Lugege katkendit. Miranda July "Esimene paha mees" ({{commentsTotal}})

Miranda July
Miranda July Autor/allikas: promo

USAs indie-ikooni staatusesse tõusnud Miranda July kaua oodatud debüütromaani peategelaseks on õrna hingega üksildane Cheryl, kelle ainsaks kaaslaseks on lämmatav kõriklomp.

Miranda July
ESIMENE PAHA MEES
Inglise keelest tõlkinud Helen Rohtmets
Toimetanud Kirsti Sinissaar
Kujundanud Helene Vetik
252 lk, kõva köide

 

Sisust. Üheksa-aastaselt nägi Cheryl üht väikest poissi, kes on teda senini kummitama jäänud ja ilmub talle aeg-ajalt võõrastes lastes. Peale selle on Cheryl kõrvuni armunud oma kolleegi Phillipisse. Cheryl usub, et tal on Phillipiga seljataga kümned tuhanded kooselud, selles elus tuleb aga nende armastus alles füüsiliselt vormistada. Kui Cheryli ülemused saadavad oma 21-aastase tütre Clee mõneks ajaks tema juurde elama, laguneb naise ebatavaline maailm koost. Ja ometi suudab just too isekas blondiin oma vägivaldsusega Cheryli reaalsusesse tuua ja kingib talle seejuures ootamatu võimaluse kogeda elu armastust. See südamlik, põnev, veider ja pööraselt naljakas romaan metsikutest seksuaalfantaasiatest, kirglikust emaarmastusest ja paljust muust annab põhjust loota, et July erakordset originaalsust kirjanikuna mäletatakse veel kaua pärast meie kaasaega.

July on tegelenud kunstiprojektide, filmide ja kirjutistega. 2005. aastal sai Cannes’i filmifestivali parima debüütfilmi auhinna tema enda stsenaariumi järgi lavastatud "Me and You and Everyone We Know", milles ta mängis ka peaosa. Eesti keeles on varem ilmunud July jutukogu "Siin oledki sa kõige rohkem oma" (2012).

 

Esimene peatükk

Sõitsin arstikabineti poole, nagu mängiksin filmis, mida Phillip parajasti vaatab – aknad alla lastud, juuksed tuules lehvimas, roolil ainult üks käsi. Kui ma punase tule taga peatusin, ei pööranud ma pead, vaid vaatasin salapäraselt enda ette. Kes see on? võisid inimesed mõelda. Kes on see keskealine naine sinises Hondas? Kõndisin läbi parkimismaja, astusin lifti ja vajutasin oma hooletu, lustimishimulise sõrmega numbrile kaksteist. Sellise sõrmega, mis on valmis tegema absoluutselt kõike. Kui uksed sulgusid, vaatasin ennast laepeeglist ja harjutasin ilmet, mida manada näole siis, kui Phillip peaks ooteruumis olema. Üllatunud, aga mitte ülemäära, ning kuivõrd ta ei ole laes, ei peaks ka mu kael niimoodi õieli olema. Oi! Oi, tere! Olingi ukse taga.

