Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Lugege katkendit: Djuna Barnes, "Öömets"

Autor/allikas: Rene Suurkaev /ERR

Loomingu Raamatukogus ilmus Djuna Barnesi “Öömets” (11–13 / 2016), mille on inglise keelest tõlkinud Krista Mits.

"Öömets" on 1936. a. ilmunud modernistlik võtmeromaan Djuna Barnesilt (1892–1982), keda on nimetatud „Ameerika Virginia Woolfiks”. Lugu kaotatud armastusest XX sajandi esimese poole Euroopas (Pariisis, Viinis, Berliinis). Tegelasteks tollases maailmas eristuvad inimesed – juudid, homoseksuaalid, lesbid, prostituudid, tsirkuseartistid –, kes kobavad pimedalt ühiskonna ääremail, “öömetsas”. Raamatul on Jeanette Wintersoni sissejuhatus ja T. S. Elioti eessõna.

152 lk.
Hind 3.95.
Saadaval ka e-raamatuna.

Eessõna

T. S. Eliot

Kui tõstatub küsimus loomingulisele kirjatööle sissejuhatuse kirjutamisest, siis tunnen ma alati, et need vähesed raamatud, mis eessõna väärivad, on just need, mida oleks kohatu tutvustada. Olen seda juba kahel korral teinud, see on kolmas kord, ja keegi ei oleks rohkem üllatunud kui ma ise, kui see jääks viimaseks. Selle eessõna kirjutamist võin õigustada ainult järgmiselt. Tavaliselt kaldutakse arvama, et teised inimesed mõistavad kohe raamatu esimesel lugemisel sedasama, mida ollakse kogetud lähemal tutvumisel raamatuga. Mina olen lugenud „Öömetsa” mitmeid kordi: käsikirjas, korrektuuris ja pärast raamatu ilmumist. Mida ma teiste lugejate jaoks saan teha – eeldusel, et kui seda eessõna üldse loetakse, siis loetakse see läbi esimesena – on jälgida minu enda hinnangu kujunemise olulisemaid etappe. Sest selle raamatu tervikuna mõistmiseks kulus mul veidi aega.

Kirjeldades „Öömetsa” eesmärgiga reklaamida seda Inglise väljaande lugejatele, ütlesin ma, et raamat „köidaks eelkõige luule lugejaid”. Oma lühiduse tõttu sobib see küll reklaamiks, ent nüüd kasutan rõõmuga mulle antud võimalust seda veidi laiendada. Ma ei taha öelda, et selle raamatu eripära seisneb eeskätt keeles ja veelgi vähem seda, et hämmastav keelekasutus varjab sisulist tühjust. Kui sõna „romaan” ei ole veel oma tähendust kaotanud ja kui selle all mõeldakse teost, milles autori loodud tegelaskujud on elulised ja nende omavahelised suhted tähenduslikud, siis on see raamat romaan. Ma ei taha sellega öelda, et prl. Barnes kasutab poeetilise proosa” stiili. Aga ma tahan väita, et enamik tänapäeva romaane ei ole päriselt „läbi kirjutatud”. Nendes kujutatud tegelikkus põhineb enamasti inimeste igapäevaste lihtsate suhtlemis­vajaduste rahuldamisest tulenevate häälitsuste täpsel edasiandmisel. Ja see osa romaanist, mis nendest häälitsustest ei koosne, on kirjutatud proosas, mis ei ole elavam kui vilunud ajakirjaniku või valitsusametniku oma. Täiesti elav proosa nõuab lugejatelt midagi, milleks tavaline romaanilugeja ei ole valmis. Kui ma ütlesin, et „Öömets” meeldib esmajoones luule lugejatele, siis ei tahtnud ma väita, et see ei ole romaan, vaid et see on nii hea romaan, et seda saavad tõeliselt hinnata ainult arenenud luuletundlikkusega lugejad. Prl. Barnesi proosat iseloomustab proosarütm ja -stiil ja selle muusikaline struktuur ei ole värsi struktuur. See proosarütm võib, vastavalt kirjaniku eesmärkidele, olla rohkem või vähem keerukas ja viimistletud, aga olgu rütm lihtne või keeruline, annab ta sellele, mida tahetakse öelda, erakordse mõjujõu.

