlgendasid, eelkõige Põhjamaade võimas looduselamus, mis on ka käesoleval näitusel hästi näha.
Kui tohib teada saada, millised on sinu enda lemmikud kunstnikud, teosed sellelt näituselt?
Mul on kuraatorina oma näituselt üksikuid lemmikuid raske esile tuua, kuna olen pikalt antud teemaga ja kõigi autoritega tegelenud ja valikute tegemine ning näituse komplekti kokkupanek ja kooskõlade leidmine on üsna pikaajaline ja erinevaid valikuid kaaluv tegevus olnud. Minu jaoks on igal autoril ja valitud teosel väga kindel roll selles loos, mida näitus kõneleb. Aga kahtlemata on näitusel väljas olevad autorid ja Põhjamaadega seotuse etapp või etapid nende loometeel mind puudutanud ja kõnetanud nii, et soovisin selle näituseks vormida ja vaatajate ette tuua.
Aga ma usun, et publik leiab siin oma lemmikuid – on ju väljas meie kunstiloo modernismi klassikud: Konrad Mägi suure ja väga ilusa komplektiga, Nikolai Triik, Jaan Koort, meie kultuuriloo üks multitalente Aleksander Tassa, aga ka Ants Laikmaa, Roman Nymani, Günther Reindorffi loomingut. Näeme ka meie pagulaskunstnike Herman Talviku, Juhan Nõmmiku, Eerik Haameri, Karin Lutsu , Eduard Ole jt suhestumist Põhjalaga. Väljas on praktiliselt kõik Eestis olevad Adamson-Erici Soome ainelised tööd ja ka Eestiga seotud balti saksa kunstnike võluvaid pilguheite Põhjala suunas ja palju teisigi.
Kui nüüd hetkeks kunstikesksusest loobuda ja vaadata laiemalt - meie ihalus, mingu igatsuses põhjamaade suhtes on vist tänagi selgelt olemas? Loomulikult meeldib meile loodus, aga - kas pole ka elukorraldus, elustandard jms meile malliks olnud? (meid nimetatakse ka wannabe skandinaavlasteks)
Ma usun, ja seda on tihtipeale ka statistiliste andmetega esile toodud, et Põhjamaad on tänapäeval eestlastele nii reisisihina kui ka õppimise, elamise ja tööpaigana olulisim sihtkoht. Kindlasti on sealne elukorraldus, mentaliteet ja meelelaad meile vägagi vastuvõetav ja üldkultuuriliselt suhteliselt lähedane ja seetõttu tihtipeale ka eeskuju väärivaks peetud. Tõenäoliselt on ühel või teisel moel kõiki Põhjamaal käinuid ka sealne looduskeskkond lummanud. Näitust tehes ma isegi mõtlesin selle sihtgrupi peale – ma loodan, et end Põhjamaadega tugevamalt sidunud eestlastele võiks vägagi huvipakkuv olla , kuidas aastakümneid ja isegi rohkem kui sajand tagasi meie kunstnikud Põhjamaade meeleolusid tõlgendasid. Ja selles võtmes sain ma juba ka näituse avamisel nii mitmeltki inimeselt väga positiivset ja huvitavat vastukaja.
Vaata ka videot Adamson-Ericu muuseumis toimunud näituse avamisest, kus kõneleb kunstikuraator Kersti Koll ( autor Viktor Burkivski)