Tulid just Köler Prize'i näitust maha võtmast, Kuidas see näitus sinu jaoks kulges, kas said ka mingit huvitavat tagasisidet?

Ikka oli erinevat sorti tagasisidet. Loomulikult ei tea ma, mida inimesed üldiselt arvavad, kuid olen vestelnud mõningatega, olin ka ise seal päris palju kohal ja nägin, kuidas reageeriti. Mul on hea meel selle üle, et uue töö puhul töötas trepp osana tervikust ja inimesed said aru, et teos algas juba maapinnalt. Ronimisvaev oli ka osa tööst ja tundus, et see kommunikeerus.

Sa vist väga palju polegi Eestis enne tunnustusi saanud?

Olen pigem Lugemiku kontekstis. Pärast seda, kui kolm aastat tagasi Tallinnasse tagasi kolisin, hakkasin esialgu rohkem tegelema reaalsete asjadega, nagu Lugemiku kirjastus ja õpetamine, ilmselt sellepärast, et kiiremini kohanda. Kunstnikupraktika jäi rohkem tagaplaanile.

Aga vaikselt hakkas see lumepall jälle veerema. Köler Prize'i nominendid nimetab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) juhatus viimase aasta tegemiste põhjal, minu puhul oli see kindlasti Tartu Kunstimuuseumisse Maria Arusoo kureeritud näitusele “Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist” tehtud töö, mis tekitas tol hetkel kõlapinda.

Kaua sa Amsterdamis elasid ja mida sa seal tegid?

Elasin seal seitse aastat. Läksin kõigepealt õppima Gerrit Rietveldi Akadeemiasse ja pärast lõpetamist tundus mõttetu kohe tagasi Eestisse tulla. Kooli ajal olid seal tekkinud head koostöömomendid, tundus, et võiks vaadata, kuidas need asjad kooliväliselt edasi lähevad.

Rietveldi akadeemia lõpus avastasingi enda jaoks ruumiaspekti kunstis. Sealt edasi on ruum üht- või teistpidi alati olnud osa minu tööst.

Rietveldi akadeemia fotograafiaosakonnas kasvatati meid selles vaimus, et tuleb lõputööde näitus ja küll siis mõni galerii noore sealt üles korjab. Minuga seda paraku ei juhtunud. Sealt tuligi see isetegemise vaim. Aasta peale lõpetamist organiseerisime näiteks sõpradega koos residentuuri Saksamaal. Muuhulgas ka selleks, et luua iseendale võimalus midagi teha ja näidata. Sealt edasi algatasime Amsterdamis ühe ajutise projektiruumi, enam-vähem sarnaste eesmärkidega. Oli ka teisi koostööprojekte, mis viisid Hollandist välja.

Miks sa Eestisse tagasi tulid?

Lugemiku tegemised ja õpetamine tõid mind siia juba varem paar korda aastas tagasi. Lisaks hakkas mingil hetkel Eestis rohkem toimuma, oli tekkinud suurem seltskond, kellega sai nö sama keelt rääkida. Siis tunduski, et äkki oleks aeg tagasi kolida. Ka minu tollases Amsterdami ringkonnas tekkis kolimiste laine: kes kolis koju tagasi, kes Berliini, kes Brüsselisse.

Sellist ruumil põhinevat kunsti teha nõuab suurt julgust - seda on palju tehtud alates minimalistidest. Kust sul see enesekindlus tuleb, et ruuminihestus, mida sa parajasti teed, on parem kui eelkäijatel?

Ma ei ole seda kunagi niimoodi võrdlevalt või hinnanguliselt vaadanud. Peaaegu kõik maailmas on juba tehtud, pigem on tänapäeval kunstis oluliseks märksõnaks kohandamine. Väga palju oleneb ka kontekstist.
Muidugi püüan ma end minuga sarnaselt töötavate kunstnike loominguga võimalikult hästi kursis hoida, aga kuna töötan enamasti kohaspetsiifiliselt, siis minu ruuminihestus on seotud konkreetse ruumi ja ajaga. Sellegipoolest, tihti viitavad mu tööd tagasi varasematele kunstiteostele.

Siis peaks ka vaataja teadma ruumiteemalise kunsti ajalugu, või saab ilma ka läbi?