Kui ma raamatut esimest korda lugesin, tundus mulle selle esimene osa kuni doktori ilmumiseni üsna aeglane ja veniv. Teose esmakordsel lugemisel ei jätnud mind maha tunne, et ainult doktor annab raamatule sära ning ma pidasin viimast peatükki ülearuseks. Nüüd olen ma aga veendunud, et viimane peatükk on oluline nii dramaatilises kui muusikalises mõttes. Tähelepanuväärne on aga see, et sel ajal kui teised tegelaskujud hakkasid korduval lugemisel minu jaoks elama ja fookus nihkus, ei kaotanud doktori kuju mitte mingil määral oma tähtsust. Vastupidi, ta omandas teist­suguse ja sügavama tähenduse, kui ma hakkasin teda nägema osana kogu tervikust. Doktor ei sarnanenud enam suurepärase näitlejaga muidu ebaveenvalt esitatud lavastuses, näitlejaga, kelle taasilmumist kannatamatult oodatakse. Kui päriselus võib selline tegelane vestluses ohjad enda kätte haarata, lõpetada vastastikuse arutelu ja vaigistada vähem jutukad inimesed, siis raamatus ei ole tema roll hoopiski mitte selline. Algul me kuuleme doktorit ainult rääkimas, me ei saa aru, miks ta räägib. Järk-järgult hakkame aru saama, et doktor Matthew-Vägev-soolaterakesega-Dante-O’Connoris eksisteerib enesekesksuse ja hooplemise kõrval ka täielik omakasupüüdmatus ja sügav alandlikkus. Tema alandlikkus ei ilmne kusagil nii eredalt kui hämmastavas stseenis tühjas kirikus, aga just alandlikkus on see, mis kogu raamatu jooksul annab talle abitute keskel tema abitu jõu. Doktori dialoogid, nii sädelevad ja vaimukad kui need ka iseenesest on, ei ole dikteeritud ükskõiksusest, vaid vastupidi, tema ülitundlikkusest teiste inimeste suhtes. Kui Nora teda öösel külastab („Vahimees, ons palju veel ööd”) tunnetab doktor otsekohe, et ainus, mida ta Nora heaks teha saab („ta oli äärmiselt endast väljas, sest oli oodanud kedagi teist) – ainuke viis „olukorda päästa – on vahetpidamata rääkida, kuigi Nora ei suuda enamikku sellest mõista, vaid pöördub ikka ja jälle tagasi oma kinnis­mõtte juurde. Doktorit ärritab, et ta peab teiste inimeste jaoks endast viimase välja pigistama, kuid ei saa neilt vastutasuks mingit kosutust, ning see ajab ta lõpuks hulluks. „Need inimesed minu elus, kes tulevad mu juurde, et kuulda allakäigust ja ööst, nad on mu elu õnnetuks teinud.” Aga enamasti räägib ta selleks, et katta sõnavahuga pidevat väikest inimlikku nurinat ja virinat, et teha inimeste häbi talutavamaks ja nende õnnetus väärikamaks.

Tõepoolest, selline tegelaskuju nagu dr. O’Connor ei saaks üksinda eksisteerida topiste keskel, see tegelaskuju nõuab teisi, võib-olla mitte nii tundlikke inimesi, et oma reaalsust kehtestada. Ma ei oskagi välja tuua ühtegi selle raamatu tegelast, kes ei elaks edasi minu ettekujutuses. Felix ja tema poeg on masendavalt reaalsed. Mõnikord kerkivad tegelased mõnes lauses nii elavana silme ette, et see on lausa ehmatav, nagu oleksid puudutanud mõnd vahakuju ja avastanud, et see on elus politseinik. Doktor ütleb Norale: „Ja mul polnud häda midagi, kuni tulid sina ja mu kivi ümber pöörasid ja ma välja tulin, sammal seljas ja silmad suured.” Robin Vote (neist meie jaoks kõige mõistatuslikum, sest näeme teda üsna reaalse inimesena, kuigi me ei saa täpselt aru, milliseid vahendeid on autor selleks kasutanud) on pärit „nägemusest, kus antiloop tuleb puuderidade vahelt, pärjatud apelsiniõite ja pruudilooriga ning astub ihu värisedes” ja on hiljem kirjeldatud nii: „Meelekohad kui noortel loomadel, kelle sarvemüksud kasvamas naha all, otsekui laugude taha peitunud silmad.” Teinekord jälle tihendatakse mõne lausega situatsiooni, millest me olime üldjoontes aru saanud, nii et see omandab hirmuäratava jõu, näiteks kui Nora näeb doktorit voodis ja mõtleb: „Jumal küll, lapsed teavad midagi, mida nad ei oska välja öelda, neile ju meeldivad Punamütsike ja hunt voodis!”

