MARGUS OTT: Aitaja jõud

Eesti riigi olemismõte näib aga olevat rohkem koondunud põhiseaduse preambula lause ümber, et Eesti riik peab tagama „eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Rahvus ja kultuur aga pole nähtused, mida saab hoida sellisena, nagu need on, vaid need on protsessid, mis püsivad uuenemise, muutumise kaudu. Kogu küsimus on selle muutumise tempos ja viisides. Uuendusmeelsed tahavad kiiremaid ja suuremaid muutusi, konservatiivid aeglasemaid ja väiksemaid

EERO EPNER: Kontekst ja tema näitleja

„Kuidas Münchenist minema saada?“ kirjutab Herzog ahastavalt oma esimesel rännupäeval päevikusse, ning kui ta siis lõpuks jõuabki Müncheni tagamaadele – lopsakale, viljakale, rikkale ja religioossele Baierimaale, Münchenit raha, toidu ja inimestega toitvasse lõputusse reservuaari –, näeb ta pilte, kuid ei kuule hääli. Hääletus. Öises kirikus tummalt koos koeraga palvetav naine. Noored farmerid mopeedidega. Higised ja toored jalgpallifännid. Liiderlikud kõrtsikülastajad. Ja põllud. Herzog kõnnib lõputute põldude vahel Pariisi poole, näitab ühele põllule ja ütleb: „Surm.“

ERKKI BAHOVSKI: Kreeka visandid Eesti huvide taustal

Euroopa 1848. aasta revolutsioonide kohta on öeldud, et sellal pidanuks Euroopa ajalugu pöörduma, aga ei pöördunud. On’s Kreeka kriis samasuguse tähendusega? Kas Euroopa ajalugu pöördub, ja kui pöördub, siis mis suunas? Kuidas mõjutab Kreekas toimuv Eestit ja missugused on Kreeka võimalikud stsenaariumid? Ülima tõenäosusega oleme pöördepunktis, sestap on alati võimalus pöörata üles, alla, vasakule, paremale, seista või keerata tagasi.

LINNAR PRIIMÄGI: Juudi naljad ja Kreeka võlad

Juudi nali, milles me lihtsasti tunneme ära Euroopa kirstunaela Kreeka ja tema kavalate kreeditoride tegevuse, pajatab järgmist. „Meyer, rikas pankur, sureb lastetult ja pärandab kogu oma tohutu varanduse kolmele sõbrale tingimusel, et igaüks paneb talle kirstu kaasa tuhat franki. Esimene on katoliiklane, teine protestant, kolmas juut. Pärast matuseid küsib notar katoliiklaselt: „Kas te midagi kirstu panite?“ – „Ma panin sinna tuhandefrangise rahatähe,“ vastab too. Notar uurib protestandilt sama: „Ja mida teie panite puusärki?“ – „Ma panin sinna tuhat franki kullas, notarihärra.“ – „Ja teie, härra Kahn, mida teie siis panite, kui teie kord kätte jõudis?“ – „Mina,“ ütles juut, „ei jätnud oma kohust täitmata. Õnnetuseks polnud mul raha kaasas, aga ma leidsin lahenduse. Panin kirstu tteki kolmele tuhandele frangile ja võtsin sealtsamast kaks tuhat sulas tagasi.“

JAAN-EIK TULVE: Mis kasu ma sellest saan?

Tegelikult ei pea pagulasi kartma. Ideaalis. Mingi seose võiksime tuua eesti talupoegade XIX sajandil alanud linnastumisega. Tavalised maainimesed tulid oma taludest ning rajasid eesti kultuuri. Ühest küljest pidi neil olema annet ja eeldusi loomingulisel teel areneda, kuid samal ajal pidi olema ka ühiskonna vastuvõtt ning hariduse ideaal. Tänapäeval on kõrghariduse diplom taskus paljudel, kuid ühiskonna ideaal on mujal. See on ilusates asjades, pöörases tarbimises ja meelelahutuses. Ka kultuur on muutunud meelelahutuse osaks, see tähendab, eelkõige massikultuuriks.

Kunst ja kirjandus paguluses

Margus Oti essee „Aitaja jõud“

Eero Epneri „Kontekst ja tema näitleja“

Erkki Bahovski, Linnar Priimägi ja Gert Siniloo Kreekast, juudi naljadest ja Syrizast

Johanna Rannula „Peterburi hoovid ja pooltoonid“

Kaarina Rein Kreeka helilooja Mikis Theodorakisest

Arvustamisel

Mari Saadi „Matused ja laulupeod“ ja „Oakesed kaunas“

Jan Fabre „Olümpose mägi“

Mängufilmid „Inimese mõõt“ ja „Sipelgamees“

Pärnu muusikafestival Järvi akadeemia ja „Klaaspärlimäng“