Arvan, et ei pea. Ruumist saab aru ka inimene, kes ei tea väga põhjalikult kunstist ega kunstiajaloost. Ruum on nähtus, mis on ümbritseb meid iga päev, me teame, kuidas ruumis käituda, ja kui see ruum meie ümber muutub, siis ma arvan, et me saame sellest aru puhtalt seda tajudes.

Kus ja mida sa ise täpsemalt õpetad?

Sellest ajast, kui olen Tallinnas tagasi, olen töötanud Eesti Kunstiakadeemias (EKA) graafilise disaini osakonnas. Lisaks sisulistele ja administratiivsetele ülesannetele olen andnud tunde, mis tegelevad üht- või teistpidi fotograafia ja pildiruumiga.

Rohkem praktilise või kontseptuaalse poole pealt?

Mõlemat. Arvan, et ainult tehnilisi oskusi ilma sisulise pooleta pole mõtet õpetada, kuna õpingute aeg on nii lühike, pigem peaks need asjad käsi-käes käima. Tavaliselt alustame sisust, tehniline tuleb sinna juurde - mida parasjagu vaja on.

Oled sellest põlvkonnast, kes on õppinud kaasaegset kunsti. Veidi vanem põlvkond hakkas õppima mingit muud asja ja põlve otsas, elu jooksul omandas kaasaegse kunsti diskursuse. Kas sa tunnetad mingit erinevust vanema generatsiooni foto- ja installatsioonikunstnikega?

Tegelikult hakkasin EKAs õppima pigem fotograafiat, mis oli tollel ajal suures osas rakenduslik. Minu kaasaegse kunsti teadlikkus hakkas arenema küll siin, aga asjadest hakkasin niiöelda aru saama just tänu Amsterdamis eksisteerimisele. Seal lihtsalt toimub nii palju, et oledki igapäevaselt kaasaegse kunstiga ümbritsetud ja see mõjutab. Kõik õppejõud akadeemias olid samuti aktiivselt tegutsevad kunstnikud.
Põlvkondade vahe kohta ma arvan, et näiteks Raul Meel oma tegemistega oli ja on endiselt väga kaasaegne.

Tema ei ole ju kunsti õppinud. Nagu ka Jüri Ojaver, kes on samuti vanema põlve parimaid installatsioonitegijad. Kes EKA-s sinu ajal parajasti õpetasid?

Eve Kiiler oli siis professor, õpetamas käisid erinevad fotograafid, loomingulisi projekte juhendas Margot Kask. Sel ajal oli tugev side Soome kooliga, sealt käisid samuti mitmed õppejõud.

Eve Kiiler ise on ju ka kujutav kunstnik, kas rakenduslikkus tuli siis haridussüsteemist?

Ma arvan, et paljuski õppekavadest ja ettekirjutustest tingituna.

Kuidas hindad üldse kunsti kõrghariduse olukorda Eestis?

Väga hästi sellega ikkagi ei ole. Suur mõju on 3+2 süsteemi kasutusele võtmisel. Amsterdamis on näiteks baasaasta süsteem, tänu sellele on bakalaureuseõpe neli aastat. Norras, kus ma ka olen õppinud, on eelkoolid, pärast mida astutakse ülikooli. Aega, mille jooksul pead leidma oma huvi või spetsialiseerumiseni jõuad, on rohkem.

Siin peab tudeng sellega kolme aasta jooksul hakkama saama. Magistriprogrammi sisuline liitmine bakalaureuse astmega on õnnestunud mõnedel osakondadel, mitte kõigil. Tundub, et see adiministratiivne pool on nii keeruline ja seab palju piiranguid, mis takistavad sisulist poolt.

Ise sain siin kolme aastaga mingi põhja alla tänu sellele, et pärast keskkooli läks mul piisavalt aega enne, kui fotosse astusin. Olin valiku varasemate tegemiste põhjal ära teinud. Paljud tudengid jõuavad valiku tegemiseni hiljem, halvemal juhul on õpingud siis juba läbi.

Kuidas sul üldse kunstnikuks saamise mõte tuli?

Perekonnas mul kunstnikke ei ole. Käisin keskkooli ajal Kevade tänava lastekunstikoolis. Sellest hoolimata astusin sisse hoopis Tartusse meditsiini. Kuna samal ajal proovisin ka EKA-s stsenograafiasse ja ei saanud sisse, siis see jäi kripeldama ja tahtsin uuesti proovida. Ühe aasta õppisin vahepeal kunstiõpetajaks Tallinna Ülikoolis. Pärast seda avati EKA-s fotograafia päevaõpe, kuhu läksingi.

Kuidas tekkis kirjastus Lugemik ja mis roll sinul seal on?

Minu huvi kunstnikuraamatu vastu tekkis Amsterdamis õppides, seal olid väikekirjastused ja isekirjastamine loomulik kunstivälja osa, sellist traditsiooni Eestis paraku ei ole. Indrek Sirkel hakkas oma kirjastuse tegemisest rääkima päris palju aega enne, kui tegelikult asjaks läks, ja kuna teema tundus põnev, siis sai minust nendes vestlustes tema dialoogipartner.

Eestis oli tekkinud uus põlvkond huvitavaid noori kunstnikke, aga kirjastamisega tegelesid kunstiinstitutsioonid vaid kõrvaltegevusena, ja välja anti peamiselt ainult näitusekatalooge või juba nimekate kunstnike monograafiaid. Enamus galeriinäituseid kestis vaid kaks nädalat ja pärast seda kadus ajalukku nii mõnigi hea töö. Meid huvitaski näituse või teose iseseisvaks trükiseks tõlkimine. Peale esimese raamatu välja andmist, milleks oli Mari Laanemetsa kureeritud näitusega „There, Life Would Be Easy“ kaasnenud trükis, registreerisime Lugemik MTÜ ära.

Ei saagi täpselt öelda, mis on minu roll Lugemikus. Kuna meil on ainult kaks inimest, siis rolle on palju. Sirkel on graafiline disainer, mina olen fotograaf, aga me oleme ka koostajad, toimetajad, vajadusel tõlkijad. Tuleb tegeleda ka kogu argise ja administratiivse küljega.

Viimase paari aasta jooksul on rohkem Lugemiku tegemistesse kaasatud olnud Laura Toots, tihti ka Paul Kuimet. Eelmisel aastal nad olid New Yorgi raamatumessil abiks. Mis on väga tore, sest sisuliste arutelude puhul on hea, kui on võimalik dialoogi laiendada.

Kust tuleb raha, et kunstiaamatuid välja anda?

Oleneb projektist. Vahel on kunstnikul endal mingi osa eelarvest olemas, loomulikult on Kultuurkapital paljusid projekte toetanud, mõned väiksemad asjad on olnud võimalik teha ka oma rahast. Meie trükised varieeruvad täisvärvilisest suureformaadilisest raamatust kuni mõneleheküljelise mustvalge vihikuni, mida saame vajadusel ka ise trükkida. Ega me endale reeglina töötasu ei maksa, aga väga tore on, kui mingite suuremate projektide puhul selleks siiski võimalus on olnud.

Suureks abiks on viimased kaks aastat olnud Kultuuriministeeriumi tegevus- ja arendustoetus kunstigaleriide toetusprogrammist, mille alla kvalifitseerub ka kunsti kirjastamine. Tegeleme sarnaselt galeriile Eesti kunsti vahendamisega – anname välja kohalike kunstnike raamatuid ja levitame neid väljaspool Eestist, käime näiteks messidel.

Messidel käimine on ju ka pigem kulu kui tulu?

Tulu on kohati sümboolne ja kohati tulevikku vaatav. Messidel osalemise üks eesmärke on kohtuda raamatupoodide ja levitajatega üle ilma, et oma levivõrku suurendada. Kuna peame ka ise raamatupoodi, siis üritame alati messidelt kõige värskemat kraami kaasa tuua.

Millistes maailmanurkades on Lugemiku väljaandeid müügis?

Soulis, Tokyos, New Yorgis, Los Angeleses, Montrealis ja Euroopas siin ja seal: Saksamaal, Hollandis, Belgias, Norras, Rootsis.

Kes on see inimene, kes kunstnikuraamatut ostab?

See inimene huvitub kunstist, mõne konkreetse kunstniku loomingust või suhestub teemadega, mida üks või teine kunstnik oma loomingus puudutab. Eestis on enamasti see inimene ka ise kultuurivaldkonnas tegutsev. Jaapanis näiteks on fotoraamatute traditsioon, kuid seal ei pea inimene, kes ostab fotoraamatut, ilmtingimata olema seotud fotograafia või kunstiga. Kui vaadata, kuidas New Yorgi raamatumessilt nelja päeva jooksul kümneid tuhandeid inimesi läbi käib, võib öelda, et kunstiraamatute vastu tunneb huvi ikka väga erinevaid inimesi.

Kunstnikuraamat on taskukohasem viis omandada kunsti. Inimesi, kes seda tahavad teha, on olemas.

On kollektsionääre, näiteks tuli Londonis raamatumessil meie laua juurde üks galerist, kes ütles, et tahab osta meie raamatutest igast ühe, mis oli üllatav arvestades, et tänaseks oleme välja andnud üle 40 trükise. Ma elus ei usu, et ta igasse neist süveneda jõuab, selle inimese jaoks tundus pigem oluline soetada kunstnike loomingut maailmanurgast, millega ta varem kokku puutunud ei ole. Ja paljud inimesed ostavad kunstiraamatuid ka kingituseks.

Kui kirjastamine suurt midagi sisse ei too, millest sa siis elad?

Õpetamisest ja vabakutselise fotograafi tööst. Dokumenteerin näituseid, või pildistan kellegi trükise või portfoolio jaoks. Aeg-ajalt töötan koos erinevate graafiliste disaineritega visuaalsete identiteedite või mõne konkreetse trükise tegemisel. Tegutsen pigem kultuuriväljal. Ei saa öelda, et seal tohutud rahasummad liiguksid, aga ellu on võimalik jääda tehes seda, mis mulle meeldib.

Oled sa mingil kunstiga mitteseotud alal ka töötanud?

Kunagi keskkooli ja Tallinna Ülikooli ajal töötasin Kuldses Börsis kuulutuste vastuvõtjana. See on ka kõik. On olnud assisteerimistöid, näituste ehitamist ja ülespanekuid, aga need kõik on ikkagi kunstiga seotud.

Mis sa Köler Prize preemiaga teed või tegid?

Erinevaid asju. Hakkasime aasta alguses Lugemikuga minu raamatut tegema, mingi osa preemiast aitab sellele kaasa. Viimase aasta tegemiste põhjal näen ühtäkki, kuhu ma kunstnikuna liikumas olen. Seega tahan rohkem iseenda tegemistele keskenduda, preemia annab võimaluse selleks aega ja ruumi tekitada.

Kas sul on ka ateljee, kus sa töötad ja töid hoiad?

Stuudiot jagan Lugemiku, Paul Kuimeti ja Laura Tootsiga. Seni ei ole eriti olnud probleemi teoste ladustamisega, kuna paljud tööd on olnud ühekordsed ja eksisteerinud ainult näituse ajal. Mingid fotod näiteks on olnud tapeedina, mis tuleb lihtsalt näituse lõpus seinalt maha koorida.

Kas kahju ei ole?

Alati on natuke kurb, kui koos näitusega saab ka töö läbi. Samas siis tekib ruum järgmiseks sammuks.
Seni olen nii töötanud, et suur osa töid saabki alguse ruumist, kus seda tööd näidatakse. Sealt võib ükskõik mis välja kasvada, aga alguspunkt on kusagil seal ruumis olemas.

On su peaaegu olematuid töid ka ostetud?

Tartu Kunstimuuseum ostis ära osa Arheoloogiafestivali tööst. Taheti osta ka talad ja jätta need avaliku ruumi teosena üles, aga kahjuks ei olnud kõrvalmaja omanik sellega nõus, pidavat fassaadi rikkuma.
Paar asja on ka erakogudes, aga kuna mul ei ole eriti ostetavaid töid, siis palju ei ole ka ostetud.

Millised on järgmised loomingulised plaanid?

Järgmiseks aastaks plaanin soolonäitust. Tegelikult ei ole mul Tallinnas isiknäitust varem olnudki, nüüd võib-olla on õige aeg seda teha. See tuleb Hobusepeas ja loodetavasti ka Draakonis, aga see pole veel kindel. Kindlasti mängib ruum olulist rolli ka selle näituse puhul.