„Öömets ei koosne ainult üksikutest portreedest; nii nagu inimesed tegelikus elus, on kõik raamatu tegelased omavahel seotud pigem selle tahtel, mida me nimetame juhuseks või saatuseks, mitte sellepärast, et nad oleksid ise teadlikult üksteise seltskonna valinud; huvitav on just muster, mille nad tervikuna moodustavad, mitte niivõrd selle üksikud koostisosad. Me hakkame neid tundma mõju kaudu, mida nad üksteisele avaldavad, ning juttude kaudu, mida nad üksteisele teiste kohta räägivad. Ja lõpuks, mis peaks olema ülearune – aga võib-olla raamatu esmalugejale ei ole ülearune –, ma kinnitan, et see raamat ei ole psühhopatoloogiline uurimus. Hädad, mille all need inimesed kannatavad oma eba­normaalse psüühika tõttu, on pealispinnal nähtaval, kuid sügavamas plaanis näeme üleüldist inimlikku viletsust ja vabaduse puudumist. Tavaelus on sellised hädad enamasti varjatud ning sageli – ja see on kõige kurvem – on nad kannataja pilgu eest paremini varjatud kui kõrvalseisja eest. Haige inimene ei tea, mis tal viga on; osaliselt ta küll tahab teada, kuid enamasti tahab ta seda teadmist ka enda eest peita. Puritaanliku moraali kohaselt, niipalju kui ma mäletan, eeldati vaikimisi, et kui ollakse kokkuhoidlik, ettevõtlik, arukas, praktiline ja ettenägelik ega rikuta ühiskonnaelu norme, siis peaks ka elu olema õnnelik ja „edukas”. Läbikukkumine elus on põhjustatud mõnele inimesele omasest puudusest või pahelisusest, aga korralikul inimesel ei ole vaja hirmu tunda. Nüüd aga on saanud palju sagedasemaks arvamus, et inimlik viletsus on „ühiskonna” süü ja seda saab väliste vahenditega parandada. Kuigi need kaks filosoofiat näivad praktikas erinevat, on nad põhimõtteliselt ühesugused. Mulle näib, et niivõrd kui me kõik klammerdume loodud asjade külge ja allutame oma tahte ajalikele eesmärkidele, on meie hädad üsna ühesugused. Selles mõttes on „Öömetsal” sügavam tähendus. Kui me vaatleme neid inimesi kui hirmsat värdjate etteastet tsirkuses, siis ei ole me asja tuuma taibanud ning oleme oma kitsarinnalisuses ja südamekalkuses parandamatult teinud uhkuse pattu.

Ma oleksin pidanud eelnevat lõiku kohatuks ja võib-olla ka liiga pretensioonikaks eessõna jaoks, mis oli mõeldud lihtsalt soovitama raamatut, mida ma kõrgelt hindan, kui ei oleks olnud (vähemalt) ühte juba ilmunud arvustust, mis oli kavatsetud kiitusena, kuid mis viiks lugeja, kes on alles raamatut alustanud, just selle valearusaamani. Kuigi alati on oht, et kui tahetakse ennetada lugeja kaldumist valesse suunda, tekitatakse veel mõni ettenägematu arusaamatus. See raamat on loomingulise vaimu kirjutatud ega ole filosoofiline traktaat. Nagu ma juba algul ütlesin, ma tean, et mul on seda raamatut üldse kohatu tutvustada, ning see, et ollakse ühte raamatut palju kordi lugenud, ei tähenda veel, et osatakse midagi öelda neile, kes veel ei ole seda lugenud. Minu arvates võiks lugeja leida sellest raamatust erakordselt meisterliku stiili, sõnastuse ilu, särava vaimukuse ja meeldejäävad tegelased, ning teatud õuduse ja hukatuse, mis on üsna sarnane Elizabethi-aegse tragöödiaga.

1937


 

I

Kummarda maani

Hoolimata põhjendatud kahtlusest, kas on soovitav jätkata sugu, mis on pälvinud Jumala heakskiidu ja inimeste halvakspanu, tõi Hedvig Volkbein, jõuline, sõjaväelaslikult kaunis viinlanna, 1880. aasta algupoolel, neljakümne viie aastaselt, seitse päeva pärast arsti määratud aega, ilmale oma ainsa lapse – poja, lamades muljet avaldavalt rikkaliku karmiinpunase baldahhiiniga voodis, mille drapeeritud kardinaid märgistas Habsburgide dünastia kahe harali tiivaga kotkas ja mida katva suleteki atlassümbrisel ilutses jämeda, kuid tuhmunud kuldniidiga tikitud Volkbeinide vapp.

Keerates ringi sellel võitlusväljal, mis rappus eemal tänaval mööduvate hommikuste hobuste kabjaplaginast, andis Hedvig, lipule saluteeriva kindrali suurejoonelise hiilgusega, lapsele nimeks Felix, tõukas ta endast ja suri. Poisi isa oli juba kuus kuud varem kollapalaviku ohvrina manala teele läinud. Guido Volkbein, Itaalia päritolu juut, oli olnud gurmaan ja keigar, kellel avalikkuse ette ilmudes ei puudunud iialgi nööpaugust üsna tundmatu teenetemärgi tagasihoidliku värvitriibuga lint. Ta oli olnud väikest kasvu, lihav ja kõrgilt häbelik; tema kergelt etteulatuva kõhu kaarduv kumerus tõi esile vesti- ja püksinööpide rea, mis kulges rasedusarmina täpselt keskelt üle ta ümara kere nagu sissesoondunud vagu mõnel puuviljal – Burgundia veini, Schlagsahne[1] ja õllega õnnistatud külluslike söömaaegade paratamatu tagajärg.

Sügis, mis rohkem kui ükski teine aastaaeg seostus rassimällu talletatuga, see igatsuse ja õuduse aastaaeg oli olnud Guido jaoks eriline aeg. Sügiseti oli teda nähtud jalutamas Prateri pargis, peen kollase-mustakirju linasest taskurätik kõigile nähtavalt rusikasse surutud käes: lausa kisendav tõend 1468. aasta määrusest, mille oli välja andnud keegi Pietro Barbo ja millega kohustati Guido suguvendi, nöör kaela ümber, jooksma ristirahva lõbustamiseks piki Via del Corsot, sel ajal kui suurtsugu daamid, kombeliselt sirge­selgsed, kohtadelt tõusid, et koos punases rüüs kardinalide ja monsenjööridega vaatemängule kaasa elada sellise külma ja hüsteerilise kirega, mis on omane ebaõiglasele ja samas õnnelikule rahva­massile; ning ka paavst ise oli naeru käes vappudes kaotanud oma taevase jalgealuse nagu see, kes on jätnud oma inglid, et endas uuesti elajas üles leida. See mälupilt ja sellega kaasnev tasku­rätik olid kujundanud Guidos arusaama juudiks olemise tähendusest (nagu teatud tüüpi lilled, mis pöörases õitsemises ilmutavad oma liigi eripära, ja kohe seejärel närbuvad). Ta oli kõndinud ringi, higine, kärsitu ja äraneetud, laud võbelemas pungis silmamunadel, kannatades sügavalt, et oli üks selle rahva hulgast; see tegi temast ohvri ka neli sajandit hiljem ning ta tundis, nagu oleks tema enda kurk olnud karjumisest valus, ehk küll „Roba vecchia![2] oli kaikunud Piazza Montanaral kunagi ammu aega tagasi; seda alandust taludes oli tema rahvas ellu jäänud.

Viiekümne üheksaselt ikka veel lastetu Guido oli oma tulevasele järglasele vorminud südame oma südamest, kujundanud seda omaenda kinnismõtte järgi: halastamatu austus aadli vastu, oma põlvede painutamine, nagu tabaks lihaskramp tagaaetu keha, mahaheitmine ähvardava ja ligipääsmatu ees justkui lõõskava kuumuse käes. Guido, nagu hiljem ka tema poeg, tundis endas põlatud vere raskust.

Lastetuna oli ta ka surnud, kui mitte arvestada lootust, mis kasvas vööst ümaraks paisunud Hedvigi kristlikus üsas. Guido oli elanud nagu teisedki juudid, kes oma rahvast kas juhuse läbi või tahtlikult ära lõigatuna leiavad end maailmast, mille koostisosad jäävad neile võõraks ja mis sunnib vaimu end allutama kujuteldavale pööblile. Kui juut sureb kristlase rinnal, siis sureb ta murtuna. Hoolimata omaenda ahastusest, nuttis Hedvig selle väljatõugatu pärast. Tema kehast sai sel hetkel müür ja Guido suri selle ääres, vaevatud ja üksikuna. Oma eluajal oli ta teinud kõik, et seda lõhet – võimatuse kiuste – ületada ning kõige kurvemaks ja asjatumaks žestiks oli olnud teesklus, et tal on parunitiitel. Guido oli võtnud vastu ristiusu märgi; ta oli väitnud end olevat ühe vana, peaaegu väljasurnud Austria aadlisuguvõsa liige ning oli jutu tõenduseks toonud kõige hämmastavamaid ja ekslikke asjaolusid: vapi, millele tal õigust ei olnud, ja nimekirja eellastest (koos nende risti­nimedega), keda polnud kunagi olemas olnud. Kui Hedvig tema musta-kollase­kirjud taskurätikud kogemata leidis, oli mees öelnud, et need on jäänud talle mälestuseks ühelt suguvõsaharult, kes oli Roomas olnud õitsval järjel.

Guido oli tahtnud Hedvigiga üheks saada teda imetledes, naise hoogsat paraadsammu jäljendades, aga tema juures muutus see samm kobavaks ja mõjus koomilisena. Naine oleks omalt poolt tahtnud samaga vastata, kuid tundes, et mehes on midagi pühadust teotavat ja üksildast, oli ta hoobi vastu võtnud mittejuudile kohaselt: veidi tagasi tõmbudes tulla sammuke mehele lähemale. Ta oli uskunud kõike, mida mees oli talle rääkinud, kuid oli nii sageli küsinud: „Mis siis nüüd ?” – see pidev etteheide oli mõeldud pideva meeldetuletusena tema armastusest. Süüdistava häälena oli see meest kogu elu saatnud. Guidol oli olnud piinav vajadus kiita keiserlikku koda ning ta paiskas suust ülistusi samasuguse hooga nagu pöidla survel purskama hakkav veenire. Madalamast soost inimeste juuresolekul oli ta liiga valjult naernud, otsekui kindlustaks tema heatahtlikkus neile pisut lugupidamist, millest nad unistasid. Sattunud vastamisi ei millegi hullemaga kui kriuksuvasse nahka riietatud kindraliga, kelle liigutustes väljendus teatav sõjaväelastele omane kaitserefleks ja kes näis olevat üdini läbi imbunud püssirohu ja hobusehigi lehast, letargilises olekus siiski valmidus osaleda sõjas, mida polnud veel plaaniski (just sellised tüübid olid Hedvigile meeldinud), oli Guidot raputanud seesmine värin. Ta märkas, et Hedvig on oma olekult samasugune, tema kätes on samasugust jõudu ja haaret, ehkki kompaktsemal kujul ja valatuna väiksemasse vormi, vähendatud mõõtkavas niisama paha­endelisse kui nukumaja. Sulg Hedvigi kübaral oli terav kui nuga ja väreles justkui koidikutuules, ta oli loodusele eeskujuks vormitud naine – täpne, rinnakas ja rõõmsameelne. Neid kahte vaadates sattus Guido segadusse, nagu oleks tal oodata noomitust – mitte ohvitserilt, vaid oma naiselt.

Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel. Ja ometi oli Hedvig teinud kõik mis tema võimuses. Kui on olemas midagi sellist nagu suurejooneline elegants, siis oli ta seda kehastanud, kuid kusagile oli jäänud rahutus. Enese teadmata oli Hedvig tahtnud kinnitust saada Guido väitele, et tal on parunitiitel. Naine oli seda uskunud samamoodi kui sõdur „usub” käsklust. Mingi ähmane sisetunne aga oli talle öelnud – ilma et ta ise oleks sellele erilist rõhku pannud –, kuidas asi tegelikult on. Siiski oli Hedvigist vaieldamatult saanud paruness.

Volkbeini eluajal oli Viinis vähe ameteid, kus juudid oleksid olnud teretulnud, kuid Guidol oli kuidagi õnnestunud – mitmete tehingutega sisustuskaupade alal, vanade meistrite kunsti ja esmatrükkide ettevaatliku kokkuostmisega ja rahavahetamisega – muretseda Hedvigile Innere Stadt’is maja, mille põhjapoolsed aknad avanesid Praterile: suur, sünge ja imposantne maja, millest sai nende kokkusaamise imeline muuseum.

Pikad rokokoostiilis saalid, peadpööritavalt rikkalike kuldsete orvandite ja plüüsiga, olid täis üksikuid Rooma skulptuuride valgeid fragmente: siin jooksja jalg, seal rinna kohalt murdunud matrooni tardunud ilmega poolprofiilis pea, mille elututele sügaval asetsevatele silmadele tekitas viimne kui veiklev vari pupilli, nii et pilk jälgis päikesemängu. Suur salong oli Kreeka pähklipuust. Kamina kohal rippusid Medicite vapikilbi majesteetlikud koopiad ja nende kõrval Austria kotkas.

Kolm massiivset klaverit (millel Hedvig oli mänginud ajastule omaseid valsse, meisterlikult, mehelikul moel, oma tundelaadile vastavalt kiire ja tõusva tempoga: see tõtlik maneerlik puudutus on mängides iseloomulik viinlastele, keda kannustab armastus rütmi vastu, kuid kes järgivad selle nõudeid rangelt nagu duellireegleid) laiutasid paksudel draakonivere värvi Madridi vaipadel. Kabinetis olid varjupaiga leidnud kaks hinnalisest verevast puust masajat kirjutuslauda. Hedvigile olid asjad meeldinud paari- või kolmekaupa. Iga kirjutuslaua kaarjale keskosale oli löödud hõbepeaga ehisnaelu, millest moodustusid lõvi-, karu-, jäära- ja tuvimotiivid, ja nende keskel oli leegitsev tõrvik. Kavand teostati Guido järelevalve all, kes hetkelise mõttesähvatuse ajel väitis, et tegu on Volkbeinide vapimärgiga, kuigi selgus, et see oli üks neid vappe, mis paavsti kulmukortsutuse peale oli ammu oma tähtsuse kaotanud. Pargi poole avanevate maani akende ees (Guido maitse järgi Prantsuse stiilis) olid portjäärid kohalikust sametist ja Tuneesia kangast ning žalusiid olid seda erilist tuhmpunast tooni, mida austerlased nii väga armastavad. Tammepuust tahveldisel, mis kõrgus seintel pika laua taga ja ulatus võlvitud laeni, rippusid elusuuruses portreed Guido väidetavast isast ja emast. Daam oli toretsev firenzelanna säravalt kelmikate silmade ja lopsaka suuga. Hiiglaslikud puhvis ja pärlitega tikitud varrukad ulatusid jäiga, sakilise äärisega kikkis pitskraeni, mis ümbritses koonuselist ja palmitsetud pead. Rikkalikult drapeeritud kleit langes sügavates varjulistes voltides; kleidi slepp lohises paksu vaipkattena ürgsete puude vahelisel sihil. Näis, nagu ootaks naine mõnd lindu. Härrasmees istus kipakalt ratsaväehobuse seljas. Sadulasse tõusmise asemel tundus ta olevat pigem hobusele selga langenud. Sadula ja ratsaniku pinguloleva seemisnahkse istmiku vahelt säras Itaalia helesinine taevas. Kunstnik oli hobuse tabanud hüppekaart lõpetamas, lehviv lakk elutult alla langenud, saba tõmmatud kõhnade kõverdatud jalgade vahele. Härrasmehe rõivastus oli hämmastav segu romantilisest ja religioossest ning ta hoidis vasaku kaenla all sulgedega ehitud kübarat, põhi väljapoole. Kogu maali kontseptsioon võis olla sündinud karnevaliaegse kapriisi ajel. Härrasmehe pea oli keha küljes kolmveerandpöördes ning sel oli märkimisväärne sarnasus Guido Volkbeiniga: samasugune kabalistlikult kaarjas ninaselg, näojooned ühtaegu elutargad ja soojad, kui välja arvata süütud sinised silmad, mis punnitasid silmalaugude tagant, otsekui oleks seal, selles kehas, lisaks nägemisele koha leidnud veel mingi meeleorgan. Nende silmade pilk oli ainitine, lõputu ja kiretu. Sarnasus oli aga juhuslik. Kui asja oleks vaevutud uurima, oleks avastatud, et nendel maalidel kujutati kahte uljast vana aja näitlejat. Guido oli neid maale näinud mingis unarusse jäetud ja tolmuses poenurgas ja need ära ostnud, kui sai ilmsiks, et tal võib oma päritolule tõendust vaja minna.