DOKTOR JENS BROYARD
KROMOTERAAPIA

Lükkasin ukse lahti.
Phillipit ei olnud.
Mul läks hetk aega, et toibuda. Pidin juba peaaegu ümber pöörama, et koju minna – aga siis ma ei oleks saanud talle helistada ja teda soovituse eest tänada. Administraator ulatas mulle kirjutusalusel uue patsiendi ankeedi; istusin polsterdatud toolile. Seal ei olnud rida „soovitajad”, nii et kirjutasin Phillip Bettelheim saatis mind ankeedi ülemisse serva.
„Ma ei ütle, et ta on maailma parim,” oli Phillip mulle Avatud Pihu tuluõhtul öelnud. Ta kandis halli kašmiirkampsunit, mis harmoneerus imeliselt tema habemega. „Sest üks Zürichi värviarst on vähemalt sama hea. Aga Jens on parim Los Angeleses ja kohe kindlasti selle läänepoolses osas. Ta ravis mul jalaseent.” Ta kergitas oma jalga, aga pani selle maha tagasi enne, kui jõudsin seda nuusutada. „Suurema osa aastast on ta Amsterdamis, nii et ta valib hoolega, keda siin vastu võtta. Ütle talle, et Phil Bettelheim saatis sind.” Ta kirjutas telefoninumbri salvrätile ja eemaldus minust sambasammul.
„Phil Bettelheim saatis mind.”
„Täpselt nii!” hõikas ta üle õla. Kogu ülejäänud õhtu veetis ta tantsupõrandal.
Põrnitsesin administraatorit – ta tundis Phillipit. Võib-olla oli ta just ära läinud; võib-olla oli ta parajasti arstikabinetis. Ma polnud selle peale mõelnudki. Lükkasin juuksed kõrva taha ja silmitsesin kabinetiust. Minuti pärast väljus sealt sihvakas naine väikese pojaga. Poiss vibutas nööri otsa seotud kristallkuulikest. Kontrollisin, kas mul on selle poisiga eriline side, selline, mis on tema ja ta ema sidemest tugevam. Ei olnud.
Doktor Broyardil olid skandinaavlase näojooned ja imepisikesed range joonega prillid. Kuni tema mu ankeeti luges, istusin mina toekale nahkdiivanile, teisel pool tuba seisis jaapanipärane paberist sirm. Kuskil ei olnud näha võlukepikesi ega kristallkerasid, aga mu vaim oli sellisteks asjadeks valmis. Kui Phillip uskus kromoteraapiasse, siis sellest mulle piisas. Doktor Broyard vaatas mulle üle prillide otsa. „Niisiis, globus hystericus.”
Hakkasin talle seletama, mida see tähendab, aga ta katkestas mind. „Mina olen arst.”
„Vabandust.” Kas pärisarstid ütlevad ka, et mina olen arst?
Ta uuris rahulikult mu põski ja tegi punase pastakaga paberile pisikesi täppe. Paberil oli nägu, naisenägu, mille kohale oli kirjutatud CHERYL GLICKMAN.
„Need täpid on ...?”
„Sinu rosaatsea.”
Silmad paberil olid suured ja ümmargused, samas kui minu omad kaovad täiesti ära, kui ma naeratan, ja mu nina meenutab märksa rohkem kartulit. Minu silmade, nina ja suu vahele jäävad näoosad on seevastu suurepärases omavahelises proportsioonis. Mida keegi ei ole seniajani märganud. Ka kõrvad on mul kenad: armsad väikesed merikarbid. Kannan oma juukseid alati kõrvade taga ja püüan siseneda rahvaga täidetud ruumidesse üks kõrv ees, küljetsi kõndides. Ta tõmbas paberist kõrile ringi ümber ja täitis selle tihedalt pastakatriipudega.
„Kui kaua see tükitunne sind juba vaevab?”
„Vahelduva eduga oma kolmkümmend aastat. Kolm- või nelikümmend.”
„Kas seda on kunagi ravitud?”
„Tahtsin saatekirja saada, et operatsioonile minna.”
„Operatsioonile.”
„Et see klomp ära lõigataks.”
„Tegelikult ei ole seal mingit klompi.”
„Nii nad räägivad.”
„Kõige tavalisem ravi on psühhoteraapia.”
„Ma tean.” Ma ei hakanud talle seletama, et olen üksik. Teraapia on paaridele. Nagu ka jõulud. Nagu ka telkimine. Nagu ka rannas telkimine. Doktor Broyard avas klirinal lauasahtli, mis oli pisikesi klaaspudeleid täis, ja valis välja ühe, sildiga PUNANE. Vaatasin seda täiuslikult läbipaistvat vedelikku. See meenutas mulle kõige tavalisemat vett.
„See on punase essents,” ütles ta järsult. Ta haistis mu skeptitsismi. „Punane on energia, millel on värv vaid toorel kujul. Võta kolmkümmend milliliitrit nüüd ja kolmkümmend igal hommikul enne esimest urineerimist.” Neelasin ühe pipetitäie.
„Miks enne esimest urineerimist?”
„Enne, kui sa tõused ja hakkad ringi liikuma – liikumine tõstab su keha basaaltemperatuuri.”
Jäin selle üle juurdlema. Mis siis, kui inimene hakkab ärgates kohe seksima, veel enne, kui ta urineerima läheb? Kindlasti tõstab seegi keha basaaltemperatuuri. Kas siis, kui ma oleksin olnud pisut üle kolmekümne, mitte varastes neljakümnendates, oleks ta mulle öelnud: enne esimest urineerimist või seksuaalvahekorda? Minu­ealiste meeste puhul oli tavaline, et nad pidasid mind endast vanemaks. Phillip oli kuuekümnendates, nii et tõenäoliselt mõtles tema minust kui noorest naisest, peaaegu plikast. Mis ei tähenda, et ta minu peale juba mõtles – olin lihtsalt keegi, kes töötas Avatud Pihus. Aga see võis kohe muutuda; see oleks võinud juba täna ooteruumis juhtuda. See võib veel juhtuda, kui ma talle helistan. Doktor Broyard ulatas mulle ankeedi.
„Anna see vastuvõtulauas Ruthie kätte. Paneme sulle uue aja kirja, aga kui su seisund peaks vahepeal halvenema, võiksid ikkagi nõustamise peale mõelda.”
„Kas ma saan ühe neist kristallidest?” Osutasin akna küljes rippuvale kristallkuulikobarale.
„Päikesetilga? Järgmine kord.”

Administraator tegi mu ravikindlustuskaardist koopia ja seletas, et kromoteraapia kindlustuse alla ei käi.
„Järgmine vaba visiidiaeg on üheksateistkümnendal juunil. Kas sulle sobib paremini hommik või pärastlõuna?” Tema pikad hallid juuksed mõjusid eemaletõukavalt. Minu omad on ka hallid, aga hoolitsetud.
„Ma ei teagi – äkki hommik?” Oli veebruar. Juunis võime me Phillipiga juba paar olla ja tulla doktor Broyardi juurde käsikäes.
„Kas varasemat aega ei ole?”
„Arst käib siin ainult kolm korda aastas.”
Vaatasin ooteruumis ringi. „Kes siis seda taime kastab?” Kummardusin ja pistsin sõrme sõnajalapotti. Muld oli märg.
„Siin töötab veel üks arst.” Ta koputas sõrmega infoalusele, kus seisis kaks visiitkaardivirna, üks doktor Broyardi, teine doktor Tibbetsi nimega. Püüdsin oma puhaste sõrmedega kummastki virnast ühe kaardi haarata.
„Kas kolmveerand kümme sobib?” küsis ta ja ulatas mulle paki salvrätikuid.

 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: