Juba 1979. aastast korraldatav ja Eesti vanimaks peetav festival Eesti Muusika Päevad (EMP) on kujunenud kodumaise akadeemilise nüüdisloomingu kandelavaks ja ka esmaettekannete tähtsaks toimumispaigaks. Nime poolest vägagi laiahaardeline sündmus ei tutvusta kaugeltki mitte kõiki suundi, mis tänapäeva tajuvast heliloomest võrdselt võrsunud on, vaid eelistab tuleohtlikumad alad jätta kõrvale, tutvustades reglementeeritumat helikeelt.

Seda, et akadeemiline nüüdismuusika võib olla igavalt elukauge ja puuderkuiv, ei tasu aga karta. 7. aprilli õhtupoolik Estonia kontserdisaalis näitas mõneti isoleerituna mõjuva muusikaskeene sisemist pingeküllust.

Õhtu avanguks sätitud Brian Current’i teos "Noorte teejuht nüüdismuusika juurde" sümfooniaorkestrile, lugejale ja fonogrammile (2006–2008) tutvustas teatraalsel ja lihtsustatud moel kaasaegse komponeerimise nüansse, garneeritud Ardo Ran Varrese ilmeka ja piduliku deklameerimisega. Noori, ega ka üldse arvestatavat publikuhulka, teejuht kohale ei toonud ja võib loota, et sihtgrupp on kas nüüdismuusikas juba täiesti kohal või ei ole liigselt lahtiseletav kuulamisõpetus kaasajas enam vajalik. Hirm olla vigaselt või liiga vabatõlgenduslikult loetud istub varmalt ka nüüdismuusikas ja oleks sobiv aeg jätta uksed aina julgemalt ka kõrvalistele kuulajatele valla.

Väga mõnusaks kujunes aga EMPi oodatuimaks sündmuseks nimetatud järgnev kontserdiõhtu "Põhjatuule vaikus" Liisa Hirschi, Tauno Aintsi, Erkki-Sven Tüüri, Timo Steineri ja Lepo Sumera teostega. Selleaastase festivali läbiva teema "Läbi hämaruse" (kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner) visuaalsete taktikatena kasutati saali ja ka koridoride pimendamist, mis lubas une piirimail kulgemist paljudele muusikanautijatele. Ilma irooniata, reaalsustaju piirimaid väljendav helimaailm võiks julgemalt soosida ka luksuslikke tukkumisi kontserdisaalis, selle asemel, et pea kuklas, suu unemagusalt lahti, teeselda andunut süvakuulajat.

Koridorist kaikuvad trompetihelid juhatasid sisse Liisa Hirschi hämara uudisteose "Threshold / Lävi" esiettekande, mille mõõnalaadsed, varjatuid alasid paljastavad õõvalained panid Kristiina Poska dirigeeritud ERSO pimeduses hiigelorganismina hingama. Kummaline ja kalkjas sci-fi orkestreering, milles võiksid äratundmist leida ka moodsa elektroonilise minimalismi, drone’i ja dark ambient’i austajad. Palju ja pikalt on korrutatud vaikuse tähtsusest muusikas, aga siinse teose mõjuvõtmeks võis pidada kuulmispiiril viirastusi tekitavaid helivirvendusi.

Järgnev teos – Tauno Aintsi "Veljo Tormise mälestuseks" sümfooniaorkestrile – tõi kuulajad maapealsesse eepikasse, mille laiekraani mõõtu melanhoolia ei paisunud siiski liiga sentimentaalseks ega magusaks. Raskepärane lahkumislugu kummardas läinud aegade poole, püüdes üldistada ehk liigagi paljut ja jäädes mõõtmetelt siiski intiimseks austusavalduseks.

Erkki-Sven Tüüri üks enimesitatud teoseid "Tšellokontsert" (1996) kulges heliloojale omase ekspressiivse helikeele ja hektilisuse lainel, kus soleeris tšellol noor ja seni kammermuusikale pühendunud Theodor Sink. Nüüdismuusika paeluvamaid ja ka tüüpilisemaid võtteid tõtakalt rakendav teos mõjus nüüd juba retroliku tagasivaatena millenniumieelsesse närvilisust ja painet täis aega.

Timo Steineri "Ja siis jäta kõik, mis sul on, ja mine…" klaverile (pianist Johan Randvere) ja orkestrile loodud teose esiettekanne sai võimaluse taas leida väljendusnüansse ka vaiksetes toonides: õhkõrnas klaverisõrmitsemises ja pillikeeltele puhumises. Teemadel kiiret ei olnud ja pikkadel motiividel oli aega pikkamisi puhastuda, teravduda ja lahti rulluda. Midagi kaunist ja armastusväärset sealt aga nüüdismuusikale omaselt välja ei paiskunud, lisandunud läbisegi sosistavad taustvokaalid manasid kõrvadesse taaskord varjulised ja elutudki pildid. Steineri eripärane helikeel liikus julgelt omaloodud maailmas ja mingi nurga alt võiks sellist sümbioosi pidada täitsa jazz´ilikukski.

Lepo Sumera Sümfoonia nr 4 "Serena borealis" (1992) paigutus, nagu Tüürgi, juba klassika valdkonda ja siingi kandis teos oma aja pitserit. Tume ja maad ligi kulgemine leidis aga väljapääsu (enne hilisemat sohu vajumist) pikas ja aeglases avanemises, mis koos taustal tiksuva rütmikaga oli kindlasti õhtu mediteerivamaid hetki.

Mitte vähem tähelepanuväärne heliseisund kõlas orkestriteoste vaheajal fuajees: Ekke Västriku heliinstallatsioon "Kontakt kontserdisaaliga" kaheksale kõlarile. Kogu edastatav klõbin ja login oli varem salvestatud samas ruumis, millest kohapeal kõlas pigem süsteemne kompositsioon kui lõputult korduvate helide nihked ja kokkupõrked.

Kui enamiku nüüdismuusikute loomingu avaldamine seisab vähemalt isiklike muljete põhjal pikaajaliste protsesside ja rituaalide taga, siis elektroonikaga suhestuv muusikkond julgeb avaldada enda loomet veidikene julgema käega. Ekke teine album ilmub kuulu järgi selle aasta sügisel.

Täitsa teine ooper sai aga toimuma peale orkestriteoste lõppu Estonia katuselaval, tunnistajaiks mööduvad inimesed, trollid ja Solarise keskus. Peeter Vähi loodud "Aprilliöö unenäo" esiettekande klahvpillidele, löökpillidele, fonogrammile ja linnahelidele esitas Vähi koos löökpillimängija Hele-Riin Uibiga. Gongidega toretsev, koomilis-grotesksete urbaansämplitega mänglev tükk oli parajalt teatraalne ja evis kuuldavasti ka kohmakat poliitikanooti, aga miskipärast meenutas kogu krempel Vähi Vitamiini-aegse kitši kultuursemas pakendis.

Alla ei andnud ka noorte heliloomingutudengite ja muusikaõppurite seltskond, kes jaksasid keskööni muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudios ja kammersaalis ette kanda värskelt küpsetatud loomingut, mille õnnestunumaid retsepte saab kindlasti kuulda ka tulevastel festivaliaastatel.