Siinkohal lõppes sündmuste täpne kronoloogia Felixi jaoks, kes kolmkümmend aastat hiljem ilmavalgust näinuna tundis ainult neid fakte, neid kahte portreed ning ei midagi muud. Felixi tädi, kes tavatses oma pikki patse kammida merevaigust kammiga, oli talle kõike seda rääkinud, ainult et sellega tädi teadmised minevikust ka piirdusid. Mis see aga oli, mis Felixit sünnist kuni kolmekümneaastaseks saamiseni oli kujundanud, jäi maailmale saladuseks, sest nagu igavesel juudil, on selle rahva igal pojal rännusund veres. Kus iganes või millal iganes teda ka ei kohtaks, te mõistate, et ta on tulnud kusagilt – ei ole tähtis, kust –, mõnelt maalt, mida ta on endasse ahminud, kuid kuhu ta ei ole paigale jäänud, mingist teadmata paigast, mis on teda toitnud, kuid mis ei ole tema omaks saanud, sest juute on igal pool, olgugi et nad ei pärine kusagilt. Kui Felixi nime mainiti, olid kolm või enamgi inimest valmis vanduma, et olid teda eelmisel nädalal kohanud samal ajal kolmel erineval maal.

Felix nimetas end parun Volkbeiniks, nii nagu tema isa enne teda. Kuidas Felix elas, kuidas ta raha hankis – rahanumbreid tundis ta otsekui jahikoer lindude pesakonda ja niisama väsimatult oskas ta neid taga ajada –, kuidas ta seitse keelt omandas ja kuidas ta neid teadmisi rakendas, seda ei teadnud keegi. Tema kuju ja nägu olid paljudele tuttavad. Ta ei olnud armastatud, kuid isale postuumselt lauldud kiidulaul kindlustas talle erilise, ülevalt alla pilgu tema tuttavatelt, nendelt, kes ei taha tunnistada võrdsust maises elus, ent kingivad siiski kerge peanoogutuse elusolevale suguvõsaliikmele (aukartusest surma ees) – see kummardus on otsekui tulevikuhirme silmas pidav indulgents ega ole meilegi võõras, kui viibime selle rahva keskel.

Felix oli kerekam ning ka pikem kui isa. Juuksepiir algas tema laubal liiga kõrgelt. Tema pikavõitu ovaalset ja täidlast nägu piinas raske melanhoolia. Hedvigit meenutas selles näos üksnes suu, mis oli küll meeleline – Felixil iha puudumise, Hedvigil enesesalgamiste tõttu –, kuid liibus liig tihedalt vastu hammaste luiseid ridu. Teised näo osad – lõug, nina ja silmalaud – näisid veidi raskepärased, ning ümmargune monokkel, mis oli surutud pimedasse silma, helkis päikesevalguses.

Tavaliselt nähti teda üksinda jalutamas või voorimehetõllaga sõitmas, riides nii, nagu loodaks ta osaleda mõnel suursündmusel, ehkki poleks olnud võimalik öelda, kas sellist sündmust on ülepea olemas, milleks ta oli sobivalt rüütatud: et olla korrektne igal hetkel, kandis ta osalt õhtust, osalt päevast rõivastust.

Tema kirgedest kirju minevik, tema segatud veri, tuhandete võimatute olukordade raskus – kõik see oli Felixist teinud üksildase, ränga taaga kandja, muutnud ta ebakindlaks.

 

 

[1] Schlagsahne – vahukoor. (Sks. k.) – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

 

[2] Roba vecchia! – Vanad riided! (It. k.) Juudi soost vanakraamikaupmehed pakkusid nii oma kaupa.

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: